Liiwi maa kroonika (Jung)/XXII
XXII. Päätük.
Piiskopi Alberti kakskümnes aasta.
Daani kuningast Woldemari palutakse Eestlaste ja Wenelaste wastu appi.
§ 1. Jo kakskümnes aasta sai piiskopil kätte,
Ei sõast saand rahu weel Liiwi maa mitte1).
Sellesammal aastal on Riia piiskop Albert ja ka ühes temaga Eesti maa piiskop Theodorich, kui ka Abt Bernhard. sellelsammal aastal Semgallia piiskopiks oli pühitsetut2), grahw Albertiga, kes Liiwi maalt kodu läks, Daani kuninga juure läinud ja on teda wäga palunud, et tema oma laewa wäe järgmisel aastal Eesti maale saadaks, et Eestlased enam alandatut saaksiwad, et nemad Wenelastega ühes Liiwi maa ristikoguduse tagakiusamist maha jätaksiwad. Ja kui kuningas Wenelaste ja Eestlaste suurest sõast Liiwi maa rahwa wastu kuulis, lubas tema järgmisel aastal oma wäega Eesti maale tulla, niihästi püha neitsi auuks, kui ka oma pattude andeks andmiseks3). Ja piiskopid rõõmustasiwad endid selle üle. Ja kõrge auuwäärt Liiwi maa kiriku piiskop Albert läks jälle ära ja kogus ristisõitjaid, kuulutas neile pattude andeksandmist ja saatis neid Liiwi maale et nemad Isanda koja ees seisaksiwad wõitlemise päewal4), ja kaitseksiwad noort ristikogudust paganate pääle tungimise eest. Tema ise aga jättis oma Liiwi maale mineku sellel aastal järele, et ta tulewal aastal tugewamalt ja rohkematega wõis tulla, ja säädis enese asemelle Halberstadti Dekaani5), kes Hendrik Borwiniga6), ühe auusa mehega Wendi maalt, ja mõnede teiste ristisõitjatega Liiwi maale läks, oma ristisõidu aastat sääl lõpetama.
Sõasõit Talinna Eestlaste wastu jäeb katki; lahing Wenelastega Tuidise juures.
§ 2. Pärast püha neitsi taewamineku päewa, kui suwe palawus juba wähämaks jäi, sai sõasõit Talinlaste ja Harilaste wastu wälja kuulutatut, kes ikka weel wastased oliwad ja kurjemad kui teised1). Ja Riiglased ühendasiwad endid Liiwlaste ja Lätlastega, ja nendega läks ta Hendrik Borwin ja ordumeister Volkiin oma wendadega, ja tuliwad Sakala ligidale, kus wäe palwe ja tõotuste ase oli2), kus ka grahw Albert ühe silla laskis teha, ja on sääl nõuuks wõtnud, Tallinna maa jagu3) puhtaks riisuda. Ja kui nemad järgmisel päewal Sakalast läbi läksiwad jõudsiwad nemad Wiliandi kantsi ligi; sääl tuliwad nende eeskuulajad nende juure tagasi, keda nemad selle maa wanemid oliwad kutsuma saatnud, et nemad neile, nii kui enne4), teejuhiks tuleksiwad, ja tõiwad enestega Wenelaste ja Saarlaste saadikud ühes, keda nemad küladest kinni oliwad wõtnud; need oliwad Wenelastest saadetut, kõige Eesti maa seest wäge koguma, ja kui nemad seda oliwad kogunud, siis pidiwad nemad seda Wenelaste wäe juure wiima, et nemad ühes Liiwi maale pidiwad minema. Ja nemad paniwad neid rahwa keskelle seisma ja küsisiwad neilt, mis nende saatmine pidi tähendama. Sääl kuulutasiwad nemad, et üks suur Wene kuningate wägi hommen Ugaunia maalt Liiwi maa sisse minna, ja nemad olla selle tarwis saadetut, Eestlaste wäge ühes ka Wenelaste juure wiima. Selle tääduse pääle on Liiwi maa wägi niikohe ümber pööranud, sedasamma teed, mis nemad oliwad tulnud ja on järgmisel päewal seda teed mööda, mis Puidise5) lähäb, Ugaunia maale Wenelastele wastu läinud.
