Liiwi maa kroonika (Jung)/XXIX
Päätük XXIX.
Piiskopi Alberti kakskümnes seitsmes aasta.
Tartu kantsi ärawõitmisest saadik on maale wiimaks rahu tulnud.
§ 1. Kakskümnesseitsmes piiskopi aasta tuli,
Nüüd waikses rahus Liiwi maa ka oli1).
Sellest saadik nimelt, kui see nii kange Tartu kants ära oli wõetut ja Eestlased kõik ja Wenelased ühes oma kuningaga ära oliwad tapetut, langes hirm Riiglaste ja Sakslaste eest kõikide naabrusolewa maade ja kõige rahwa pääle, mis nende ümberringi oliwad. Siis saatsiwad kõik omad saadikud oma kingitustega Riiga, niihästi Wenelased2), kui Lääne Eestlased3) ja Saarlased4), Semgallid ja Kuurlased, kui ka Littawid, ja otsisiwad rahu ja sõbrust5) nendega, hirmu pärast, et nemad neile ka niisamma wõisiwad teha, kuida nad seda Tartlastele oliwad teinud. Ja Riiglased wõtsiwad neid wastu ja andsiwad rahu kõigile, kes seda nende käest nõudsiwad, ja maal oli rahu nende silma ees6). Ja Eestlased tuliwad omast kantsidest wälja ja ehitasiwad jälle omad mahapõletatut külad ja kirikud ülesse; niisamma tuliwad ka Liiwlased kui ka Lätlased oma pelgu paigust metsadest wälja, kus sees nemad juba wäga mitu aastat sõdade aegul peitus oliwad olnud, ja igaüks pööris tagasi oma külasse ja oma põldude juure, ja kündsiwad ja külwasiwad suures julguses, mähärdust neil neljakümnel aastal enne seda ei ole olnud, sellepärast, et Littawid ja teised rahwad, niihästi enne7) Jumala sõna kuulutust Liiwi maal, kui ka pärast nende ristmist, neile iialgi rahu ega julgust ei olnud annud. Nüüd aga hingasiwad nemad sellest ajast ja aastast saadik endid omast põldudest ja tööst rõõmustades, ja et ühtegi ei olnud, kes neid oleks hirmutanud8). Ja täielikuma kristliku usu tundmise juures tunnistasiwad nemad Jeesust Kristust Jumala poega9), kes nende kurwade sõdade ja niipaljude surmamise järel, kui ka katkude ja paljude wiletsuste järel wiimaks oma üle jäänud rahwa pääle oli halastanud10), et ta neile rahu ja julgust andis11). Ja kõik rahwas hingas Isanda warju al12) ja kiitis teda, kes on kiidetut igaweste, aamen.
Paawsti saadik Modena piiskop tuleb Riiga.
§ 2. Sellelsammal aastal, mis oli 1224jas pärast Kristuse sündimist, oli kõrge auuwäärt Riia piiskop Mauriitsiuse, oma preestri Rooma saatnud, ühte apostliku auujärje saadikut Liiwi maale paluma. Ja püha isa Honorius III, kes sellel korral mitte Roomas, waid Bariones aset oli, wõttis tema palwet kuulda ja saatis kõrge auuwäärt Modena piiskopi, oma palasti kantsleri Willemi sellesamma preestriga Liiwi maale. Ja tema tuli oma perega ja ristisõitjatega, ja kõige oma seltsiga Düüna jõkke, kuhu neile Riiglased wastu läksiwad, teda wastu wõtsiwad ja teda suure rõõmuga ja auuga linna sisse saatsiwad. Tema rõõmustas ennast ka ühes ja kiitis Jeesust Kristust, Maria poega, sellepärast, et ta Jumala wiina mäge, mis nii kuulsalt istutatut, ja usklikkude ristikogudust, mis nii paljude werega kastetut, nii suure ja wäga laialt wälja laotatut leidis olewat, et tema omad oksad kümne päewa tee kauguselle, kunni Talinnasse oli ajanud ja ulatanud1), ehk teise tee pääl Pihkwasse, ehk piki Düünat kunni Gerzike jälle niisamma palju päewa teesid wälja oli laotanud, kellel ka juba wiis isiäralikku piiskopikonda2) oma piiskoppidega oli. Ja niikohe saatis tema omad saadikud Rooma tagasi, kellega tema siit maa tõsise oleku üle püha isale tagasi kirjutas.
