Liiwi maa kroonika (Jung)/X
←IX
|
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung |
XI→
|
X. Päätük.
Piiskopi Alberti kahheksas aasta.
Liiwlased kihutawad Polotzki würsti Wladimiri Sakslaste wastu ülesse; abt Theodorich pöörab seda ära.
§ 1. Kaheksama aasta hakatuses tahtis piiskop Polotzki kuninga Wladimiriga sõbrust ja tutwust1) teha, kui see tema eelkäijal, piiskopil Meinhardil osaks oli olnud2), ja saatis temale ühe sõa hobuse kõige sõariistadega abti Theodorichi läbi, mis aga Littawi teerööwlite läbi tee pääl tema käest ära riisuti. Pääle selle kaotas ta oma seltslastega kõik3), mis nemad ligi oliwad wõtnud; ommeti jõudsiwad nad terwelt ja wigata kuninga juure.
Kui nemad aga linna sisse oliwad jõudnud, leidsiwad nad säält mõned Liiwlased, salaja Liiwlaste wanemist saadetut, et nad kuningast pidiwad meelitama, Sakslasi Liiwi maalt wälja ajama, ja paniwad temale kõiksugust paha, mis nemad aga piiskopi wastu mõtelda ja ütelda wõisiwad, meelitava ja petliku sõnadega ette. Nemad ütlesiwad, et piiskop kõige oma seltsiga neile hoopis raskuseks olla ja usu ike neile waewaks kanda. Mida sõnu kuningas kergeste uskus ja saatis käsku kõigile oma kuningriigi alamatele, endid aeawiitmatta sõtta walmistada, et naad Düüna jõe suure wee woolusega4) laewadega, ehk palkidest tehtut parwedega tarwilikku reisi moona õiete ruttu ja hõlpsaste Riia alla wõiksiwad saata. Nõnda sündis siis, et Sakslaste saadikud, kes Liiwlaste kõrwapuhumistest ega kuninga ettewõttest midagi ei täädnud, — käsu saiwad, kuninga ette astuda, kus Liiwlaste ees nende käest küsiti: mis asi neid on sundinud seie tulema. Kui nemad nüüd otse rahu ja sõbruse pärast endid ütlesiwad tulnud olewat, karjusiwad Liiwlased wastu ja ütlesiwad, et nemad kedagi rahu ei tahta ega pidada. Nende suu, mis täis wandumist ja sajatamist5) oli, kihutas seda enam kuninga südant ja meelt sõda walmistama, kui rahu tegema.
§ 2. Et aga kuningas oma salaja nõu walguse ette kartis tulewat, saatis ta Sakslased enese juurest ära ja käskis neid oma korterisse jääda. Kui aga abt seda asja pikemalt järele arwas, laskis ennast üks kuninga nõuumees kingituste ja raha läbi meelitada, ja ajawiitmata saab see kaua salaja hoitut nõu awalikuks. Selle tääduse järele tuli jumala imelik juhatus1) abtile abiks ja pööris asjad paremalle teele. Jumal saatis, et ta tääda sai, et sääl üks kerjaja2) Holmi kantsist olla; seda on ta poole margi hõbeda eest palganud ja oma kirjaga ära saatnud, kus tema Riia piiskopile ja kõige usklikkude kogudusele, tema läbi tääda andis, mis tema oli kuulnud ja näinud. Sellepärast sündis siis, et palju ristisõitjaid, kes walmis oliwad, üle mere ära minema, risti tähe jälle wõtsiwad ja tagasi pöörasiwad. Ka piiskop isi, kes teistega walmis oli ära minema, jättis äraminejatega jumalaga ja pööris Riiga omade juure tagasi.
§ 3. Kui kuningas abti tegu oli kuulnud, laskis ta teda enese ette tuua ja küsis, kas ta saadiku Riiga on saatnud? Tema aga tunnistas kuninga pale ees kartmata, et ta kellegi läbi kirja sinna on saatnud. Tema seltsilised, teised Riia saadikud kartsiwad kuninga waljust ja palusiwad abti, ja andsiwad nõu, seda salata, mis ta oli ütelnud. Aga ta täädis, et kui ükskord sõna suust wälja läinud, see ilma lõpmatta helisedes edasi lendab1), — ja ei salanud kuningalle, mis ta oli tunnistanud, ei kellegi wiisi pääl. Kui nüüd kuningas nägi, et ta midagi sellel kombel teha ei wõinud, sest et ta sala nõu awalikuks oli saanud, ja sõaga mineku nõu tühja läinud, arwas ta ühe kawaluse wälja, sest kes tuwikese näol sull räägib libe keelega, kui madu põesas pistab ta2). Abt sai kodu saadetut ja temaga ühes Wenelaste saadikud rahu sõnadega ligi läkitatut, aga kawaluses3), et nemad mõlemaid seltsisi üle pidiwad kuulama, ja Liiwlaste ja piiskopi wahel, mis õige, säädma ja seda kindlaks kinnitama.
Wene saadikud Liiwi maal; mässajad Liiwlased koguwad endid Oogeri jõe juure.
Kui kuningas neid oli ära minna lasknud, jõudsiwad nemad Kokenhuusi4), ühte Wene kantsi õiete ruttu. Säält saatsiwad nemad ühe diakoonuse Stehwani, — muidugi teine, kui see esimene märtiir5) —, abtiga Riiga, piiskoppi wastu tulema kutsuma; läbirääkimise päew oli 30. Juuli6) nimetatut ja koht Wooga7) jõe ääres tähendatut. Teised aga laotsiwad endid üle maa igale poole laiali ja kutsusiwad Liiwlasi ja Lätlasi, keda õiete Lätgallideks8) kutsutakse, sõariistadega wälja. Siis tuliwad Liiwlased, ei mitte üksi kuninga tahtmise, waid ka ristiusklikkude hukkamise pärast sinna kokku. Lätlased wõi Lätgallid, kes alles paganad oliwad, aga Kristlaste eluga rahul oliwad ja neile hääd soowisiwad, ei tulnud mitte nende wõltside nõuupidamisele, ega lasknud endid ka Wenelaste kingituste läbi ahwaldada, Sakslastele midagi kurja tegema9).
