Liiwi maa kroonika (Jung)/I
| Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung |
II→
|
I. Päätük.
Esimese piiskopi Meinhardi lugu.
Kuida Meinhard Liiwlaste hulgas õpetas ja ristis.
§ 1. Jumalik hoolekandmine1), kes Raabi ja Baabiloni, see on eksinud paganate pääle mõtleb2), on meie praegusel3) aegul ebajumala teenijaid Liiwlasi wõera jumala teenistuse ja patu unest järgmisel wiisil oma armastuse tulega ülesse äratanud.
§ 2. Seegebergi kloostris1) oli üks auusa elu kombete ja auuwäärt halli juustega mees2), kes püha Augustini ordu preester oli. See tuli ainult Kristuse ja tema sõna kuulutuse pärast kaupmeestega ühes Liiwi maale3). Sest Saksa kaupmehed, kes Liiwlastega4) sõbrad oliwad, käisiwad sagedaste oma laewadega lühikest aega tagasi5) Düüna jõge mööda Liiwi maal wõersil.
§ 3. Kui nüüd ees nimetatud preester Polotzki kuninga Woldemari käest, kellele Liiwlased oma pagana usu ajal weel maksu maksiwad1), luba ja kingitusi oli saanud2), hakkas ta julgeste Jumala tööd pääle Liiwlastele armuõpetust kuulutades ja ehitas ühe kiriku Üksküla külasse.
§ 4. Sellest külast saiwad kõige esiti Iilo, Kulewene isa ja Wiitzo1) Aalo isa ristitatut, kellele teised järele tuliwad.
§ 5. Järel tulewal talwel häwitasiwad Littawilased Liiwlaste1) maa ära ja wiisiwad wäga palju inimesi wangi. Nende wiha eest taganes preester Meinhard oma Üksküla rahwaga ära ja juhtus metsades waenliku Littawilastega sõdima. Kui Littawilased jälle tagasi läksiwad, näitis enne nimetatut Meinhard Liiwlastele nende rumalust, et neil mitte kindlaid kantsisi ei olnud ega neid ka saada ei tahtnud2). Wiimaks tõotas tema neile, et nemad kindlad kantsid pidiwad saama, kui nad Jumala lapsiks tahawad saada ja jääda. Jumalikul ajamisel wõeti see pakkumine wastu, ja lubati ja tõotati wandega, et nemad ristmist wastu wõtawad.
§ 6. Selle järel toodi järgmisel suwel Gootlandist1) kõikisugu meistrid ja kiwiraijujaid seie. Selle wahel sai tõsine usu wastuwõtmine Liiwlaste poolt teistkorda kinnitatut. Enne Üksküla kantsi ehituse hakatust laskis üks jagu rahwast ennast ristida, ja kui kants walmis olla — nõnda tõotati, ehk küll walega — tahta kõik endid ristida lasta. Nõnda tõusewad müürid oma põhjuste pääl ülesse. Wiies jagu kantsi jäi preestri Meinhardi päralt, sest et see tema kulu pääl ülesse ehitati ja nõnda tema oma oli, kuna ta ka kiriku aseme neilt hakatuses wälja oli lunastanud2). Kui kants wiimaks walmis sai3), taganesiwad, kes ristitut, tagasi ja kes uueste sündimata, ei wõtnud enam ristiusku wastu. Ommeti ei jätnud Meinhard omas ettewõttes järele.
Sellelsammal ajal oliwad Semgallid, naabri paganad, sellest kiwi ehitusest kuulnud, aga mitte täädnud, et kiwid lubjaga ühte kinnitatakse, siis tuliwad nad suurte laewa köitega ja tahtsiwad omas rumaluses kantsi Düüna jõkke wedada.4) Nemad saiwad aga kiwi küttidest5) haawatut ja läksiwad kahjuga jälle oma teed.
§ 7. Naabred Holmi rahwas petsiwad ees nimetatut Meinhardi niisamma suguste tõotustega, ja et neile ka kants ehitati1), siis saiwad nad kawaluse läbi hääd kasu. Kuus neist lasksiwad endid hakatuses, kes tääb mis nõuu pääle, ristida, kelle nimed oliwad Viliendi, Uldenago, Waade, Waldeko, Jerweder ja Wiitzo.