Paawsti saadik Riias ja Wiliandis.
§ 3. Et temal nende uute ümberpööratute pärast mure oli, siis kutsus tema Liiwlased ja teised, kes linnas oliwad, mehed ja naised, sagedaste kokku, kellele tema hoolega Jumala sõna jagas ja rõõmuga palju pattudest lahti päästis. Selle pääle, et tema ka teisi Liiwlasi, Lätlasi ja Eestlasi näha soowiks, läks tema Toreidasse, ja temaga oli kõrge auuwäärt Riia piiskop, ja Johannes, püha Maarja kiriku praost, ja mitmed teised targad ja mõistlikud mehed. Kõige esiti tuli tema Kubeseele1), kus tema Liiwlastele missa pühitses ja õnnistuse sõna kuulutas, neid katoliku usu sees kinnitada. Ja selle järel tegi tema Vitiseles2) ja Lodigeris3) sedasamma, ja pärast seda Metsepooles ja Iidumeas kui ka Lätimaal4) tegi ta ka sedasamma tööd, kus tema ewangeeliummi seemet mitmete hulka wälja külwas ja hääd wilja tooma5) õpetas, ja kristlikku usku neile hoolega seletas. Ja siis läks ta edasi Ugaunia maale, kus tema ühe usklikkude koguduse, niihästi Sakslasi kui ka Eestlasi ja ka Otepää tugewaste ehitatut kantsi uute elanikkudega6) eest leidis, ja kiitis Isandat, et tema ka Eesti maal ühe usklikkude koguduse eest oli leidnud. Ja kui tema Eestlasi Jeesuse Kristuse usu sees õpetas ja Sakslasi truuiste maenitses, siis andis tema neile käsku, et nemad sõbralikult ühes elades7) üheteisele mitte waewa ei pea tegema, et ka Sakslased kedagi raskuse iket8) uute ümberpöördutele õlade pääle ei pea panema, waid seda kerget ja hääd Isanda iket, ja et nemad ikka usu saakramentisi pidiwad õpetama. Ja tema õnnistas neid ja läks Sakala maale, kus tema esimese kiriku juures9), mis tema Wõrtsjärwe juures eest leidis, hiljalt ümberpöördut Eestlasi waga õpetusega maenitses, et nemad iial meie Isanda Jeesuse Kristuse usust ära ei peaksiwad taganema. Ja säält läks tema edasi Wiliandi kantsi juure, mis rüütli wendade päralt oli, keda needsammad sellel ajal juba wäga kindlaks oliwad ehitanud. Ja wennad läksiwad ka wälja ja tuliwad rõõmuga apostliku auujärje saadikulle wastu, wõtsiwad teda ülesse eneste kantsi ja andsiwad temale kõiki seda kurja tääda, mis nemad kristliku usu pärast Eestlaste poolest siin oliwad kannatanud. Ja tema kutsus Eestlased, mehed ja naised, oma kirikute juure kokku ja läks nende juure wälja, ja kui tema maenitsuse sõna truuiste oli jaganud, keelis tema neid, et nemad edespidi mitte nii suuri kurje tegusid ei peaks tegema, ega usu saakramentisi teotada tohtima. Niisamma andis tema sääl ka rüütli wendadelle püha õpetuse maenitsust ja juhatas neid, et nemad oma alamaid, neid rumalaid Eestlasi, olgu kümnese wõtmise mise juures ehk mõne muu tüli juures, mitte ei peaksiwad liia raskusega koormama, et