§ 4. Kui piiskop kuninga saadiku, eesnimetatut Stehwani poolest selle läbirääkimisele sai kutsutut, andis ta omade nõuu järele järelseiswa wastuse: „Täädawalt,“ ütles tema, „on kõikide maade sees see tuttaw kombe, et saadikud, kes omast isandatest läkitatut, nende juure lähäwad ehk neid ülesse otsiwad, kelle juure nemad on saadetut, ja et iialgi üks würst, olgu ta nii alandlik ehk sõbralik kui tahes, omast kindlusest neile saadikutele wälja wastu ei läha. Sellepärast, ütles ta, on see sündlik, et need ja nende saadikud meie juure linna tulewad, kus meie ja meie seltsimehed neid auusamal wiisil wõime wastu wõtta ja ülespidada. Tulge siis ilma kartmatta; teie saate auusal wiisil ülespeetut!“1)
Kui see nimetatut päew kätte jõudis, kogusiwad Liiwlased, sõariistadega ehitatut, endid Wooga jõe ääre arupidamisele kokku. Ka Holme kantsi wanemad, kes kõige selle õnnetuse alustajad oliwad, sõitsiwad laewadega nende juure ülesse, pidasiwad Üksküla kantsi al kinni ja kutsusiwad neid2) ligi tulema.
§ 5. Sakslased aga, kes Liiwlaste kawalust märkasiwad, ei läinud mitte nendega sinna. Teised aga läksiwad oma hakatut teed edasi ja pidasiwad oma rahwaga Kristlaste wäljaajamise üle nõuu. Selle wahel palusiwad kaks ümberpõõrdut Üksküla Liiwlast, Kyrian ja Layan, Konradit, kes selle kantsi ülem oli, wäga südamest, et ta neid Liiwlaste kogu juure minna lubaks, et nemad, kui nad nende südame kangust näewad, seda kodu tääda anda wõiksiwad, mis nõuu neil ristiusuliste wastu ette on wõetut. Et nemad aga oma suure hulga sugulaste ja sõprade pääle toetasiwad, sellepärast julgesiwad nemad oma wastaste suure hulga juure minna. Et Konrad nägi, kui wäga rumal see oleks, niisuguste tigedate Liiwlaste hulga ligi minna, siis keelas tema neid seda tegemast. Ommeti andis ta nende suure palumisele järele ja laskis neid minna. Kui nemad selle kogupaika astusiwad, saiwad nad kohe wanemist kinni wõetut ja sunnitut, oma usku Kristuse sisse ära wiskama ja Sakslasi maha jätma. Aga kindlas Jumala armastuses tnnnistasiwad nemad, et nemad kõigest südamest selle wastu wõetut usu poole hoiawad; nad tunnistawad, et ükski häda ega piin neid ristikoguduse armastusest ega osasaamisest lahutada ega lahtikiskuda ei wõi1). Sellepääle läks aga sugulaste wiha nende wastu nõnda põlema, et nende wiha nüüd palju suurem oli, kui endine armastus2). Nõnda sündis siis, et kõikide Liiwlaste nõuu järele kõied nende jalge külgi seoti, ja neid keskelt lõhki kisti; kõige kibedamat piina on nad neile teinud3), sisekonnad seest wälja kiskunud ja käed ja jalad küllest ära wennitanud4). Meie usume kindlaste5), et nemad pühade märtiiridega nii suure kannatuse eest igawese elu on saanud.
§ 6. Nende kehad hingawad Üksküla kirikus ja on piiskopi Meinhardi ja Bertholdi haua kõrwa maha maetut, kellest esimene kui usutunnistaja ja teine kui märtiir, kes, nii kui ülewel ööldut, neistsammust Liiwlastest ära on tapetut, — sääl hingawad.
Mässajad koguwad endid Holme kantsi.
Selle teo järele oliwad Liiwlased ses asjas kõik ühes nõuus, et nemad kõigist oma maa jagudest endid kokku koguksiwad ja Holme kantsi, mis linnale kõige lähem oli, ära wõtaksiwad, kust nemad Riiglasi, keda sellel ajal wäga wähä oli, ära wõita ja Riia linna ära rikkuda tahtsiwad. Kui nõnda nende kuri nõuu ja ühendus walmis oli, läksiwad nemad, saakramentide osasaamise pääle mõtlematta, ristmist ära unustades, usku ära wisates, rahu tühjaks pannes ja uut sõda walmistades, hulga kaupa alla Holmesse ja jõudsiwad, kuhu nad ka mõned Littawilased ligi oliwad kutsunud, niihästi Toreidalased, kui ka Wäinalased1) kõik ühekorraga sinna kokku.
Preestri Johannese ja kahe teise märtiiri surm.
§ 7. Sellejärel wõtsiwad Holmi rahwas, kelle jalad usinad oliwad werd ära walama1), oma preestri Johannese kinni, raiusiwad tema pää otsast ära ja kiskusiwad tema keha liikme kaupa tükkideks. See mees, Wiru maal2) sündinud ja paganaist lapsepõlwel wangi wõetut, sai kõrge auuwäärt piiskopi Meinhardi läbi wangist päästetut ja püha kirja õppimise tarwis Seegeberti kloostrisse pandut; kui ta sääl hästi palju oli õppinud, on ta piiskopi Albertiga Liiwi maale tulnud ja pärast ammeti pääle õnnistamist Holme kirikukonnas palju wõera jumala teenistusest ümberpõõrnud. Seesamma on pärast oma tehtut tõõd kahe teise wennaga, Gerhard ja Hermann, usutunnistuse pärast, kuida ülemal õõldut, märtiiri surma3) läbi igawese elu sisse läinud. Tema keha ja luud, hiljemalt teistest preestritest kokku kogutut, on piiskop oma seltsiga Riiga püha Maarja kirrikusse pühalikult maha matnud.
Kristlased wõidawad Holme kantsi ära.
