Liiwi maa kroonika (Jung)/XXVII
XXVII. Päätük.
Piiskopi Alberti kakskümnes wiies aasta.
Suur Eestlaste riisumise sõda Läti ja Liiwimaal.
§ 1. Nüüd oli piiskopi kaheskümneswiies aasta, ja siiski ei olnud ristikogudusel sõdadest rahu. Sest kui piiskop Bernhard1), kes esimene Semgallide piiskop oli, paljude ristisõitjatega Saksa maalt tagasi tuli, kogusiwad Sakalased ja Ugaunialased naabrus seiswa maadega suure wäe kokku, ja kui nemad Iimera jõe juure oliwad jõudnud, riisusiwad nemad Lätlaste maa puhtaks, tapsiwad palju Lätlasi ja wedasiwad naised wangi. Ja nemad laotasiwad oma wäe kõige selle maakonna üle ja lõiwad sedr maad suure nuhtlusega. Sest mõned läksiwad Trikatua, teised Roosula2), teised Metsepoole ja teised Toreida, kus nemad kõigis külades mehi ja naisi rohkeste leidsiwad, palju neist ära tapsiwad ja teised wangi wedasiwad; ja kui nemad palju saaki oliwad riisunud, paniwad nad kõik külad ja kirikud põlema ja tegiwad tuleleekidega kõik puhtaks. Sellepääle kogusiwad nemad oma wäe kõige riisutut saagiga Lodigeri kokku. Aga Rameko3) käis wähäde Lätlastega Urela4) juures Eestlaste selja taga ja juhtus kogemata Waremari pääle, kes üks Wenelaste ülem Wiliandist oli, ja lõi teda ja palju teisi Wenelasi ja Eestlasi maha; ja kui nemad nende sõariistad ja hulga saaki ära oliwad wõtnud, pöörasiwad nemad Wõnnu tagasi.
Kristlaste wägi walmistas ennast Eestlaste wastu, kes Iimera ääres saawad löödut.
Ja Riias sai see kõne tuttawaks, mis kurja Liiwlastele ja Lätlastele oli tehtut, siis nutsiwad ja leinasiwad kõik oma maha löödut kaaswendi taga. Ja nemad ei wiitnud mitte aega, waid on niikohe omad raha kotid, leiwad ja rätikud käest ära wisanud5) ja on, niihästi ratsamehed kui jalarahwas, rüütli wennad ristisõitjatega ja kaupmeestega kui ka Liiwlastega Toreidasse läinud. Ja kui nemad eeskuulajaid wälja oliwad saatnud, leidsiwad nemad, et waenlased Lodigerist juba ära oliwad läinud ja läksiwad neile ööd ja päewad järele; aga sellest wäga raskest tööst wäsinud, läksiwad kõik jalarahwas ja wäga palju teisi Riiga tagasi. Aga kes kindla südamega oliwad, uskmatatelle kätte maksma ja endid Isanda koja ette müüriks säädma, need ei läinud mitte tagasi. Nende seas oli püha Maarja kiriku praost Johannes, preester Daaniel6), rüütlite ordumeister Volkiin, kes ka teisi toetasiwad, neid kinnitasiwad ja maenitsesiwad, et nemad truid ja waprad pidiwad olema, Isanda wõitlemist nende ära langenute ja jultunute wastu wõitlemas. Ka tuliwad nende juure rüütlite wennad Seegewoldist ja Wõnnust7), nõnda ka Liiwlasi ja Lätlasi üks suur hulk. Ja nemad käisiwad waenlase järel seda teed mööda, mis Koiwa ääres on. Waenlased oliwad aga teise tee pääl, mis Iimera ligi kiriku juure wiib, ära läinud; ja kui nemad omad hobused ööseks kirikusse oliwad pannud ja muud häbemata tööd wangistatut naiste ja tüdrukutega sääl püha paigas teinud, põllu wilja ja majad, ja kõik mis preestri8) päralt oli, ära oliwad häwitanud ja põlema pannud, siis läksiwad nemad kui homik oli saanud, Iimera poole edasi.