nemad mitte niisuguse loo juures oma pagana usku tagasi pöörama ei saaks sunnitud. Siis tuliwad tema juure ka Daanlaste saadikud Talinnast seie, kes teda rõõmuga wastu wõtsiwad ja temale oma kitsikusi ja sõdasid tääda andsiwad. Niisamma tuliwad ka eestlaste saadikud Lääne maalt, kes Daanlastega alati sõdisiwad10), tema juure, ja pakkusiwad temale oma maid ja maakonde, kuida nemad neid ka Riiglastele alati pakkusiwad, kui tema neid aga Daanlaste ja Saarlaste eest wõtaks kaitsta; ja tema wõttis neid wastu. Ja selle järele pööris tema tagasi Lätlaste maale. Ja lätlased kogusiwad endid kõige selle maa seest, mis Tolowaks kutsutakse, Trikatua tema juure kokku, kellele tema rõõmuga Jumala sõna kuulutas, ja kõik usu saakramendid hoolega ära seletas. Ja kui tema siit edasi Wõnnu poole läks, sai tema rüütli wendadest ja teistest Sakslastest, kes sääl elasiwad, wäga wagalikult wastu wõetut, ja tema leidis sääl Wendisi ja Lätlasi ühe suure hulga. Sellepärast, kui hommik oli saanud, ja Lätlased endid hulgal kokku oliwad kogunud, on tema rõõmuga11) rõõmsat Isanda Jeesuse Kristuse õpetust neile kuulutanud, ja sagedaste Isanda Jeesuse kannatusest kõneldes, kuuljaid wäga suure rõõmuga täitnud, ka nende truudust ja kindlust kiitnud, sest et nemad sundimata ja ilma kõige sõa segadusteta kristlikku usku esiti wastu wõtnud ja pärast seda iialgi12) Liiwlaste ja Eestlaste kombel usu saakramentisi ei ole teotanud, ja on nende alandust ja kannatust kiitnud, kes meie Isanda Jeesuse Kristuse nime Eestlaste ja teiste rahwaste juure rõõmuga kandes, palju oma rahwast, kes kristliku usu pärast maha löödut, märtiiride seltsi, kuida meie usume, siit maailmast ära on saatnud. Ka Wendidelle ei ole tema oma truud maenitsusi andmata jätnud, niisamma ka nende isandatele rüütli wendadelle õiete hoolega kinnitanud, et nemad oma alamatele ikka kerget iket pääle peaksiwad panema ja nendega truuiste ühes elama. Selle järel on tema Seegewoldis niisamma sugusid usu õpetusi jaganud ja kõige tulidusega Liiwlasi maenitsenud, et nemad siitsaadik oma ristmise saakramentisi mitte hooletuse sisse ei jäta, ega pagana elu poole tagasi ei pööra. Ja ikka andis tema tüütli wendadelle, kui ka teistele Sakslastele teiste maakondade sees wäga hoolega seda käsku, et nemad Liiwlasi ja Lätlasi, ja teisi ümberpöörnud paganaid risti uskus peaksiwad õpetama, ja Jeesuse Kristuse kerget iket neile õlade pääle panema ja niihästi kümnese maksu juures kui ka muu tülide sees neid hoidma, et nemad mitte üleliig raskuse pärast oma umbusu sisse tagasi ei pööra. Ja kui tema seda kõik oli ära toimetanud, pööras ta tagasi Riiga.
Paawsti saadik seletab mitmete rahwaste tüliasjad Riias.