Ja kui Wenelased ühe terwe päewa6) üle jõe, keda ema weeks7) kutsutakse, oliwad tulnud, jõudsiwad nemad nõndasamma Liiwi meestele wastu, kus meie eeskuulajad äkitselt meie juure8) tagasi pöörasiwad ja ütlesiwad, et Wenelaste wägi juba meie juure jõuda. Ja meie tõusime usinaste ülesse ja säädsime oma wäe, nõnda et Liiwlased ja Lätlased jala, aga Sakslased oma hobuste seljas pidiwad sõdima. Ja säetut wäega läksime meie neile wastu. Ja kui meie nende juure olime jõudnud, siis kihutasiwad kohe need, kes meitest esimesed oliwad, nende pääle ja sõdisiwad nendega, ja ajasiwad neid põgenema, ja kui nemad neid wäga wapral wiisil taga ajasiwad, wõtsiwad nemad Nowgorodi suure kuninga9) lipu ära, ja ka kaks teist teiste kuningate lippu ja tapsiwad need mehed ära, kes neid kandsiwad. Ja mõned langesiwad neist selle tee pääl siin ja sääl, sest et kõik meie wägi nende kannul käis, kunni Liiwlased ja Lätlased, kes jala jooksiwad, wiimaks ära wäsisiwad; siis astus igaüks10) oma hobuse selga ja ajasiwad Wenelastele järele.
§ 3. Wenelased aga kui nemad ligi kaks penikoormat oliwad põgenenud, jõudsiwad ühe weikse jõe juure1), läksiwad säält üle ja jäiwad seisma, kus nemad kõige oma wäe kokku kogusiwad ja omma trummisi ja wilesid hüüda lasksiwad. Ja Pihkwa kuningas Woldemar ja Nowgorodi kuningas käisiwad wäe ümber ja kinnitasiwad neid sõdimisele. Sakslased aga, kui nemad neid kunni jõeni oliwad löönud, jäiwad nõndasammuti seisma, sest et nemad Wenelaste hulga pärast mitte ei wõinud niisamma üle jõe nende juure minna, ja kogusiwad endid jõe ääres ühe weikse mäekingu pääl nõndasammuti kokku ja ootasiwad omade tulekut, kes järele rändasiwad. Ja nemad säädsiwad oma wäe teistkorda, et ühed jala ja teised ratsa Wenelastele wastu seisiwad. Ja kui keegi Liiwlastest ja Lätlastest sinna weikse kingu pääle jõudis, kus meie wäe salgad ülesse säetut oliwad ja Wenelaste wäe hulka nägi, see pööras niikohe selga kui oleks talle nuijaga silmi löödut, läks tagasi ja pani põgenema. Ja nõnda põgenesiwad nemad üksteise järel, nagu oleksiwad nemad Wenelaste noolisi eneste pääle näinud tulewat; wiimaks on nemad kõik ühe korraga2) põgenema pannud. Ja Sakslased seisiwad ainu üksi paigal, kelle hulk ainult kakssada oli; aga ka neist läks üks jagu oma teed, et waewalt weel sada meest järele jäiwad, kelle pääle kõige selle wõitluse koorm langes3). Wenelased hakkasiwad aga üle jõe tulema, kus Sakslased neid ühe summa üle tulla lasksiwad; niikohe lõiwad Sakslased neid jälle tagasi kunni jõeni ja on mõned neist ära tapnud. Ja kui jälle teised üle jõe Sakslaste pääle tuliwad, saiwad nemad neist jälle tagasi aetut. Aga üks wägew Nowgorodi mees, kes üle jõe oli saadetut sala kuulama. läks kaugelt Liiwlaste ümber; selle wastu juhtus Kokenhuusi Dietrich4) ja raijus tema parema käe ära, kellega ta mõeka pidas, ajas seda põgenejat taga ja lõi teda maha, kuna seltsimehed teised ära tapsiwad; igaühe, kes üle jõe nende poole tuli, on nemad nõnda maha löönud ja sellel kombel üheksamast päewa tunnist5) kunni päewa looja minekuni