§ 8. Kui see nõnda oli sündinud ja Liiwlaste hulk Holme kantsi kokku woolas, jäiwad mõned ümberpõõrdut Liiwlased1), kui Lembewalde mõne teistega, truiks; nad jätsiwad omad naised ja sugukonnad Holme, läksiwad alla Riiga ja andsiwad piiskopile tääda, kuida wiisi tema ennast wastaste wastu wõis kaitsta, sest nemad soowisiwad ennemine Kristlastele, kui oma walelikkudelle Liiwlastele hääd kosumist. Liiwlased jäiwad aga kõik mitu päewa sinna kantsi2). Mõned läksiwad säält wälja Riia poole, kus nemad hobusid karjamaalt riisusiwad, kui ka inimesi, keda eest leidsiwad, maha lõiwad ja kõiksugu kurja tegiwad, mis nad aga wõisiwad. Wiimaks on mõnedel himmu tasa saanud ja koju tagasi põõranud, mõned aga weel järele jäänud.
Kui aga piiskop mõnede äraminekust kuulis, kutsus tema rüütli wennad, kodanikud ja ristisõitjad kokku, ja küsis: mis peaks niisuguste Liiwlaste kihutuste wastu tegema? Kõigil nähti see tarwilik olewat, kõigewägewamat Jumalat appi hüüdes ja noort kogudust tema hoole alla andes, nendega, kes Holme kantsis, sõdima hatata; sest parem olla see, Kristuse usu pärast kõik surra, kui et neid ükshaawal igapäew nõnda piinatakse. Nõnda jäeti lin piiskopi hooleks, kuna tugewamad Sakslaste seast Riia Liiwlastega endid sõariistadega ehitasiwad, ammumehed ja kütid enestega ligi wõtsiwad ja laewaga ülespoole sõitsiwad, kunni nad 15 päewal pärast Nelipühi Holme kantsi alla jõudsiwad. Et waenlased neid enne oliwad näinud tulema, astusiwad nad julgeste neile wastu, neid kaldalt maale tulemast wastu tõrjuma. Esiti ehmatasiwad Kristlased oma weikse hulga pärast, sest neid oli aga paljalt 150; waenlasi oli aga üks suur hulk. Ommeti, kui nemad lauluga endille Jumalalt halastust oliwad palunud ja jälle südant kinnitanud, kargawad nemad wiimaks wälja. Neist oli esimene Arnold, üks rüütli wend, siis piiskopi sulased ühe teise laewa seest, kes kõikide teistega waenlaste wastu tõttasiwad. Esiti wõideldi wee sees, kus nemad kaldalt wisatut kiwidelle ja waenlaste odadelle, mis hirmsal wiisil nende pääle sadasiwad, mehiselt wastu seisiwad. Wiimaks jõuawad nad wapra wõitluse al kaldalle. Igalpool saab waenlase alastus3) lendawast noolist4) haawatut, sõawäed rõhuwad üks teise pääle, waenlased saawad wõidetut, põõrawad selga ja saawad muist maha lõõdut, muist, kes üle jõe ujuda tahtsiwad, upuwad ära, teised taganewad kantsi, ja jälle teised pääsewad üle jõe ojudes ära, aga usside astlaist ei ole nad mitte pääsnud5). Nende seas oli Ako, nende ülem ja wanem, kes kõige selle äraandmise ja kurjuse alustaja olnud, kes Polotzki kuninga Riiglaste wastu sõtta oli kihutanud, Littawid kokku koggunud ja ka Toreidalased, kui ka kõiki Liiwi maad Kristlaste nime wastu wälja kutsunud. Teiste seas oli ka tema maha lõõdut: tema pää sai wõidu kuulutusega piiskopi kätte saadetut. Piiskop pidas aga oma waimulikkudega Jumala teenistust, ja ootas Jumala kartuses ja palwetes, kas mitte mõni ei tuleks ja temale kuulutaks, kuidas lugu lähäb. Nõnda oli tema süda, täis lootust, Issanda pääle põõratut6). Ja äkitselt ilmus eemal üks lootsik, kelle sees üks tuttaw rüütli wend mõne haawatuga tagasi tuli ja Ako pääd piiskopile wõidu täheks tõi. Kõikidega rõõmustades, kes tema juure oliwad jäänud, tänas ta Jumalat, kes wähäde läbi oma ristikoguduse õnnistust7) korda oli saatnud.
§ 9. Selle wahel jõudsiwad Kristlased alewi wallide1) juure, teewad tule kantsi müüri alla ja wiskawad peterellidega2) tuld ja kiwa kantsi. Ammude kütid haawawad paljuid kindluse pääl3); sellepärast ei jõudnud nemad, kui neid nõnda palju langenud oli, mitte enam wastu pidada. Nõnda palusiwad Toreidalased rahu: seda anti neile ja lubati neid kantsist wälja tulla; nad oliwad peaaegu kõik haawatut. Holmi rahwas aga, need pahanduse tõstjad, saiwad sunnitud alla heitma, kelle wanemad Riiga ära wiidi ja kuida nad teeninud, sääl ahelasse pandi. Teistele aga, kes kantsis oliwad, anti ristmise saakramendi pärast, mida nad juba ammu wastu wõtnud, armu, ja ei tehtut neile edespidi midagi waewa.
Kõik aga, mis tänini Liiwi maal kuulsaks teoks sündinud, ei ole mitte paljude wäe läbi, waid wähäde läbi Jumalast ikka lastut korda minna. Sellepärast olgu Jumal nende paljude wõitude eest tänatut igaweste.
Nälja häda Riias.
Sellelsammal ajal oli nälg ja puudus toiduse poolest linnas wäga suur; aga Jumal saatis imelikul wiisil ühe piiskopi preestri Daanieli Gootlandist kahe kogega4), mis ääreni wilja ja muud sellesarnast täis oliwad, mis tarwitati. Sellesamma Daanieli saatis piiskop oma maja ülema5) Gebhardiga ja mõnede ammumeestega ja muunde teistega eesnimetatut Holme kantsi aset pidama6), et Liiwlased edespidi Wenelasi ja paganaid enestelle appi ei wõiks kutsuda ega Kristlastele wastu panna. Holmi wanemad aga wiis piiskop pärast seda enesega Saksa maale, et nad sääl Kristlaste eluwiisisi näeksiwad ja kuuleksiwad, ja nõnda truuiks jääma õpiksiwad, sest et nad tänini truuduseta on olnud.