§ 4. Ja tema juure tuliwad sinna Sakslased, Liiwlased ja Lätlased, ja otsisiwad õigust kõigesuguste tülide pärast. Ja tema andis igale ühele wastust tema tüliasja ja kaebduse järele, ja seletas paljude tüli ja riiuasjad ära. Seda kuulsiwad ka Nowgorodi Wenelased ja teised teiste linnade seest, et apostliku auujärje saadik Riias oli; sellepärast saatsiwad nemad omad saadikud tema juure ja palusiwad teda seda rahu, mil neil juba ammugi1) Sakslastega tehtut oli, kinnitada. Ja tema kuulis nende palwid niisugusis asjus, kus juures tema ka nende usku palju maenitsuste läbi kinnitas, ja saatis neid kõiki omale maale rõõmuga tagasi. Siis tuli ka Vesthard2), Semgallide ülem, keda tema oli kutsuda lasknud, tema juure, keda tema paljude seletuste ja pikkade juttudega Jeesuse Kristuse usule meelitas; aga teine ei ole oma umbusu kõwaduses õnnistuse sõnu mitte mõistnud, ega ristmist weel mitte wastu wõtnud, waid jälle3) edespidise aja pääle lubanud ja ühe paawsti saadiku jutluse kuulutaja enesega Semgallia maale lasknud tulla. Nõnda tuliwad kõigist ümberkaudsist maadest Rooma saadikut waatama. Nende hulgas oliwad ka Wsewolod, Gerzike kuningas, grahw Borchard4), Daanlaste piiskopid Talinnast5), Saarlased6) ja ka Lääne maa Eestlased7), kes endid tema kaitsmise alla pakkusiwad, ja lubasiwad preestrid kõikide Kristlaste kohustega wastu wõtta, kui tema neid aga Daanlaste8) pääle tungimistest päästaks. Ja tema lubas neile kõiki päästmist ja saatis omad saadikud Daanlaste ja Saarlaste9) juure, et nemad sõad pidiwad maha jätma ja tema rahu wastu wõtma, ja ka tema sääduste sõna kuulma.
Paawsti saadik katsub Liiwlasi Düüna äärt mööda.
§ 5. Et tema weel teisi uusi ümberpöörtuid näha soowis, siis läks ta isi Holme Liiwlasi waatama, ja kui tema sääl missa oli pühitsenud ja püha õpetuse seemet külwanud, läks tema säält edasi Ükskülasse, kus tema esimeste püha piiskoppide1) mälestust pühitses2) ja ka neid Liiwlasi Jumala teenistuses kinnitas. Selle järel on tema Lennewardes ja Ascherades Liiwlasi niisamma maenitsenud, ebajumala teenistust maha jätta ja neile ainu Jumala auustamist hoolega õpetanud. Wiimaks on tema Kokenhuusis niisamma püha õpetuse maenitsusi niihästi Sakslastele, kui ka Wenelastele, Lätlastele ja Seloonidelle, kes sääl ühes elasiwad3), truuiste annud. Sakslasi alati maenitsedes, et nemad oma alamaid mitte ülekohtuste koormatega ega nõudmistega üleliiga ei pahanda, waid Kristuse usku hoolega õpetades, kristlikkusi elukombeid harjutada ja paganate pruukisi ära kaotada, niihästi oma hää eeskuju läbi, kui ka sõnadega neid juhatades.
Otepää Sakslased kisuwad Wiru maa Daanlaste käest ära, aga paawsti saadik wõtab kõige Eesti maa paawsti kaitsmise alla.
§ 6. Aga kui nüüd apostliku auujärje saadik jälle Riiga tagasi oli tulnud, tõusiwad Sakslased, kes Otepääs oliwad1), sügisel kõige oma seltsiga Wiru maa wanema kutsumise pääle ülesse, läksiwad Wiru maale, paniwad oma wäe Wiru maa kantsidesse ja ajasiwad Daanlased säält wälja, üteldes, et see maa juba hakatusest saadik Liiwi maa wäe poolest püha neitsi lipu läbi kristliku usu ikke alla olla heidetut. Ja nemad hakkasiwad walitsema kõigis Wiru maakondades ja kantsides. Kui paawsti saadik seda kuulis, kutsus tema needsammad Sakslased ennese juure, ja sundis neid kirikliku Zensuri3) läbi, et nemad seda maad püha isa kaitsmise alla pidiwad jätma, saatis ka niikohe saadikud Daanlaste juure Talinnasse ja sundis niisamma ka neid, seda maad tema kätte jätma, nõnda ka teisi maid, mille üle Sakslastel Daanlastega tüli oli. Daanlased aga ei julgenud mitte selle astla wastu takka üles lüüa4), lubasiwad Rooma walitsuse sõna truuiste kuulda ja andsiwad paawsti saadiku Modena piiskopi Willemi kätte Wiru Järwa, Harju ja Lääne maad, ja on ka oma pitsatiga kinnitatut kirja Riiga saatnud ja seda kingitust tõeks tunnistanud. Kui see oli sündinud, saatis seesamma saadik omad mehed, ristisõitjad ja preestrid Wiru maale, ajas Sakslased ja Daanlased kõik säält wälja ja pidas need maad oma walitsuse al.