§ 8. Nende kahe ennenimetatut kantsi ehituse wahe ajal, Ükskülas ja Holmis, sai Meinhard Breemi pääpiiskopi Hartwigi poolest piiskopiks säetut.1)
§ 9. Teise kantsi ehituse lõpetuse järel unustasiwad need üleannetud omad wanded ja waletasiwad isi endile, et mitte ühteainust ei olnud, kes ristiusku wastu oleks wõtnud. Sellepärast sai armuõpetuse kuulutaja hing kurwastatut, sest et nemad, kui nad tema waranduse ära oliwad riisunud ja tema peret rusikatega peksnud, ka teda ennast wiimaks aegapidi omalt maalt ära ajada tahtsiwad; ristmist, mida nemad wee sees oliwad saanud, arwasiwad nemad Düüna jões pesemise1) läbi enesest ära heita ja Saksa maale ära saata.
Theodorich Meinhardi abimees.
§ 10. Sellelsammal piiskopil oli üks kaastöötegija ewangeeliummit kuulutamas, wend Theodorich, Zisterzieni ordust, kes hiljemalt Eesti maal piiskop oli; seda tahtsiwad Toreida Liiwlased oma jumalatele ohwerdada, sest et wili tema põllu pääl paremine kaswis, ja nende wiljad liia wihma läbi ära rikutut saiwad. Rahwas sai kokku kutsutud ja liisu läbi jumalate tahtmine selle ohwri pärast tääda nõutut: üks oda pannakse maha, hobune astub edasi ja tõstab Jumala juhatuse järele elu jala1) üle oda. Wend palub suuga ja heidab käega risti. Täädmamees ütleb, et Kristlaste jumal hobuse selgas istuda ja säält hobuse jalga nõnda juhtida; sellepärast pidada hobuse selg ära pühitama, et jumal maha kukub. Nõnda sai tehtut, aga hobune tõstis jälle elu jala ette, nagu ennegi, siis sai wenna Theodorichile elu jäetut2).
Seesamma wend. kui ta Eesti maale sai saadetut, on ühe päewa warjutuse pärast, mis Jaani päewal3) on sündinud, paganate poolest mõndasugust häda pidand kannatama, üteldes, et tema päikese ära süüa4).
Sellelsammal ajal palus üks Toreida Liiwlane, kes haawatut oli, et wend Theodorich teda pidi parandama, tõotades, et kui ta terweks saab, ta ennast siis ristida laseb. Wend tampis aga rohtusi kokku, ilma nende rohtude wäge tundmata ja täädmata, aga Jumala nime appi hüüdes, tegi ta teda ihu poolest, kui ka ristmise läbi hinge poolest terweks. See oli see esimene ülem, kes Toreidas kõige esite risti usu wastu wõttis5).
Niisamma kutsus ka üks haige wenda Theodorichi enese juure ja palus ennast ristida, aga tema naiste6) tige wastupanek keelis teda tema pühast ettewõttest. Kui aga haigus raskemaks läks, siis sai ka naiste umbusk ära wõidetut: tema sai ristitut ja palwetega Jumala hoolele antut. Kui ta ära oli surnud, olla üks usklik Liiivlane seitsme penikoorma kauguselt näinud ja ära tunnud, kuidas tema hing inglitest taewa oli kantut.