Sõda Koiwa Liiwlaste wastu.
§ 10. Selle järel mõtlesiwad Riiglased kõikide pahanduste pääle, mis neile Toreidalased, kes weel paganad, oliwad teinud, ja sagedaste rahu rikkunud, siis kutsusiwad nad Semgallid enestelle abiks, wastastelle kätte maksma. Semgallid oliwad aga ikka Toreidalastega waenluses1) ja rõõmustasiwad endid, ja tuliwad Westhardiga, oma ülemaga ja ligi kolmetuhande mehega Riiglastele wastu. Ja kui nad Koiwa2) ligi jõudsiwad, jaotasiwad nemad oma wäe pooleks ja andsiwad wanema Kaupole, kes selle wäe üle oli, ühe jao; sest sellest saadik, kui ta Roomast tagasi oli tulnud, on ta wäga usklikuks ja truuks jäänud, ja oli Liiwlaste tagakiusamiste eest linna põgenenud, Saksa keelt õppinud ja pea terwe aasta sinna Kristlaste juure jäänud. Teise wäe jao saatsiwad nemad Dabreli külje3) poole. Ja Kaupo läks oma wäega oma kantsi pääle, kus sees tema sugulased ja sõbrad, kes weel paganad oliwad, aset oliwad wõtnud. Ja kui nad wäge äkitselt ja kogematta nägiwad tulema, tuli neile hirm pääle, et aga pisut neist kantsi kaitsmiseks walli pääle ülesse läksiwad. Suurem jagn neist kargasiwad kantsi tagumisest küljest wälja ja püüdsiwad metsadesse ja mägedesse ära põgeneda. Kristlased läksiwad aga mehiselt kantsi pääle, tungisiwad wiimaks wapraste ülesse, lõiwad waenlasi, ajasiwad neid walli päält tagasi ja läksiwad kantsi sisse; sääl ajasiwad nad paganaid igalpool taga ja lõiwad neist maha ligi wiiskümmend; teised pääsesiwad põgenemise läbi. Siis wõtsiwad nad kõik asjad ja palju saaki säält ära ja süütasiwad kantsi põlema.
Kui aga Liiwlased teine pool Koiwa Dabreli kantsis tuld ja suitsu nägiwad ülesse tõusma ja Kaupo kantsi põlema, siis kartsiwad nad, et nende kantsiga lugu niisamma pidi minema, ja kogusiwad endid kõik kantsi kokku, läksiwad walli pääle, ootasiwad oma wastasid, ja kui need tuliwad, paniwad nad neile wäga wapraste wastu. Sest neid kinnitas Dabrel nende wanem ja julgustas neid, nagu Wilistid ükskord, üteldes: „Olge kindlad, Wilistid, ja wõidelge, et teie mitte Eebrea rahwa sulasiks ei jäe!“4) Ristisõitjad aga, kes Semgallidega kõige selle päewa kantsi pääle tungisiwad, ei wõinud seda kantsi mitte kätte saada, ja mõned neist, kes teiste wähädega teiselt poolt küljest ülesse ronida püüdsiwad, pidiwad wiis omast seltslastest, keda Liiwlased oliwad maha lõõnud, kantsi juure maha jätma. Et nad aga nägiwad kantsi nii tugewa ja ilmawõitmatta5) olewat, läksiwad nemad selle alt ära ja põõrasiwad maad riisudes omade6) juure. Tagasituleku teel puhkasiwad nad Riia juures kõige oma wäega ja jagasiwad kõiki saaki, mis ligi oli toodut. Piiskop aga andis Jumalalle tänu ja saatis Semgallid rõõmuga omale maale.
Albert lähäb neljatkorda Saksa maale.
§ 11. Selle järel wõttis piiskop nõuuks, kui Liiwlastega rahu oli uuendatut1), Saksa maale reisida, ja mere pääle jõudes, kannatas ta kõige selle õõ rasket tormi, kunni ta teisel päewal Düüna jõkke tagasi sai aetut. Kui ta aga mõned päewad oli puhanud, ja hommikust õhtuni ennast rõemustanud2), keda päewal õnne päike ei põletanud, ega õõsel õnnetuse kuu kurwastanud3), sest et ta Jumala tõõd järele ei jätnud ei maa ega wee pääl, — andis ta Jumalalle tänu ja wõttis uueste seda waewa enese pääle, millest ta hilda ära oli pääsnud; ja kui Jumal waikse ilma kinkis, sõitis tema ristisõitjate kogumise pärast, kes ristikogudust pidiwad kaitsma, Saksamaale.
Polotzki würsti kiusamised Ükskülas ja Holmis.