Paawsti saadiku teekond Järwa, Wiru maale ja Talinna kantsi. Ristimine Lääne maal.
§ 7. Pärast Kolmekuninga püha, kui lume ja külmuse pärast tee siin külma maade sees kõige parem on käija, läks paawsti saadik Modena piiskop kleeritute ja sulastega ära, ja wõttis enesega Semgallia piiskopi Lamberti1), Riia kiriku praosti Johannese, ka Riia kodanikkusi ja mõned rüütli wennad weel mitme teistega. Ja kui tema Liiwlaste maalt läbi oli läinud, jõudis tema Lätlaste maa sisse ja Lätlaste juurest Sakalasse, ehk tema ihu kül wäga nõrk oli. Ja kui tema Wiliandis kaks päewa oli puhanud, siis läks tema edasi Järwa maale, kus temale kõik Järwlased Kareda2) külasse wastu tuliwad, kellele tema rõõmuga Jumala sõna kuulutas ja katoliku usu sees õpetust andis. Ja kui tema neid püha isa kätte3) oli wõtnud, läks tema edasi esimese4) Wiru maa kantsi juure, keda Agelinde5) kutsutakse. Ja kui tema sääl wäga rõõmsaste ja auusaste wastu oli wõetut, on tema nende hulgad kokku kutsunud, neile igawese elu õndsakstegewaid maenitsusi annud ja Jeesuse Kristuse nimet ilmutanud. Ja säält läks tema edasi Tarwenpäässe6) ja tegi nõndasammuti. Ja Daanlased tuliwad sinna, nii kui nemad kutsutut oliwad; siis sai rahu tehtut, esiti Sakslaste ja Daanlaste wahel, ja selle järel kõikide maade Eestlastega. Selle pääle läks seesamma saadik Tabelliini7) maa jao sisse, kuhu kõik Wiru maa vanemad tema juure kokku tuliwad ja tema käest Kristlaste õpetust ja usku kuulsiwad; ja tema wõttis neid kõiki püha isa walitsuse alla ja säädis neile nende eneste seast wanemad ja kohtumõistjad kõikide nende maakondade sisse. Ja siis läks tema tagasi Tarwenpäässe. Ja säält reisis tema Talinnasse Daanlaste kantsi, ja ka siin sai tema Daanlastest ja Rootslastest, ja kõigist, kes sääl elasiwad rõõmuga wastu wõetut. Ja sellepääle hakkas tema neid poisikesi, kes Wiru maa eest pandiks oliwad, nende käest tagasi nõudma. Aga nemad ei tahtnud neid mitte tema kätte tagasi anda; ommeti saiwad nemad kirikliku Zensuri8) läbi wiimaks sunnitut neid tagasi andma, ja tema saatis need pandid Wirumaale nende wanemate juure tagasi. Ka Warbolased wõtsiwad selle Rooma saadiku rahu wastu ja tuliwad tema juure Talinnasse; ommeti andis tema neid Taanlaste suurte palwete pääle teiste Harilastega Daanlastele tagasi. Selle kihelkonna9) aga, mis Lääne järele nimetatakse10), kõige muu Lääne, Wiru ja Järwa maaga, wõttis tema püha isa walitsuse alla. Ka Talinna Eestlased kogusiwad endid tema ette ühes Daanlastega kokku, kellele tema wagalt igawese õnnistuse sõna jagas ja neid truuiste maenitses, et nemad11) sõbralikus ühes elamises uskmatate kurje nõuusid edespidi mitte enam kuulda ei peatsiwad wõtma.