Ja see sündis, kui juba üks jagu wäge üle Imera silla9) oli läinud, et Kristlased äkitselt ühe teise tee pääl kõrwalt pääle tuliwad, waenlaste keskelt läbi tungisiwad ja sõdides nende pääle läksiwad. Neile tuliwad langenud Eestlased wäga wapraste wastu, aga neid hirmutas See, kes ükskord Wilistid oli hirmutanud, et nemad Taaweti eest ära põgenesiwad; ja Sakslased läksiwad nendega sõdima10), kus juures Eestlased selga pöörasiwad ja Kristlaste eest põgenesiwad. Ja nemad ajasiwad neid taga ja lõiwad neid pihuks ja puruks selle tee pääl, mida nemad tuliwad11) ja tapsiwad wäga palju neid ära. Teised ajasiwad jälle teisi silla juure tagasi, ja kui nemad selle tee pääl teised ära oliwad tapnud, siis sõdisiwad nemad nendega, kes silla juures oliwad, kus Theodorich, üks rüütli wend, üks waper ja waga mees odaga sai haawatut ja surmatut; teised läksiwad üle silla ja tõttasiwad waenlaste kallale. Aga need põgenesiwad kõik jala metsadesse ära, kui nemad kõige oma saagi ja hobused maha oliwad jätnud ja mõned wangid ära tapnud. Ja neid sai tapetut pääle kuuesaea; teised on metsades otsa saanud, teised Iimera jõkke ära uppunud ja teised häbiga omale maale tagasi läinud, seda täädust kodumaal kuulutama. Kristlased aga, niihästi Sakslased, kui ka Liiwlased ja Lätlased wõtsiwad nende saagi ära, kui ka hobused ja elajad, ja jagasiwad seda ühetasa eneste keskel. Aga omad wangistetut kaaswennad12), niihästi mehed kui naesed lasksiwad nemad jälle oma endise wabaduse sisse ja kiitsiwad ja auustasiwad Teda, kes mitte üksi seekord, waid igal ajal Liiwi maal nende eest on sõdinud ja kuulust wõitu selle ära langenud rahwa üle alati neile kinkinud.
Kristlaste wägi wõidab Wiliandi ja Paala kantsi jälle tagasi.
§ 2. Kui nüüd Eestlased, kes Jeesuse Kristuse usust tagasi oliwad langenud, Iimera juures ära wõidetut oliwad, saatis piiskop Bernhard1) kõige Liiwi ja Läti maale käsud, ja kutsus kõiki, niihästi kiriku mehi kui ka rüütli wendi Liiwlaste ja ja Lätlastega, et nemad kõik Eestlaste wastu pidiwad sõdima tulema. Need kuulsiwad kõik truuiste sõna ja tuliwad hulgal kokku; sääl juures on ka ristisõitjad kaupmeestega; mõned lähäwad laewaga Koiwa mööda, teised jala ja teised oma hobustega edasi, ja jõuawad kaheksatuhande mehega palwete ja tõotuste2) koha pääle. Kui palwete ja tõotuste pühitsused3) ära oliwad peetut, tõttawad nemad Eesti maale lähäwad nüüd jälle teistkorda Wiliandi kantsi pääle, keda Sakslased kümne4) aasta eest ära oliwad wõitnud ja ristiusu ikke alla heitnud, ehitawad weiksemaid masinid ja paterellisi, teewad ühe wäga kange ja kõrge torni5) puust ülesse, keda nemad kuni kraawini6) edasi ajawad, et nemad alt kantsi sisse wõiksiwad