§ 12. Pärast seda andsiwad mõned Liiwlased, kes oma walskuse sisse jäiwad, Polotski kuningalle oma saadikute läbi omade haawu ja kahju tääda, ja palusiwad, et ta neile Sakslaste wastu appi peaks tulema, sest et neid wähä Riiga järele olla jäänud ja palju piiskopiga ära läinud. Ja kuningas wõttis nende nõuu ja kutsumise wastu, kutsus sõawäge kõigest omast kuningriigist kokku, nõnda ka teistelt kuningatelt, kes tema naabred ja sõbrad oliwad1), ja läks suure wäega ja laewadega Düüna mõõda alla. Ja kui nemad Üksküla pääle püüdsiwad minna, saiwad mitmed neist rüütli Konradi ammuküttide poolest raskeste haawatut. Kui nad selle läbi märkasiwad, et Sakslased kantsis oliwad, sõitsiwad nemad allapidi ja läksiwad äkitselt Holme kantsi pääle, mida nad kõigest küljest ümberpiirasiwad. Liiwlased aga, kes sõawäe tulekust ei täädnud, põgenesiwad muist ja pääsesiwad ära metsadesse, muist kogusiwad endid kantsi Sakslastega ühte, kants pandi kinni ja ammu kütid lähäwad walli pääle, kust nad paljuid haawasiwad. Wenelased ka, kes ammu kunsti ei mõista ja wibupüssi2) pruugiwad, haawasiwad mitmeid walli pääl, sõdisiwad mitu päewa ja weawad ka suure hulga puid kokku, walli planki põlema süüdata. Aga nende tõõ oli asjata; neist saiwad palju ammu küttide läbi puude säädmise juures haawatut ja surmatut. Siis saatis kuningas saadikuid Toreidalaste ja Lätlaste ja paganate juure ümberkaudu, et kõik Riiglaste wastu sõtta tuleksiwad. Selle üle rõõmsad, tulewad Toreidalased warsi kuninga juure kokku, ja kui nad oliwad tulnud, sai neile ainult see tõõ pääle pandut, puid kokku wedada ja kantsi põlema süüdata, mille3) kokku wedamise juures neid wäga suur hulk, — sest et nad raudriideta oliwad4), lendawast noolist5) äkitselt surmatut sai. Lätlased aga ei tulnud isi ega saatnud ka saadikuid. Wenelased tegiwad enestelle ka ühe weikse masina6) Sakslaste kombe järele; aga et nemad kiwiwiskamise kunsti ei mõistnud, siis tegiwad nad mitmetelle isieneste seast kahju, sest et nad tagasipidi wiskasiwad7). Et aga Sakslased, et neid wähä oli, ainult kakskümmend meest — endid kartsiwad Liiwlastest ära antawat, keda nendega kantsis palju oli, siis istusiwad nad õõd ja päewad sõariistus walli pääl, ja hoidsiwad kindlust niihästi sõprade eest seestpoolt, kui ka waenlaste eest wäljastpoolt. Liiwlased aga pidasiwad kõik igapäew kuningaga nõuu, kuidas nemad neid kawalusega kätte saada ja Wenelaste kätte ära anda8) wõiksiwad. Ja kui sõapäewad mitte ei oleks lühendatut saanud9), siis oleksiwad niihästi Riiglased, kui ka Holmi rahwas oma weikse hulga pärast endid waewalt weel wõinud wastu pidada. Sest Riias oli kartus seespidi, sest et lin weel mitte kindlaks ei olnud ehitatut; ja hirm wäljaspoolt10), sest et nende omad Holmes ümberpiiratut oliwad. Siis tuliwad ka mõned Liiwlaste salakuulajad kuninga juure tagasi ja ütlesiwad, et kõik maa ja kõik teed Riia ümber täis kolme nurgelisi weiksid raud naelu olewat11), näitasiwad mõnda neist kuningalle, üteldes, et niihästi nende hobuste jalad, kui ka nende eneste küljed ja tagumised pooled12) igal pool niisugusist okastest läbi olla torgitut. Sellega sai kuningas hirmutatut ja ei läinud oma wäega mitte Riiga; nõnda päästis Isand neid, kes tema pääle lootsiwad13). Ka nägiwad Toreidalased laewu mere pääl ja kuulutasiwad seda kuningalle. Kui ta nüüd üheteistkümne päewase kantsi wastu sõdimise järel midagi ei wõitnud, waid palju enam omade langemise läbi kahju sai, ühtaegu ka Sakslaste tulekut kartis, tõusis ta kõige oma wäega, haawatute ja surnutega ülesse14) ja läks laewade pääl omale maale tagasi. Eberhard aga, piiskopi majaammetnik15) on ühe seitse haawaga pärast seda ära surnud. Teised aga, terwed ja puutumatta, auustasiwad Jumalat, kes oma kogudust wähäde käe läbi ka sellel korral waenlaste eest on kaitsnud.
Daani kuningas Saare maal.
§ 13. Sellelsammal ajal sõitis Daani kuningas suure wäega, mida ta juba kolm aastat1) oli kogunud, Saare maale, ja temaga ühes Lundi erzpiiskop Andreas2), kes pattude andeks andmise tõotuse pääle lõpmatta hulga risti tähega oli märkinud, kättemaksmiseks uskmatta rahwastelle, ja paganaid ristiusu ikke alla heitma. Kui nad sinna ühe kantsi oliwad ehitanud3), siis ei olnud aga ühteainust leida, kes paganate pääle tungimise wastu sinna oleks julgenud jääda, siis süüdati kantsi põlema ja kuningas põõris kõige wäega omale maale tagasi.
Daani piiskopid Andreas ja Nikolaus Riias. Liiwlased heidawad alla.
Eesnimetatut Lundi erzpiiskop, ja piiskop Nikolaus4) põõrasiwad aga kahe laewaga, täis sõõgiwara, ja kõik nende pere, Riia poole. Riiga jõudes saiwad nemad Engelberti5), püha Maarja kiriku prausti poolest ja kõige tema seltsi6) poolest wäga wagal wiisil wastu wõetut. Ja kui nad nii suurest ristikoguduse tagakiusamisest ja uueste ära pääsemisest Jumala abi läbi, kuulsiwad, soowisiwad nemad õnne ja rõõmustasiwad ühes, Jumalat auustades, et ta kesket paganaid ühe niisuguse weikse meeste hulga läbi oma kogudust ikka on hoidnud. Selle järele kutsus erzpiiskop kõik kiriku ammetnikud kokku, õpetas neile Jumala õpetusi ja lugesiwad Taaweti laulusi, ja elasiwad nõnda kõige selle talwe Jumala sõna tähelepanemises.