Kui tema nüüd kõik seda ära oli toimetanud, saatis tema omad preestrid Lääne maale ja pööras isi Sakala maalt läbi Riiga tagasi. Aga seesamma preester, Peeter Kaikewald12) läks oma kaaswennaga, ühe preestriga, Sontaganasse, kus Läänlased neid rõõmuga wastu wõtsiwad ja nende käest Jumala sõna kuulsiwad, ja lasksiwad endid neist ristida mehed, naised ja lapsed, kes weel enne seda ristimata oliwad jäänud, niihästi Sontaganas kui Majanpates13) ja Puenkalles14). Ja selle järel pöörasiwad nemad niisamma rõõmsaste tagasi Liiwi maale, Kõigekõrgemat Jumalat usu wälja laotamise pärast kiites.
Paawsti saadik peab kirikukogu Riias ja lähäb laewadega tagasi.
§ 8. Kui apostliku auujärje saadik Modena piiskop jälle Riiga tagasi oli tulnud, kogusiwad endid tema juure piiskopid1), preestrid ja kleerikud, rüütli wennad kiriku Vasallidega ja Riia kodanikud. Ja kõikide nende ees pidas tema püha Maarja kirikus pühalikult kirikukogu nõuupidu2), Isanda paastu ajal3), Innotsenziuse säädmiste pärast, keda4) tema neile jälle meele tuletas ja mõned uued juure lisas, mis selle ristikoguduse noorele istandusele tarwis näis olewat. Selle järele aga, kui kõik ära toimetatut ja seletatut oli, piiskoppide kleerikute, rüütli wendade ja Riia wahel, mis tema ära wõis seletada, ja ka pattude andeksandmist rohkeste oli antut ja kinnitatut, jättis tema kõik Jumalaga ja õnnistas neid, ja pööras tagasi oma laewade juure5), kõiki Liiwi maad omas palwetes püha Jumala ema Maarja ja tema armastatut poja, meie Õnnistegija Isanda Jeesuse Kristuse hoolele jättes, kellele olgo auu ja kiitus igawesest ajast igaweste, aamen6)!
§ 9. Palju ja kuulsaid asju on sellel ajal Liiwi maal sündinud, kui pagana rahwad Jeesuse Kristuse usule saiwad pööratut1), nende 67 aasta sees, kui esimesed Breemi kaupmehed Liiwi maa sadama ülesse leidsiwad, mis mitte kõik üleskirjutada ehk mäletada ei wõi, ja et see lugejaid ka mitte ära ei tüdita. Aga see pisku on üleskirjutatut, meie Isanda Jeesuse Kristuse kiituseks, kes tahab, et tema usku ja nimet kõikide rahwaste juure peaks kannetama2), kus juures tema isi kaasas tööd teeb ja wäge annab3), kelle läbi niisugused asjad on korda saadetut ja kes ikka suuri ja kuulsaid wõitusi Liiwi maal omadelle paganate üle on kinkinud, ja seda alati enam ühe pisukese meeste seltsi, kui suure hulga läbi, ja oma armastatut ema armu läbi4), kelle auuks, ühes oma pojaga, meie Isanda Jeesuse Kristusega, kõik need uued ümberpööratut maad on annetut.5) Ja et see kiitus, mis temale nii kuulsa tegude eest peab saama, laiskade inimeste hooletuse läbi tulewal ajal mitte unustuse pähä ei lange, wõtsin mina nõuuks, isandate ja seltsimeeste palumiste ja nõudmiste pääle alandlikul ja liht wiisil ülesse kirjutada ja järeltulijatele maha jätta, kes järeltulewaid lugusid suurema hoolega ja tundmisega edasi saadaksiwad, et ka nemad Jumalalle auu annaksiwad ja oma lootust tema pääle paneksiwad, ja mitte Jumala tegusid ära ei unustaksiwad ja tema käskude järele nõuaksiwad6). Mitte muud ei ole aga seie ülesse pandut, kui seda, mis meie kõik oma silmaga oleme näinud7), ja mis meie mitte oma silmaga ei näinud, seda kuulsime meie nende käest, kes seda nägiwad ja sääl juures oliwad. Ja seda ei ole meie mitte meelituse ega ajaliku kasu ei ka kellegi armastuse ega wihkamise pärast üles kirjutanud, waid selge ja puhta tõe pärast meie pattude andeksandmiseks, ja Jeesuse Kristuse meie Isanda ja püha neitsi Maarja, sellesamma Isanda ema kiituseks, kes isaga ja püha waimuga ikka oli ja on ja saab olema auustatut igawesest ajast igaweste, aamen8).