kaewata. Aga nemad saiwad wäga takistatut neist ammuküttidest, kes kantsis oliwad. Sest wäga palju rüütli wendade ammusi oliwad kantsis nende käes, Kristlaste ammude wastu, ja nemad ehitasiwad paterellisi ja masinaid Kristlaste masinate wastu, ja sõdisiwad palju päiwi üksteisega. Sest Augusti kuul hakkas ümberpiiramine Peetruse ahelate pühal pääle, aga püha neitsi taewamineku päewal oliwad nemad wäsinud ja heitsiwad endid alla. Et nimelt palawus wäga suur oli ja hulk inimesi ja elajaid kantsis nälja ja janu pärast juba nõrkenud oliwad, tõusis kantsis suur katk, tapetute hirmsa haisu läbi, mispärast inimesed põdema ja surema hakkasiwad; aga et need, kes weel elusse oliwad jäänud, mitte enam wastu panna ei jõudnud, siis andsiwad nemad endid kõigega, mis neil oli, Kristlaste kätte, kui nemad weel nägiwad, kuida kants Kristlastest juba teistkorda põlema oli süüdatut ja et nemad wiimse jõuuga endid ja kantsi kaitsenud oliwad. Sellepärast tegiwad nemad Kristlastega rahu ja läksiwad kantsist wälja, wõtsiwad jälle kristliku õpetuse ikke eneste pääle ja tõotasiwad, et nemad edespidi iial enam usu saakramentisi ära taganemise läbi ei teota, ja lubasiwad oma üleastumise eest tasumist anda. Ja rüütli wennad ja kõik Sakslased andsiwad neile armu, ehk nemad kül niihästi oma elu, kui ka kõik wara7) oleksiwad pidanud kaotama. Wenelased aga, kes kantsis oliwad, kes neile ära taganejatele appi oliwad tulnud, on wägi pärast kantsi ära wõitmist kõik kantsi ees ülesse poonud, hirmuks teistele Wenelastele. Ja kui rahu jälle kõigis asjus korrale oli saadetut, läksiwad Kristlased kantsi sisse, ja kui nemad kõik, mis kantsis oli, ära oliwad wõtnud ja hobused ja elajad wälja ajanud, jagasiwad nemad need kõik eneste wahel ühetasa ära ja lasksiwad inimesed oma küladesse ära minna.
Ja pärast saagi jagamist on nemad teise kantsi juure, mis Paala jõe ääres on, edasi läinud ja hakkasiwad nendega niisama sõdima. Need aga andsiwad endid ilma ajawiitmata Kristlaste kätte, sest et neil hirm oli oma kantsi ära wõitmise eest, kui ka katku ja suremise eest, kuidas need loud esimeses kantsis oliwad olnud, ja muu niisuguse kurja eest, kus juures nemad endille üksi elu ja wabadust jätta palusiwad ja kõige oma waranduse wäe kätte jätsiwad. Ja Kristlased jätsiwad neile elu ja wabaduse ja saatsiwad neid oma küladesse, ja nemad saiwad palju saaki ja kõiki asju, niihästi hobusid, lambaid, elajaid ja kõik mis kantsis oli. Ja nende kahe kantsi uueste wõidu pärast, kui ka selle taganenud rahwa uueste alla heitmise pärast Jumalat kiites, pöörasiwad nemad suure rõõmuga Liiwi maale tagasi.
Susdali kuninga wend piirab suure Wenelaste wäega ja Eestlastega Talinna kantsi ümber.