§ 11. Kui nüüd piiskop Meinhard Liiwlaste tuimust nägi, et tema töö asjata oli, kogus ta waimulikud wendadega1) kokku ja läks kauba laewade juure, kes pärast Lihawõte Gootlandi pidiwad sõitma ja tahtis nendega ära minna. Sellepärast kartsiwad Liiwlased ja arwasiwad omas kawaluses, et siis Kristlaste wägi nende pääle saab tulema; sellepärast püüdsiwad nemad eesnimetatut piiskoppi kül kawalusega ja silmaweega, ja kõigesuguse salaliku meelega tagasi pidada, üteldes, nii kui ükskord püha Martinile ööldi, ehk kül mitte niisuguse meelega: „Mikspärast jätad sa, isa, meid maha? kelle hooleks jätad sa meid seie ilma abita? Lähäb ka üks karjane oma teed ja jätab omad lambad raske häda ja huntide kätte2)?“ Ja Liiwlased lubasiwad jälle, et nemad ristiusku tõeste tahawad wastu wõtta. See õiglane piiskop uskus kõiki nende sõnu ja pööris kaupmeeste nõu ja tõotuse pääle, et temale abiwäge saab tulema — Liiwlastega jälle tagasi. Sest mõned Sakslased kui ka Daanlased ja Normannid, ja mitme rahwaste mehed oliwad lubanud wäge tuua, kui tarwis on. Pärast kaupmeeste ärasõitu teretawad Holmi rahwas tagasitulejat piiskoppi Juuda teretusega ja meelega, üteldes: „Tere Rabi!“3) ja küsiwad, kui palju sool ja wammuse riie Gootlandis maksab. Sääl ei wõi ta kibeda südame walu pärast oma silmapisaraid enam pidada: ta läks Ükskülasse oma majasse ja säädis ühe päewa, rahvast kokku koguda ja nende lubadusi neile meele tuletada. Aga rahwas ei pannud seda päewa tähele ega täitnud ka oma tõotust. Sellepärast pidas ta omadega nõu, Eestimaale minna, et ta kaupmeestega, kes sääl ületalwe oliwad, edasi Gootlandi pidi minema. Sellewahel säädsiwad Liiwlased endid walmis, teda tee pääl ära tappa; aga Toreida Liiwlane Anno4) keelab teda ja maenitseb teda tagasi pöörata. Nõnda pööris ta mitmesuguse ehmatuse ja murega Ükskülasse tagasi, sest et ta siit maalt ära minna ei pääsenud.
Theodorichi teekond paawsti juure. Katsmakäik Wiru maal.
§ 12. Sellepärast saatis Meinhard salaja oma saadiku, wenna Theodorichi Toreidast, Rooma paawsti1) juure nõuu otsima. Kui see nägi, et ta taga kiusamiste pärast siit maalt mitte wälja ei pääsnud, siis on ta waga kawaluse läbi Liiwlaste waritsemised tühjaks teinud; ta sõitis ratsa hobuse seljas, preestri ehe ümber, raamat ja pühitsetut wesi käes, nagu tahaks ta mõne haige juure minna. Et ta neile, kes tee pääl temale wastu tuliwad ja temalt küsisiwad, sedasamma oma teekonna asja ütles olewat, siis pääsis ta siit maalt wälja ja jõudis püha isa juure.
Kui paawst ristitut Liiwlaste aru kuulis, oli tema selles nõuus, et neid mitte ei pea maha jäetama, waid tegi otsuseks, et nemad seda usku, mis nemad priitahtlikult wastu oliwad wõtnud, peaksiwad kinni pidama sunnitut saama. Ka lubas tema kõigile täielikku pattude andeksandmist, kes selle esimese koguduse äratuseks risti tähte wõtaksiwad ja sinna maale lähäksiwad2).
§ 13. Juba sellel ajal oli seesamma piiskop ühe Rootsi herzogiga1), Sakslastega ja Gootidega Kuurlaste2) wastu sõtta läinud; aga tormi läbi oliwad nad koguni Wiru maa randa aetut, mis üks Eesti maakond on, kus nemad kolm päewa paigal seisiwad ja seda maad riisusiwad. Kuna nüüd Wirulased ristiusu wastuwõtte üle kauplesiwad, wõttis herzog ennemine nende käest maksu, tõmbas purjud ülesse ja läks Sakslaste pahanduseks oma teed.
Meinhardi surm.
§ 14. Sellewahel langes õnnis piiskop Meinhard mitme raske waewade ja walu järel haiguse woodi pääle, ja kui ta oma surmatunnikest ligi tundis jõudma, kutsus ta kõik Liiwi ja Toreida wanemad enese juure ja küsis, kas nemad pärast tema surma ilma piiskopita tahawad jääda. Nemad aga kinnitasiwad kõik, et nemad ühte piiskoppi ja isa jälle endille rõõmuks soowiksiwad. Lühikest aega pärast seda lõpetas piiskop omad elupäewad1).
§ 1. 1) providentia = ettenägemine; on meie keeles natuke wõeras. — 2) Taaw. Laul 86, 4. Raab on üks piibli tähendus Eegiptuse pääle. — 3) Siin on tähendada, et Hendrik siin oma aegsest ajast räägib.