§ 1. 1) Annus bisdecimus septimus antistitis exstitit,
Et iam Livonum terra tranquilla pace silebat.
2) juba 28, 9; üh. 29, 4. — 3) juba 28, 7; üh. 29, 3. — 4) Ühenda 28, 7. 29, 4, — 5) nii kui 5, 4. — 6) 1 Makab. 1, 3. — 7) Ommeti oli esimene Littawite sissetungimine, kellest kroonikus räägib, alles pärast esimesi ristmisi, 1, 4 j. e. — 8) Iiob 11, 19. — 9) 1 Jon. 4, 15. 10) Jeesaia, 11, 11. 28, 5. — 11) 1 Tessal. 5, 3. — 12) 1 Saamuel 6, 2. Paawst Honorius wõttis Liiwi maa uued Kristlased juba 1222, siis ka 3 Jan. 1225, ja keiser Friedrich Liiwi, Eesti, Semgalli etc. Kristlased Märtsis 1224, oma warju ja kaitsmise alla.
§ 2. 1) Üh. Eesekiel 17, 6 j. e. — 2) Riia, Semgalli wõi Selooni, Talinna-Harju, Wiru-Järwa, Tartu.
§ 3. 1) 10, 14. — 2) Wist praegune Idseli mõisa koht, mis aga Lodigerist põhja pool seisab. — 3) 15, 1. See oli siis Toreida maa sees. — 4) wissist Koiwa ja Sede jõe wahel. — 5) Luuka 8, 14. — 6) 28, 8. — 7) kantsist oliwad nemad juba wälja lükatut, 28, 8. — 8) 25, 2. — 9) See on wissist Tarwastu koht. — 10) 28, 2. 7. — 11) laete et cum laetitia laetam Läti nimega mängimine. — 12) Et nemad 14, 8 ja 16, 3 j. e. Sakslastest ära taganesiwad, seda ei panda mitte tähele.
§ 4. 1) waata 28, 9. 29, 1. — 2) waata 9, 2; üh. § 1. — 3) siis juba enne ka nõnda teinud. — 4) Borchard von Oldenburg oli 19, 2 ja 8 Liiwi maal, pärast seda jälle Saksa maal. — 5) Peaks olema: need kaks Daani piiskoppi põhja Eesti maalt 24, 2. 29, 2. Ommeti olli Guicelinus (= Witslaw wõi Wesselin 23, 2) wana kirjade järele Detsbr. 1225 ja 21 Märtsil 1226 Riias. — 6) 28, 7. 29, 1. — 7) § 3. — 8) ja Saarlased, waata kohe siin järel. — 9) See näitab, nagu oleksiwad Daanlased ja Saarlased Liiwi maa meeste wastu ühes nõuus olnud. Üh. § 3. 30, 2. Wisbi Daanlastel 30, 1, ei olegi wist sellepärrast lusti, Saare maale ristisõidule minna.
§ 5. 1) Mõlemad oliwad seie maha maetut, waata 10, 6. — 2) = pühalikult mäletas? ehk koguni 14. Aug., millal Meinhardi surma päew on olnud (1, 14)? — 3) 11, 9. 12, 1. nüüd on siis Wenelased jälle sääl.