§ 3. Sakala wanemad oliwad ka raha ja paljude kingitustega Wene maale saadetut, et nemad Wenelaste kuningad enestelle Sakslaste ja Ladinlaste wastu appi wõiksiwad saada. Ja Susdali kuningas saatis oma wenna1) ja temaga rohkeste wäge Nowgorodlastele appi, ja tema järele tuliwad Nowgorodlased ja Pihkwa kuningas2) oma kodanikkudega, nõnda et see wägi ligi kakskümmendtuhat meest suur oli. Ja nemad tuliwad Ugauniasse Tartu lähidalle, sääl saatsiwad Tartlased neile suuri kingitusi, ja andsiwad rüütli wennad ja Sakslased3), kes nende juures wangis oliwad, kuninga kätte, nõnda ka hobused ja ammud ja palju muid asju, ja palusiwad Ladinlaste wastu abi. Ja kuningas pani omad mehed kantsi, et nemad pidiwad walitsema Ugaunias ja kõigel Eesti maal. Ja kuningas läks edasi Otepäässe ja tegi siin nõndasammuti. Selle järele pööras tema oma wäe Liiwi maa wastu Puidise4) poole, kuhu Ugaunialased järele tuliwad, ja neid oli üks wäga suur5) wägi. Ja sääl tuliwad temale Saarlased wastu, kes palusiwad, et tema oma wäe Talinnasse Daanlaste wastu pööraks, et nemad pärast Daanlaste wõitmist6) kergemine Liiwi meeste pääle wõiksiwad hakata, ja ütlesiwad, et Riias palju ristisõitjaid olla, kes neile wastu tulle walmis seista. Ja kuningas kuulis nende nõuu ja pööras ühe teise tee pääl wäega ümber7) Sakala maale. Ja et tema kõige Sakala maa juba Sakslastest leidis allaheidetut olewat, need kaks kantsi ära wõidetut ja tema Wenelased Wiliandi juures ülesse poodut, sai tema wäga wihaseks, ja oma wiha Sakalaste pääle wälja walades, lõi tema seda maad suure nuhtlusega; sest kõik, kes Sakslaste eest ja suure katku käest ära oliwad pääsnud, kes kantsis oliwad olnud, langesiwad nüüd, aga teised on metsadesse põgenedes ära pääsnud. — Ja kui tema oma suure wäega Järwa maa poole edasi läks, kutsus tema enese juure Järwlased, Wirulased ja Warbolased Saarlastega8), ja kõikide nendega piiras tema Daanlaste kantsi Lindanise ümber, ja sõdis Daanlastega neli nädalit. Aga tema ei wõinud mitte neid ega nende kantsi ära wõita, sellepärast et palju ammu mehi kantsis oliwad, kes palju Wenelasi ja Eestlasi ära tapsiwad. Sellepärast on Susdali kuningas9) wiimaks oma wäega häbiga Wene maale tagasi pööranud. See wägi oli aga wäga suur ja tugew, ja nemad katsusiwad nüüd Daanlaste kantsi Sakslaste kunsti järele10) ära wõtta, aga ei wõinud mitte, waid on, kui nemad enne selle maa ümberringi ära oliwad häwitanud ja paljaks riisunud, wiimaks omale maale tagasi läinud.
Rüütli wennad lähäwad Tartu pääle ja sunniwad Järwlased alla.
§ 4. Selle wahel oliwad rüütli wennad ja teised Sakslased wähäde meestega Tartu kantsi ümber piiranud, ja sõdisiwad nendega wiis päewa. Ja et nemad niisugust kanget kantsi wähäde meestega mitte ära ei wõinud wõita, siis riisusiwad nemad selle maa ümberringi paljaks ja pöörasiwad kõige oma riisutut saagiga tagasi Liiwi maale.
Lühikese aja pärast kogusiwad jälle rüütli wennad wäe kokku tungisiwad Eesti maale sisse, lõiwad Järwlasi suure nuhtlusega, sest et nemad Daanlastega alati sõda otsiwat1), ja tapsiwad ja wõtsiwad palju neid kinni, ja riisusiwad palju saaki. Ja Keitise2) Järwlased tuliwad nende juure ja tõotasiwad Sakslastele ja kõigile Kristlastele alati truuks jääda. Sellepärast läksiwad nemad niikohe nende raja seest ära ja pöörasiwad kõige saagiga omale maale tagasi.
Wenelased saadawad würsti Wiatschko Tartusse.
§ 5. Selle järele saatsiwad Nowgorodlased kuninga Wiatschko, kes enne1) Kokenhuusis Riia piiskopi mehed ära oli tapnud, Tartusse, andsiwad temale raha ja kakssada meest ligi, ja käskisiwad teda Tartu ja ümberseiswa maa üle walitseda, mis tema oma ikke alla wõib sundida. Ja seesama kuningas tuli oma meestega Tartusse, kus teda kantsi rahwas rõõmuga wastu wõtsiwad, et nemad Sakslaste wastu tugewad oleksiwad, ja andsiwad temale maksusi ümberseiswaist maadest. Aga kõikide nende pääle, kes mitte maksusi ei annud, saatis tema oma wäe ja häwitas kõik need maad ära, kes temale wastu oliwad, Waigast kunni Wiru maale, Wiru maalt kunni Järwa maale ja Sakalasse, ja tegi Kristlastele kõikisugust kurja, mis ta aga wõis.