§ 2. 1) Seegebergi klooster on Holsteini maal, mida keiser Lothar ehitada lasknud ja kus Augustini ordu säädused pruugiks olnud; waata ka päätük 6, § 3. 9, 6. 10, 7. — 2) § 5 nimetatakse teda Meinhard; tema on üks ülem waimuliku ordu preester wõi ammetnik olnud. — 3) Meinhardi arwatakse 1184 wõi 1186 Liiwi maale tulnud olewat. — 4) enne Meinhardi tulekut. — 5) Ühe Breemi linna tääduse järele olewat Breemi kaupmehed juba aastal 1159 Düna jões käinud, kuna Franz Nienstädt Meinhardi juba 1150 Liiwimaale ütleb saadetud olewat.
§ 3. 1) Selle Wene würstile oliwad üksi Düüna Liiwlased maksu maksjad. — 2) Waata 10, 1. Muidugi pidiwad Düüna sõitjad ka Polotzkis käinud olema. — Daani aja kirjutaja Pontanus ütleb rer. Dan. lib. 6 pag. 290, et Liiwi maa siis Daani kuninga Woldemari I. al olnud, mis mitte tõsi ei ole, waid see oli Wene Woldemar wõi Wladimir.
§ 4. 1) Teine Wiitzo on § 7 järele Holmes.
§ 5. 1) See oli aga üksnes see maa koht, kui selleaegsed Liiwlased elasiwad, aga mitte praegune üleüldine Liiwi maa. — 2) Need oliwad Üksküla Liiwlased (§ 7) ja kes Holmis elasiwad; teistel oliwad juba omad kantsid.
§ 6. 1) Gootlandi saar Wisbi linnaga Lääne meres, oli üks suur kauplemise koht, kus jaolt Sakslased elasiwad; — praegu Rootsi walitsuse al. — 2) ecclesiae fundo ab eo primitus comparato — seletatakse ka nõnda, et tema selle kantsi ehitusega esimest põhja kirikulle (ristikogudusele) siin maal olla pannud ja asutanud. — Selle kantsi ase on praegu weel tunda, kelle sees kirik wissist hakatusest saadik juba olnud. — 3) waata 9, 11. 13. Alnpekke räägib omas Salmiku kroonikas, et kaupmehed selle kantsi olla ehitanud, ja Hermann von Wartberge, et kirik enne olla ehitatut. Muidugi andsiwad ka kaupmehed oma jao sinna juure. — 4) See oli wist talwel, kus nad jeä pääl üle jõe wõisiwad käija. Ka Saarlased olla ühe wana jutu järel ühte kiwist ehitatut tule torni wette tahtnud wedada. Köied seutud torni otsa ja härjad rakendatut piki köite külgi. Kui nüüd köied sirewile tõmmatut, oliwad tagumised härjad kõik päädpidi wastu taewast ülesse tõusnud. Üks poeg hüüdnud isale, kes ees otsas härgi ajanud: taat ae taat! härjad lähäwad taewa! — Sellest narri tembust olewat sääl see wana sõna tulnud, et kui keegi teist tahab alwaks panna ja teotada, siis ütleb: Sina torni kiskuja! — 5) Kiwi wiskamise masinad oliwad sellel ajal õhtupoolse Eiroopa maal üleüldse pruugiks; meie rahwal ei olnud neid weel mitte.
§ 7. 1) Kõik need alumise Düüna sees olewad saared saawad weel praegu Põhja maa keele järele Holmiks hüütut. Eesnimetatut Holmi rahwa elukoht ei wõinud mitte üksi see koguni weike saarekene olla olnud, mis Riia ja Üksküla wahel seisab, ja kuhu nende kants ehitati.
§ 8. 1) Krooniku Arnoldi järele on see wist aastal 1186 olnud. Paawst Klemens III räägib kõige esite meie piiskopist ja tema piiskopikonnast, aastal 1188, mis Breemi pääpiiskopi al seista. Meinhardi hauakiri ütleb wõlsiste, et tema 4 aastat (1196) piiskop olla olnud, wissist sellepärast, et 1193 aasta ühest paawst Cölestini kirjalt (waata § 12) tema ammeti hakatuse aastaks on tehtut, — kuida kroonikus Arndt Gruberi järele seda pikalt ja laialt seletab.