nendega jõe juures sõdinud. Ja kui Nowgorodi kuningas nägi, et tema mehi ligi wiiskümmend ära tapetut oliwad, keelas tema oma wäge, edespidi nende juure üle minemast, ja nõnda läks Wenelaste wägi oma tulede juure6). Sakslased läksiwad aga kõik terwelt ja ilma wigata lauldes oma teed tagasi; üksnes üks Hendrik Borwini rüütel oli noolist haawatut saanud ja langenud, ja teine oli üks Lätlane Veko7), kes üheksa Wenelase wastu üksipäini, seljaga ühe puu wastu toetades, wäga kaua oli wõidelnud; ja et tema wiimaks seljast haawatut sai, on ta langenud ja surnud. Kõik teised Liiwlased ja Lätlased pöörasiwad aga ilma kellegi wigata tagasi, kes nüüd hulgal metsadest, kuhu nemad oliwad põgenenud, jälle Sakslaste juure wälja tuliwad, kui need oma teed tagasi läksiwad, ja rõõmustasiwad endid nendega, et nii wähäd niisuguse Wenelaste hulga eest8) ära oliwad pääsnud. Ja kõik kiitsiwad Õnnistegija halastust, kes neid tagasi saatis ja päästis waenlaste käest, kuna nemad oma nii weikse seltsiga ligi wiiskümmend Wenelast oliwad surmanud ja nende sõariistad, saagi ja hobused ära wõtnud. Wenelasi oli aga kuusteistkümme tuhat sõariistadega ehitatut meest, keda Nowgorodi suur kuningas juba kaks aastat aega kõige Wene maa seest oli kokku kutsunud9), kõige paremate sõariistadega mis Wene maal oli. Ja kolme päewa pärast tuliwad nad neile Liiwi maale järele.
Wenelased tungiwad Läti ja Liiwi maale, ja piirawad Wõnnu lossid ümber.
§ 4. Kõige esite on nemad Lätlaste külad Iimera ääres puhtaks riisunud ja põlema pannud, nõnda ka nende kiriku1). Selle järele on nemad endid Urele2) kantsi juure kokku kogunud, ja siin kaks päewa seisnud, kolmandamal päewal tuliwad nemad preestri Alebrandi maja juure Raupa3), nõnda kuida Woldemar temale ükskord ette oli ütelnud4). Siin puhkasiwad nemad kolm päewa ja süütasiwad kõik kirikud ümberringi põlema, niihästi mis Liiwlaste kui ka Iidumealaste päralt oliwad, ja riisusiwad kõik maad ja külad puhtaks, wedasiwad naised ja lapsed wangi, ja kõik mehed keda nad kätte saiwad, tapsiwad nemad ära ja paniwad ka kõik wilja põlema, mis igalpool põldude pääl hunnikusse5) oli pandut. Ka tuli Jaroslaw, Woldemari poeg, ühe teise wäega ja piiras rüütli wennad Wõnnus6) ümber, ja sõdis nendega terwe päewa. Ja järgmisel päewal läks tema üle Kõiwa ja tõttas edasi Nowgorodi kuninga kui ka oma isa juure Iidumeasse, ja on kõik Lätlaste, Iidumealaste ja Liiwlaste maa teistega ühes paljaks riisunud, ära häwitanud ja kurja teinud, nii palju kui ta aga wõis.
Ja kui Riiglased kõiki seda kurja kuulsiwad, mis Wenelased Iidumeas tegiwad, tõusiwad nemad rüütlite ordumeistri Volkiiniga ja Hendrik Borwiniga, kui ka ristisõitjatega ja oma Liiwlastega ülesse ja tuliwad Toreidasse, kus nemad ümberkaudsist maadest mehed kokku kutsusiwad, uueste Wenelastega sõdima. Ka saatsiwad nemad salakuulajad nende järele wälja, need leidsiwad warsi ühe hulga Wenelasi Immekülas7) eest, kellele nemad8) kunni Raupa järele läksiwad. Need läksiwad aga oma wäe juure tagasi ja andsiwad tääda, et Sakslaste wägi tulemas olla.