Ja nii kuida õige, on nende sõdade järel Jumala sõna õpetus tulnud, sest et sellelsammal ajal kõikide eesnimetatut sõdade järel terwe Liiwlaste maa ümberpõõrdut7) ja ristitut on saanud. Sest pärast Wene kuninga äraminekut oma wäega, tuli Jumala hirm Liiwlaste pääle üle kõige Liiwi maa, ja saatsiwad saadikuid Riiga, niihästi Toreidalased kui Düüna Liiwlased, ja palusiwad seda, mis rahuks tarwis on8). Siis pandi Toreidalastele kõik see kurjus ette, mis nemad rahu ajal sagedaste oliwad teinud ja rahu rikkunud. Sest nemad oliwad palju maha lõõnud, Kaupole, kes neid maha jätnud ja Kristlastega ikka ühes sõdis, oliwad nemad palju kurja teinud, tema warandused kõik tulega ära häwitanud, mesipuud ära lõhkunud ja pääle seda palju ülekohtusid sõdasid Riiglaste wastu tõstnud. Sellepärast ei tahetut neile mitte rahu anda; aga õigusega; sest et nemad mitte rahu lapsed ei mõistnud olla ja rahu igal ajal rikkusiwad. Aga nemad palusiwad weel südamelikumalt, endid ristida ja preestrid nende juure saata, kelle sõna nemad kõikis kuulda tõotasiwad. Ka Lenewardlased lubasiwad preestri Daanielile, kellele see kants juba ammugi pruukimiseks oli antut9), tasumiseks iga aasta iga adra maa päält10) poole talenti11) rukkid anda, — mida nemad ka sellest ajast kunni tänapäewani12) on maksnud, mille mõet hiljemalt on suurendatut.
Kuida pantisi anti ja preestrid Wendide ja Lätlaste juure läkitati.
§ 14. Riia praust wõttis nüüd erzpiiskopi nõuu pääle kõikide Liiwi maa ülemate pojad pandiks ja saatis preestrid nende hulka jutlust ütlema. Esimene neist oli Alobrand1), kes Toreidasse läks, kus tema jutluse sõna ja ristmise saakramenti wälja jagas, koguduse asemeid sisse säädis ja Kubeseele2) ühe kiriku ehitas. Preester Aleksander sai Metsepoole3) läkitatut, kes, kui ta sääl kõige selle maa4) oli ristinud, nende juure elama jäi ja ewangeeliumi seemet külwama, kui ka kirikut5) ehitama hakkas. Preester Daaniel, kes Holme kantsi ümberpiiramise ajal mõnesugusel wiisil läbi oli katsutut6), sai Lenewardlaste juure saadetut, kes teda sõbralikult wastu wõtsiwad ja temast ristitut saiwad.
Kui ta ühte külasse, mis Südegunde7) kutsutakse, oli jõudnud, kutsus tema warsi rahwa kokku Jumala sõna kuulma. Siis tuli aga üks Liiwlane metsast paopaigast õõsel wälja ja kuulutas temale oma nägemist, üteldes: „Mina nägin“, ütles tema, „Liiwlaste jumalat, kes meile tulewaid asju ette kuulutas. See kuju kaswis rinnust ülespidi ühe puu seest wälja ja ütles minule, et homme Littawite wägi seie peawat tulema, ja kartuse pärast selle wäe eest ei julge meie mitte kokku tulla.“ Preester aga tundis, et see üks kurja waimu silma moondus oli, sest et sellel sügisesel ajal sugugi teed ei olnud, mille pääl Littawid tulla wõiksiwad; et ta palwetes oli, siis andis ta ennast Jumala hooleks8). Kui hommik tuli ja niisugusist asjust midagi kuulda ega näha ei olnud, mis see tont Liiwlastele ette oli kuulutanud, kogusiwad nemad endid kõik kokku, kus preester wõera jumala teenistust ära needis ja niisugusid tontisi kurja waimude silmamoonduseks tunnistas; wiimaks kuulutas ta neile, et üksainus Jumal olla, kes kõikide asjade Looja, üks usk, üks ristmine9); selle kuulutusega ja sarnatse õpetusega on ta ainu Jumala auustusele neid kutsunud. Seda kuuldes jätsiwad nemad maha kuradi ja tema teod, ja tõotasiwad Jumalat uskuda ja neid ristiti nii mitu, kui neid Jumalast enne oli walmistatut10). Kui tema ka Remine11) rahwa oli ära ristinud, läks ta edasi Ascheraadi rahwa juure, kes Jumala sõna rõõmuga wastu wõtsiwad; ja kui ta säälsammas ristmise saakramendid oli tallitanud, põõris ta Toreidasse tagasi ja tuli Tabreli12) kantsi13) juure, kus teda neist sõbralikult wastu wõeti. Ja kui ta sääl Jumala sõna seemet wälja oli külwanud, neid ümber pöörnud ja ristinud, jättis ta selle koha maha ja läks edasi Wendide juure. Wendid oliwad aga sellel ajal maha rõhutut ja kehwad, nimelt Windau14) jõe äärest ära aetut, mis üks Kuura maa jõgi on, ja jäiwad Wana mäe15) juure elama, kuhu kõrwa nüüd Riia lin on ehitatut; säält saiwad nad Kuurlaste läbi jälle ära aetut ja mitmed maha lõõdut; kes üle jäiwad, põgenesiwad Lätlaste16) jure, ja et nad nendega siin ühes elasiwad, rõõmustasiwad nad endid preestri tuleku üle. Kui ka need ümberpõõrdut ja ristitut oliwad, andis preester selle istutatut wiina mäe ja külwatut põllu Jumala hooleks, ja pööris Riiga tagasi.
§ 15. Pärast seda aga sai tema Iidumealaste juure läkitatut, kus tema palju, niihästi Lätlasi kui Iidumealasi ristis1) ja Raupa2) jõe ääre kiriku ehitas, nende juure jäi ja neid igawese elu poole juhatas.