§ 9. 1) ehk ära wihtlemise läbi? — waata ka 2, 8. 9, 8. 26, 8.
§ 10. 1) pahema jala, mis ohwerduse wastu oli. Waata 15, 3. 20, 2. 12, 2. — 2) Niisugused hobuse oraakled oliwad ka, kuida Arndt § 10 Gruberi järele kuulutab — põhjahommiku pool Saksamaal pruugitawad. — 3) üks Saksamaa kroonikus ütleb, et see aastal 1191 olla sündinud. — 4) Eestlased ütlewad päikese warjutuse juures praegugi weel mõnes kohas: „päike süüakse ära!“ 5) Muidugi on see wist see hiljemalt kuulus Toreida Liiwlaste päämees ja Kristlaste sõber Kaupo, ehk kül tema nimi alles päät. 4, 4 ja 7, 5 ette tuleb. — 6) Wissist oli tal mitu naist, kellest ülearu jagu pärast ristmist ära pidi lahutatut saama; see tegi naistele jo muidugi muret. Waata ka 26, 8.
§ 11. 1) Waimulikud — clerici — oliwad niisugused preestrid, kes kellegi ordu päralt ei olnud; wennad aga, kes ühe ordu päralt oliwad. — 2) Need on nimelt Sulpicius Seweruse sõnad, kus tema püha Martini surmast kirjutab. Need sõnad olla ka Lüübeki piiskopi Hendrikule hüütut, kui tema aastal 1186 ühe suurema koguduse juure ära pidand minema, kuida Arnold libr. 3. c. 3. n. 3. kirjutab. — 3) Matt. 26, 49. — 4) Waata ka 4, 4.; tema on wissist üks Liiwlaste wanem olnud ja küla walitseja; tema külast räägitakse lühidelt 11, 5.
§ 12. 1) See oli paawst Cölestin III., kes aastast 1191—1198 walitses. Innozenzius III. oli esimene paawst, kes Liiwi maa ristikoguduse eest hoolt kandis. — 2) Waata 2, 3.; nõnda ka Alnpekke salmiku kroonika 424. v.
§ 13. 1) Daani ja Rootsi aja kirjutajad ütlewad, et sellel ajal Daani ja Rootsi kuningad, mõlemad nimega Kaanutid, Eesti maale sõtta olla läinud. Et meie kroonikus aga ühest räägib, siis peab see wissist Birger Jarl I. Hommiku Gootlandi herzog olema, kellest kroonikus Eerik Upasala hist. Suec. lib. 3 p. 113 räägib. — 2) Kuurlased, üks Liiwi rahwa sugu, oliwad kuulsad mere rööwlid, kes Kuura maal mere rannas elasiwad. Praegused Liiwlased sääl on wist nende järeltulijad; teised on sügawamal maal Lätlasteks saanud.
§ 14. 1) Tema keha sai Ükskülasse ta oma kirikusse maha maetut (10, 6.), mis wissist kaua aega pärast Läti Hendrikut Riia Toomi kirikusse on toodut, kuhu weel üks kehw haua märk ja kiri temast järele on jäänud. Selle kirja järele olla Meinhard aastal 1196 surnud, mis ka 2, 3. näha on. Haua kirja järele olla tema surma päew 12. Oktober, aga ühe Kölni ajakirja järele 14. August (Gelen. de magnitud. Colon. p. 713). — Tema Ladina keele haua kiri on:
Hac sunt in fossa Meinardi praesulis ossa,
Nobis primo fidem dedit annis quattuor idem.
Actis millensis centenis nonaquegenis
Annis cum senis, hic ab hisitad aethera poenis.
Siin hingawad haua sees piiskopi Meinhardi luud,
Meie esimene usu tallitaja oli neli aastat*) seesamma.
Läks tuhat ükssada üheksakümne kuuendamal
Aastal wanadusega siit ära taewase tasumisele.
*) See haua kiri ütleb wõlsiste, et Meinhard neli aastat aga piiskop olnud, kuna ta ommeti aastal 1186 piiskopiks saanud ja nõnda 10 aastat seda ammetit pidanud.