§ 5. Seda kuuldes taganesiwad Wenelased niikohe selle koha päält ära, läksiwad üle Koiwa, piirasiwad Wõnnu kantsi ümber1) ja sõdisiwad kõige selle päewa Wõnnulastega. Siis tuliwad ka rüütli wendade kütid omast kantsist2) wälja ja astusiwad Wendide juure3) sisse, kus nemad oma ammudega palju Wenelasi on surmanud ja sure hulga haawanud. Sellepärast saiwad ka palju ausaid mehi raskeste haawatut; keda kahe hobuse wahel woodides poolsurnud ära kanneti. Wõnnu rüütli ordumeister oli aga oma wendadega4) päewal enne seda, pärast Sakslaste kokku kogumist ära läinud. Sellewahel piiras kõik see terwe Wenelaste wägi nende5) kantsi ümber. Sellepärast läksiwad nemad6) öösel kesk waenlaste seast ettewaatlikult läbi ja tuliwad oma kantsi tagasi. Kui siis hommik oli saanud ja Nowgorodi kuningas nägi, et7) palju tema paremaid mehi haawatut ja teisi surmatut oliwad, ja ka märkas, et tema Wendidegi kantsi8) kätte ei wõi saada, mis ommeti see kõige weiksem Liiwi maal on, siis rääkis tema rahulikult rüütli wendadega. Ommeti ei hoolinud need niisugusest rahu pakkumisest midagi ja ajasiwad neid ammudega enestest tagasi. Nõnda on siis Wenelased, sest et nemad järeletulejate Sakslaste pääletulekut kartsiwad, kantsi alt ära pööranud ja on, kõige selle päewa edasi minnes, kunni Trikatua jõudnud ja siis rutuga siit maalt wälja läinud.
§ 6. Ja kui nemad Ugaunia maale jõudsiwad, kuulsiwad nemad, et Littawite wägi Wene maal olnud, ja kui nemad tagasi minnes Pihkwasse saiwad leidsiwad nemad ühe jao linna Littawitest paljaks riisutut olewat1).
Lätlased tungiwad Wene maa sisse.
§ 7. Sääl tõusiwad mõned Lätlased wähä meestega ülesse ja tungisiwad Wene maale sisse, kus nemad külad puhtaks riisusiwad inimesed ära tapsiwad ja teised wangi wõtsiwad, saaki kogusiwad, ja oma kahju neile kätte tasudes, kõikisugu kurja tegiwad, niipalju kui nad aga wõisiwad. Ja kui need kodu läksiwad, on jälle teised tulnud ja ei ole kedagi kurja, niipalju kui nad wähä teha wõisiwad, tegemata jätnud.
Saarlased Düüna pääl. Ühe Eremiiti märtiiri surm.
§ 8. See oli ka Saarlaste nõuu olnud, et nemad Wenelastega ühes Liiwi maale pidiwad tulema, nii ka teised Eestlased, et nemad ristikogudust ära pidiwad rikkuma. Aga et Sakslased Wenelastele kohe wastu läksiwad, on nende nõuu laiali aetut, et Sakalased mitte ei tulnud, ega ka Saarlased, waid üksi Harilased; need tuliwad mõne teistega Wenelaste järele ja jõudsiwad Wõnnu al nende juure, kust nemad nendega ühes jälle ära läksiwad.
Saarlased aga tungisiwad laewadega Düüna jõkke sisse ja on nende saarte pääl mõned wangi wõtnud, palju elajaid ära riisunud ja ühe Eremiiti1) ära tapnud, kes Düünamündest wälja oli läinud ja ühe naabris seiswa saare pääl omale Eremiiti-eluaseme walitsenud, kus tema oma märtiiri wõitlemist ootas. Kui tema nüüd seda oli lõpetanud, on ta õnsaste ja ilma kaksipidi mõtlematta pühade osasaamisele ja seltsi läinud.