Toreidalased aga, kui nemad püha ristmise saakramendi kõige waimuliku õigustega wastu oliwad wõtnud, palusiwad oma preestert Alobrandi, et tema, nii kui waimulikuis õigustes, nõnda ka kodanlikuis segadustes3) nende juures otsust peaks tegema, mida meie kristlikkude keisrite sääduste järele ilmalikuks kohtuks nimetame. Enne seda oliwad Liiwlased üks wäga hoolimatta4) rahwas; igaüks wõttis oma ligimese käest wägisi ära, mis tal oli, kui ta aga tugewam oli; sellepärast saiwad ristmise juures niisugused asjad ära keelatut, kui wägiwalla tõõ, riisumine, wargus ja sellesarnatsed. Need aga, kes enne ristmist oliwad riisutut, kurwastasiwad oma kahju üle ja nõudsiwad, — sest et nemad oma omandust pärast ristmist mitte wägisi tagasi wõtta ei julgenud, — et üks ilmlik kohtumõistja niisugusi tüliasju pidi õiendama. Sellepärast sai preester Alobrand kästut, nii hästi waimulikkusi, kui ilmalikkusi tülisi esiotsa seletada. Tema aga pidas seda omale pääle pandut ammetit niihästi Jumala pärast, kui ka oma pattude tasumiseks truiste ülewel, wähändas wargust ja riisumist, saatis ülekohtusel wiisil püütut asjad tagasi ja juhatas Liiwlastele seega õiget elu teed. Liiwlastel oli see Kristlaste kombe esimesel aastal hästi meele pärast, sest et see ammet truu ja õiglaste meeste läbi toimetatut sai, mis hiljemalt mitmesuguste ilmalikkude kohtumõistjate käte läbi kurja raha himmu pärast kõige Liiwi, Läti ja Eesti maa sees hoopis ära on rikutut; sest nemad on oma koti täitmiseks ülekohtuste warjuks oma ammetit pidanud.
Päewa warjutus.
§ 16. Sellelsammal talwel sündis üks päikese warjutus, et suurem jagu päewa hirmus pime oli1).
Liiwi maa antakse Saksa riigi poolest piiskopi Alberti kätte.
§ 17. Piiskop Albert aga käis esiti ümber Saksa maal kõik alewid, uulitsed ja kirikud läbi ja otsis ristisõitjaiks sõamehi. Ja kui ta Saksi, Westwaalia ja Wriisi maa läbi oli rändanud, jõudis ta wiimaks kuninga Wiilippi juure. Ja et temal kellegi kuninga käest abi loota ei olnud, põõris ta enese riigi1) walitsuse poole, palus riigi käest abi ja sai keisri ja seisuste otsuse järele Liiwi maa oma walitsuse alla2). Eesnimetatut kuningas Wiilip3) aga lubas weel temale iga aasta sada marki hõbedat abiks anda, — kui aga keegi paljast lubamisest rikkaks wõiks saada.
§ 1. 1) familiaritatem. — 2) 1, 3. — 3) ommeti oli temal § 2 järele weel midagi anda. — 4) kewadise suure wee ajal. — 5) Taaw. Laul 10, 7. amaritudine = kibedust.
§ 2. 1) providentia = ettenägemine. — 2) Oli see tõeste mõni waene kerjaja, wõi koguni mõni kerjaja munk. —
§ 3. 1) quod semel emissum volat irrevocabile verbum. Horat. Cp. I. 17. — 2) quia in columbae specie, blanda loquens verba, sic laedit, ut anguis in herba. Virgil Ecloge III. 93. — 3) 1 Makkab. 1, 31. 7, 10. 27. Mis kawalus see oli, jäetakse meie oma arwata. — 4) kes Riiglastega sõbrad oliwad, waata 9, 10. — 5) Kreeka usu preestri. Siin on Hendrik lugejaid koguni lapsikuks pidanud, et nemad ehk seda Stehwani selleks märtiiriks peawad, kellest Ap. Teg. päät. 7 räägitakse. — 6) Dr. Hansen ütleb, et see tema rehkenduse järele 30 Mai olewat olnud. — 7) praegune Oogeri jõgi, mis Üksküla ja Lenewarde wahel kaunis Düüna Liiwlaste maa keskel Düüna jõkke lähäb. — 8) Nende maa kutsutakse ka Lätgaliaks; wana Läti keele järele tähendab „gals“ = maa, nagu Semgalia = Madalmaa; mis „Läti“ nimi tähendab, ei ole tänini weel keegi päris otsust kätte saanud. Semgallid ja Seloonid oliwad ka Lätlaste sugu, millest praegused Kuura maa Lätlased on tulnud. — 9) Liiwlased ja Kuurlased oliwad enne see wanem ja wägewam rahwas, kes Lätlasi surusiwad, sellepärast ei tulnud Lätlased mitte Sakslaste wastu; pärast läks lugu teisiti.
§ 4. 1) Piiskop peab, kui würst, oma auu kinni; nimelt ei taha ta Wenelastega tegemist teha, ega ka ennast häda sisse anda. — 2) säälasi Sakslasi.
§ 5. 1) Room. 8, 35. 39. — 2) 2 Saamuel 13, 15. — 3) Wistist enne lõhkikiskumist? — 4) Nende kuulsus on ka Saksamaale ulatanud, et ka Lüübeki Arnold neist märtiiridest tääb rääkida. — 5) De quibus non est dubium = Sellepärast ei ole kahtlust etc.
§ 6. 1) Düüna on Liiwi keele Ven, Tartu keele Wäinä; selle järel on Wäinalased Düüna ääres elawad Liiwlased; üh. § 13.
§ 7. 1) Taaw. L. 13, 3. Room. 3, 15. — 2) 1, 13. — 3) per martyrii palmam = märtiiri palme läbi.
§ 8. 1) Ladina keeles ei ole siin seda nimet; muidu oleks see Eesti keeles segane. — 2) Holme kantsi. — 3) Muidugi oliwad nad ilma raudriiteta. — 4) Taaw. Laul. 90, 6. — 5) Sellega tahab kroonikus ütelda, et nad ommeti wiimaks põrgu on läinud. Mark. 9, 43. — 6) Taaniel 13, 35. — 7) Taaw. Laul 73, 12.