§ 6. 1) 28, 8. — 2) Riiga, kus tema 19. Detsbr. mõega rüütlite Georgi kiriku sisse pühitses. — 3) kiriku osasaamisest wäljaheitmise ähwarduse läbi etc. Urk. 88 järele oli Johann von Dolen (38, 7) see pää tegija. Ühenda 30, 3. — 4) Ap. Teg. 9, 5. 26, 14.
§ 7. 1) Bernhardi järeltulija, 27, 2; üh. 28, 9 ja 29, 4. See Selooni wõi Semgallia piiskop oli Aug. ja Detsbr. 1225, ja 16. ja 21. Märtsil ja 5. Aprillil 1226 Riias. — 2) 15, 7. — 3) = walitsuse alla. — 4) = lähema. — 5) Wist Wao mõisa juures? Wao lähidal on püha Ebawere mägi, mis niisamma Wiru maa jao sees oli, 24, 5. — 6) Wist wana Eesti keele järele, kus põder „Tarwas“ on kutsutud. Kadrine kihelkonna nime olnud enne Torvestävärä, Terevestevere, Teristevere, Tristfer wissist endise kiriku lähidal seiswa Tirastwere küla järele. — 7) Wiru maa lõunapoolne jagu 23, 7. 24, 1. Tabeliin ei elanud wist mitte enam, 24, 1. — 8) kogudusest wälja lükkamise läbi, nii kui § 6. — 9) 28, 2. — 10) Et Maritima, s. o. mereäärsel maal 7 kihelkonda on, siis on, see (maritima) kihelkond etc. nagu hoopis isiäralik. On see siis Ridalu koht, wõi põhjapoolne Lääne maa? Ühenda 15, 1 ja 18, 5. — 11) Eestlased. — 12) Üh. 19, 4. 7. 24, 1 j. e. See teine preester siin, wõib Hendrik olla, sest 24, 1 j. e. on tema ka Peetri seltsis. — 13) Majanpata kants 30, 2. Mihkle kihelkonnas on enne üks Maipe küla olnud; kas see kants sääl on seisnud, on täädmata. — 14) Ase tundmata.
§ 8. 1) Albert. Lambert ja Witslaw. — 2) Concilium. — 3) paawsti. — 4) säädmisi, 19, 7. — 5) Ommeti on tema ka Düünamündes weel mõne tunnistuse kirja (Urkunde) wälja annud, waata 30, 1. — 6) piibli järele. — 7) mis ma ütlemata olen jätnud. — 8) 25, 2. — 9) Et memini et meminisse iuvat. Scis cetera mater Virgo Maria Dei. Tu miserere mei!
§ 9. 1) See aeg millal Saksa kaupmehed Düüna jõkke tuliwad, arwatakse aastal 1158 olewat olnud, kuida Preisi-Liiwi ordu kroonika 15 aastasaeal seda on arwanud. Iseäranis arwawad Breemlased, et nemad Düüna ja Liiwi maa ülesleidjad olnud, kuida nende kroonika 16 aastasaeast seda jutustab, et ordu juba 1159 aastal asutatut, mis juures nemad palju abiks olnud. — Silma paistaw on ka, et Liiwi maa üles leidmine ja ümberpöörmine selle aia sisse pannakse, aga kusagil muial ei räägi meie kroonika sellest, et Breemlased selle maa ülesse leidjad on olnud. Millal aga ja missugused Sakslased kõige esiti Liiwi maal on käinud, on päris täädmata. — 2) 25, 2. 29, 3. — 3) 12, 3. Mark. 16, 20. — 4) „wõitu on saanud“ mis mitte eesseiswa „suure hulga etc.“ sekka ei puutu, kelle läbi mitte ikka „wõitu ei ole saanud.“ — 5) Ühenda 6, 4. — 6) 19, 45. — 7) 1 Joann. 1, 1. — 8) Silma nähtawalt on siin kõige selle loo lõpetus. Järeltulew päätük on nagu lisa weel juure lisatut.