Pihkwalaste silmakirja rahusoow.
Ja Wenelased saatsiwad Pihkwast saadikud Liiwi maale ja ütlesiwad, et nemad Sakslastega rahu teha tahta. Aga nende nõuud oliwad ikka kurjad Eestlastega ja täis kõiki pettust.
Kristlaste sõasõit Talinna maale.
§ 9. Et nüüd Riiglased seda märkasiwad, saatsiwad nemad käsud Liiwlaste ja Lätlaste juure ja kogusiwad wäge kokku Eestlaste wastu minna. Ja paastu aja hakatusel tuliwad nemad Salatsisse kokku, kus oliwad rüütli ordumeister Volkiin, Hendrik Borwiniga, ja ristisõitjad Liiwlaste ja Lätlastega; säält läksiwad nemad mere jeä pääl, kunni nad Sontagana maale jõudsiwad. Ja kui nemad säält kantsist teejuhatajad oliwad saanud, läksiwad nemad kõige öö läbi edasi, kunni Talinna maa sisse. Ja neil oli kange külm põhja tuul wastu; sest külmuse kangus oli nii suur, et paljudel wälimised liikmed külmusest ära rikuti, mõnedel ninad ja teistel käed ja jalad ära külmasiwad, ja meil1) kõigil, kui pärast seda kodu jõudsime, uus nahk näo pääle kaswis, kuna wana hoopis ära läks; mõned on ka selle järel ära surnud. Nemad jagasiwad oma wäe aga kolme jaosse, kellest Vesike2) oma Liiwlastega ühe jao ja pahema käe tee enese kätte sai, aga Lätlased paremale käele säeti ja Sakslased harilikul wiisil keskmise tee pääle3) jäiwad. Ja Vesike oli oma tee päält ära läinud ja käis Sakslaste ees keskmise tee pääl oma Liiwlastega. Need süütaksiwad wara hommiku enne päewa tõusu esimese küla mille nemad leidsiwad, põlema et endid wõisid soojendada. Ja seda tulid nägiwad Eestlased kõige selle maa sees ja märkasiwad kohe Liiwi maa wäge, mis pääle igaüks oma pao paika põgenes. Aga kui Sakslased järele läksiwad ja selle küla enne päewa tõusu põlema süüdatut leidsiwad, siis arwasiwad nemad, et teejuht eksi läinud4) ja tapsiwad teda sääl ära. Kui siis hommik oli saanud, käisiwad nemad ümberringi kõik külad läbi ja süütasiwad need põlema, ja kui nemad inimesi oliwad tapnud, teisi wangi wõtnud ja palju elajaid ja saaki riisunud, jõudsiwad nemad õhtuks ühe küla juure, mida Laadise5) hüütakse. Ja kui nemad sääl ööd oliwad puhanud, sõitsiwad nemad ühe teise naabrus seiswa küla juure, mis Kuldale6) kutsutakse järgmisel päewal edasi ja on palju riisutut wara saanud. Kolme päewa pärast läksiwad nemad üle mere jeä, mis sääl naabrus oli, ära, kõiki saaki ja wangisi enestega ajades, kus7) nüüd Daanlased oma kantsi8) naabrusse on ehitanud. Ja meie pöörasime jeä pääl aegamööda kümne päewa sees tagasi, sest et meil wangide ja saagi wedamise pärast aega läks, nõnda ka Saarlasi ehk teisi Eestlasi oodates, kui need ehk meie wastu sõdima, meile järele oleksiwad tulnud. Ja kui meie Salatsisse jõudsime, jagasime meie kõige saagi eneste wahel ära, ja oleme rõõmuga Liiwi maale9) tagasi läinud, nõnda kui wõitjad rõõmsad on, kui nemad saaki wälja jagawad10).