Liiwi wägi wõidab Loale kantsi ära.
§ 6. Kui nüüd Isanda sündimise püha oli pühitsetut, wõtsiwad Riiglased nõuuks, Tartu kantsi ümberpiirata, ja ühendasiwad endid rüütli wendade ja ristisõitjatega kui ka Liiwlaste ja Lätlastega Asti järwe juures, kus neil üks suur wägi oli. Ja nemad tuletasiwad endille Daanlasi meele, kes kaua häda sees oliwad ja kelle wastu kõik ümberseiswad maad ja rahwad juba ammugi sõdisiwad; siis jätsiwad nemad Tartusse mineku järele ja läksiwad kõige wäega Harju maale, kus nemad Loone1) kantsi ümberpiirasiwad ja nendega kaks nädalit aega sõdisiwad, masinaid ja paterellisi2) ehitasiwad, ja ühe wäga tugewa torni puust ülesse tegiwad, kelle nemad kantsi ligidale ajasiwad, et nemad alt wõiksiwad kantsi sisse kaewata ja ülewelt paremine waenlastega sõdida. Ja kui Daanlased seda kuulsiwad, rõõmustasiwad nemad endid, tuliwad nende juure ja tänasiwad neid, et nemad nende pääle halastanud ja neile appi tulnud. Selle järel saiwad aga palju ammumeeste läbi surmatut ja masina meistrite läbi maha löödut, kuna teised raskeste hakkasiwad haigeks jääma ja surema. —
Pääle seda jõudsiwad ka need, kes kaewasiwad, juba kindluse ülema ääre ligidalle3), et need, kes kantsis oliwad, juba arwasiwad, endid kõige kraawiga4) hoopis sisse kukkuma. Sellepärast palusiwad nemad wiimaks Sakslaste wäge, et nemad neile elu ja wabadust peaksiwad kinkima. Ja nemad jätsiwad neile elu ja süütasiwad kantsi põlema; aga kõik hobused, elajad ja muud loomad, kui ka wara, raha ja riided, ja kõik, mis kantsis oli, wõtsiwad Sakslased enestelle ja jagasiwad seda Liiwlaste ja Lätlastega ühe tasa, Daanlastele aga andsiwad nemad inimesed5) tagasi ja saatsiwad neid6) wabalt oma küladesse.
Ka teised Harju maa kantsid heidetakse alla.
Sellewahel saatsiwad Sakslased mõned oma wäe seast kolme teise wähema kantsi juure, sinna ümberkautse maa sisse, ja ähwardasiwad neid sõaga, kui nemad endid mitte nende kätte ei annaksiwad. Ja need kolm kantsi sääl ümberkaudsel maal andsiwad endid Riiglaste kätte ja saatsiwad neile maksusi ja wäga palju waipasi7) sellesama sõasõidu pääl.
Ja Riiglaste wägi pööras ümber Järwa maale, kuhu mõned seda maad riisuma läksiwad. Aga neile tuliwad Järwlased ja Wirulased wastu, ja palusiwad rahu selle tõotusega, edespidi mitte enam kristliku usu sakramentisi teotada. Ja nemad tegiwad nendega jälle rahu ja wõtsiwad neid jälle armule wastu, kus juures nemad pantisi nende käest wõtsiwad. Ommeti waewasiwad Daanlased, need tänamatta külalised, neid pärast seda wäga palju ja käisiwad sõaga nende kaela pääl, sest et nemad Riiglaste käest rahu ja kristliku usu ikke wastu oliwad wõtnud.
Ja wägi pööras rõõmuga Liiwi maale tagasi ja kiitis Jeesust Kristust kes neid ikka terwelt ja ilma wigata sisse ja wälja wiinud on8) kõige nende sõasõitude pääl.