§ 9. 1) Holmi küla oli wistist postide, plankide wõi pihapuu aeaga ümberpiiratut, kellel mulla wal al oli, mida sääl põlema süüdati. — 2) wiskamise wõi wibumasinad, millega kiwa, tuld, tulist rauda ja tulise sütega täidetud riistu wisati. Ladina keeles on kiwi = petra, mille järele neid masinid peterellid nimetati. — 3) eesnimetatut mulla wal ja plank aed. — 4) Koge, üks lai, eest ja takka ümmargune weo laew. Wistist tähendab „Koge“ Eesti keele „kogu“. — 5) dapifer = wanal ajal suurte meeste köögi ülem, siis majatallituse ülewaataja ja hiljemalt koguni kohtunik. — 6) praeoccupare = sisse wõtma.
§ 10. 1) Kuidas see wõis wõimalik olla, sest nemad ei puutunud oma piiredega kustki poolt kokku? — 2) Lätikeele gauja, mis Liiwikeelest kõw ja Tartu keelest kõiw (kask) on tulnud. — 3) teisele poole Koiwa jõge? — 4) 1 Saamuel 4, 9. — 5) See kantsi koht Seegewoldi lähedal, on wäga kindel; ainult põhja poolt küljest lähäb üks kitsas tee sisse. — 6) wist Kaupo wäe juure.
§ 11. 1) Rahu tegemisest ei ole kül mitte juttu; wõi arwatakse seda rahuks, et nad ära wõidetut saiwad? — 2) inter exitus matutini et vesperi delectatus = hommiku ja õhtu mineku wahel rõõmustatut, nii kui Taaw. Laul 65, 9 õõldakse. — 3) Taaw. Laul 121, 6.
§ 12. 1) Muidugi Gerzike ja Kokenhuusi würstid. — 2) Waata ka 16, 2. 20, 7. 26, 8. 27, 3. 5. — 3) lignorum = puude — jäeb wälja. — 4) 7, 7. — 5) § 8. — 6) peterelli, mida Wenelased hiljemalt ümberpiiramise juures on pruukinud, waata 27, 8. 28, 3. — 7) See oli siis üks wibumasin. — 8) Matt. 26, 4. Mark. 14, 1. — 9) Matt. 24, 22. — 10) 2 Korint. 7, 5. — 11) Need oliwad igapidi kolmenurka raua tükid, millel ikka üks teraw nurk ülespidi seisis. — 12) istumise kohad? Wissist tahtsiwad nad maha istuda ehk külleli lasta, kus need astlad neid läbi torkisiwad. — 13) Taaw. Laul 22, 5. — 14) Wenelased wiisiwad oma kombe järele omad surnud ka ühes ära. — 15) Dapifir; waata § 9.
§ 13. 1) Wissist kättemaksmiseks Saarlaste teo eest aastal 1203; waata 7, 1—3. — 2) 7, 3. — 3) Aedificato autem castro = kui aga lossi ehitus walmis, — nagu oleks sellest juba enne räägitut. 4) Schleswigi maa piiskop. — 5) 6, 2 ja edasi. — 6) conventu. — 7) conserva = ligiteenijaks ehk kindlaks oma päriseks tehtut. — 8) Room. 14, 19. — 9) 5, 2. — 10) 2, 7. — 11) Wissist Liespfunde = Liiwi naelad = L℔, ehk meie praegused leisikad; Liiwi hõbeda talentidest waata 18, 5. — 12) Muidugi selle päwani, kus Hendrik seda lugu kirjutas. Liiwlaste maksudest leiame ainult 2, 7; kümnesest räägitakse 11, 3 ja 15, 5. Lenewardlasi ja Toreidalasi ei lükatut oma kantsidest mitte wälja; Liiwlased jäewad nüüd kunni 14, 5 rahusse.
§ 14. 1) 6, 2. — 2) praegune Kremoni kirik Kipsali mõisa ligidal. Wist on Kaupo sinna maha maetut. — 3) kõige põhjapoolne Liiwlaste maakond mere ääres kunni Salatsist saadik; et see metsade taga seisab, sellepärast metsapoolne maa. — 4) provincia illa tota = muidugi kõige sellemaa rahwa. — 5) kuhu kohta, ei ole kusagil nimetatut. — 6) Waata § 9 ja 12. — 7) Praegune Sigulda mõis seisad palju kaugemal põhja pool. — 8) kuradi tegude wastu. — 9) Ewees. 4, 5. 10) Ap. Teg. 13, 48. — 11) Remine kants on Ascheradist õhtu pool seisnud. — 12) § 10. — 13) Ladina keeles claustrum = klooster, — kuna see castrum = kants peab olema, sest kloostert ei ole siis ega pärast selle koha pääl olnud. — 14) Windau jõgi Baltia mere ääres õhtupoolses Kuura maa rannas. — 15) 7, 8. — 16) Wõnnu ligi, praeguse Arakste kohta.
§ 15. 1) Iidumea on üks Liiwlaste maa jagu Lemsali kohas mere ääres. Aga kui 22, 4 õõldakse: Liiwlased ja Iidumealased, nõnda ka 18, 5 ja 29, 3: Liiwlased, Iidumealased ja Lätlased, — siis ei wõi selget aru saada, kas Iidumealased mõni isi rahwas on olnud, kuna nad kül kesk Liiwlasi elasiwad. — 2) nüüdne Brasle jõgi, lähäb Koiwa jõkke. — 3) causis = asjus. — 4) perfidissima = truuduseta, wõlsid. Üleüldse näis Hendrik Liiwlastest palju paha rääkiwat, kuna ta Lätlaste wigadest midagi ei räägi.
§ 16. 1) Kõlni ajakirjutaja Godefridus ütleb aastal 1206: „Siis sündis 28. Webruaril 10-mal tunnil suur päikese warjutus. Palju tunnistawad, et nemad päikese sees üht inimese pääd olla näinud.“
§ 17. 1) Saksa riigi walitsuse poole, kelle pää Wiilip sellel ajal oli. — 2) Nüüd sai Albert Saksa riigi Vasalliks ja riigi würstiks. See sündis wissist kuningliku pidu päewa pääl Sinzigis 1. Aprillil 1207. — 3) sai 21. Juunil 1208 ära tapetut.