Selle wahel oliwad Wene kuningate saadikud Riiga tulnud ja ootasiwad nende asjade lõpetust; aga nemad paniwad seda wäga immeks, et Riiglased iialgi ilma wõiduta ega tühja käega tagasi ei tulnud, sest et Joonatani nool iialgi tagasipidi ei läinud ega tema kilp sõas järele ei annud, ja et ka Sauli mõek iial tühjalt tagasi ei tulnud9), kuna suured ja kanged Wene kuningate wäed iialgi ei jõua, ei ühte ainust kantsi oma wõidu läbi kristliku usu ikke alla saata.
§ 1. 1) Meie leidsime teda wiimaks 1220 Liiwi maal; Saksa maal on tema aastal 1221 kunni 1223 olnud. — 2) Üksnes siin nimetatut; wissist Läti maal ühe Koiwa jõe aru, Rause, ääres, homiku pool Trikatuat. 3) Peebalgi kihelkond, mis enne „Ramke“ kutsutut, kui ta Ramkau mõis säälsammas, on wist tema nime järele nimetatut. — 4) 22, 4; praegune Orelli mõis. — 5) Siin on näha, et kodanikud, käsitöötegijad ja kaupmehed omad tööd käest ära on wisanud ja usuwendadelle appi läinud. — 6) 17, 6 juure. — 7) Volkiin oli jälle Riiast sõtta läinud; üh. 25, 3. — 8) meie krooniku Hendriku. 9) 22, 2. — 10) See on, kus nemad käsitsi üksteist raijuma läksiwad, ühenda 14, 8. — 11) tagumine Eestlaste jagu. — 12) kaas ristiinimesed.
§ 2. 1) Alberti asemik, kui 24, 2. Siin nimetatakse Bernhardit wiimist korda. 2) waata 21, 2. — 3) üh. 28, 5. — 4) juba 12 aasta eest, 15, 1. — 5) nii kui 16, 4. — 6) kunni sisimise kraawi külleni, 16, 4. — 7) Ommeti kaotasiwad nemad kõige oma wara. —
§ 3. 1) Jaroslawi, kes sellel ajal Nowgorodi walitseja würst on olnud, kelle sõakäigust Eestimaale ka Wene kroonikud jutustawad. — 2) Wladimir. — 3) kaupmehed, 26, 7 j. e. — 4) waata 22, 2. — 5) Ugaunialaste wägi? sest Wene wäe suurus on juba nimetatut? — 6) Nende kuningas oli Mai kuust saadik Saksamaal wangis; üh. 25, 2. 28, 1. — 7) põhja poole, aga nemad oliwad nüüd Wõrtsjärwe õhtupoolse külje pääl. — 8) kes teda esiti saadikute läbi oliwad kutsunud? wõi teisi weel Saarlaste juure? — 9) Susdali kuninga wend, waata ülewel järele. — 10) masinatega, mis Saarlastel ja teistel Eestlastel nüüd tuttawad oliwad, üh. 26, 3 j. e. 8. 28, 3. 10, 12.
§ 4. 1) 26, 11. 27, 3. — 2) wist see Keitis 24, 5. Wõi on see nüüdne Kõist mõis ja küla lõunapool Peetri kirikut?
§ 5. 1) 11, 9. —
§ 6. 1) 20, 2. 23, 9. — 2) masinad ja paterellid on üks ja seesamma, aga neid on suuremaid ja wähämaid. — 3) kust wall pidi sisse kukkuma. — 4) sisimise kraawi kaldaga, kui 16, 4. — 5) kes Daani alamad oliwad. Harju maa tunnistatakse Daani päralt olema, üh. 23, 10; Daanlasi pidiwad Liiwi mehed awitama, 26, 2. — 6) Muidugi oliwad need maarahwas, aga mitte Daani wangidega Eesti pandid. — 7) waip, tekk, Lätikeele weeplis; see sõna näis põhja maa keelest wõetut olewat; sest Rootsi keele on see ka vepa. — 8) Piibli sõnade järele. — 9) 2 Saam. 1, 21 j. e.