§ 1. 1) Annus bisdenus Antistitis adveniebat,
Et on a bellis Livonum terra silebat
2) 15, 4. 27, 1. Tema sai Hollandi maal Oldenzaalis oma poja Otto poolest, kes Utrehtis piiskop oli, piiskopiks õnnistatut; üh. ka Urk. 40. Semgallia maa oli aga weel alla heitmata, üks jagu sellest maast wõib Mesote kantsiga alles 23, 3 Bernhardi alla antut olla, waata 23, 4 ja 8. Tema oli esiotsa kül üksi Seloonide piiskopiks kinnitatut. Nii kui piiskop Theodorich ei nähta teda ka iialgi omas piiskopi konnas elamas olema olnud. Jaani päewal pidas Waldemar II. suurt riigi kogu Schleswigi maal, kus tema oma poega Waldemari kroonida laskis; 15 piiskoppi oliwad sääl juures. Ka meie piiskopid Albert ja Dietrich; Bernhardi oli kroonikus weel abtiks nimetanud. — 3) ja oma riigi kui ka oma Lundi piiskopikonna laienduseks! Daanlaste appi kutsumine, mis grahw Albert wist iseäranis on soowinud, sai pärast Liiwi maa riigile suureks pahanduseks. — 4) Eesekiel 13, 5. — 5) Waata 16, 4; tähendus 18. — 6) See oli Hendrik Borwini I poeg, kes sellel aja Daani walitsuse al seiswa Meklenburgi würst oli.
§ 2. 1) Muidugi teised Eestlased. Wirulased ja Järwlased ööldakse sellewastu 26, 4 alandlikumad olewat, kui teised Eestlased. — 2) 21, 2. — 3) Harju maad mitte? Sakalast minnes pidiwad nad ommeti Harju maalt läbi minema. § 9 minnakse Lääne maalt läbi Talinlaste wastu. — 4) 20, 2. 6. — 5) Puidise tuleb 27, 3 jälle ette. Arwatakse lõunapoolses Wõrtsjärwe otsas olewat, kas Pühaste küla hommiku pool Emajõge, wõi Puide küla, mis palju enam lõuna pool, ja jõest õhtu pool seisab. Siin nimetatakse praegust Pikasilla jõge Ema jõeks. Arwatakse, et järgmine lahing Puidise küla juures on olnud; ühenda 9, 1. — 6) Neid oli 16000 meest § 3. — 7) Pikasilla jõgi, mis Ema jõe hakatus on. — 8) Hendrik oli siis isi sääl juures. — 9) Swjätoslaw 21, 2. — 10) Lättlased ja Liiwlased, kes enne hobuste seljast maha tulnud, mis § 3 jälle sünnib.
§ 3. 1) wist Homeli jõgi wõi mõni tema hommiku poolne aru. — 2) kõik? aga waata hiljemalt. — 3) 12, 2. — 4) 25, 4 jälle, kui Kokenhuusi rüütel nimetatut; Mitte piiskopi Alberti wenna Dietrichiga wahetada. — 5) 11, 5 juure. — 6) öömaja laagre juure. — 7) Lembitu tapja, waata, 21, 3. — 8) eo quod tam pauci de tanta multitudine Rutheorum evaserunt. — 9) 21, 2 saadik; nüüd oli alles teise aasta hakatus.
§ 4. 1) Hendriku kiriku, 11, 7; 21, 2 juure. — 2) jälle 27, 1. Praegune Orelli mõisa koht hommiku pool Raupat. — 3) 10, 15 juure. Alebrandist ühenda 17, 6. — 4) 18, 2. — 5) peksmata wili, ühenda 25, 3. — 6) uues Wõnnus, waata § 5. — 7) Praegu Inzeemi (zeems Lätikeele küla) mõisa koht Treida kihelkonnas, Raupa ja Treida wahel. Lätlased on Liiwi Imekülast Inzeem teinud. Ommeti on Aloja, Ummurge ja Lemsali kihelkonnas praegu weel Liiwi keelest üle jäänud „küla“ lõpeotsaga koha nimesid. Salmiku kroonika tääb 1553—1612 suurest Wenelaste ära wõitmisest Immeküla juures jutustada. — 8) See oli Salmiku kroonika 1572 järel wara hommiku. See wõib õige olla.
§ 5. 1) wana Wõnnu, ühenda 10, 14. Juba 12, 6 ja weel 14, 8 oliwad rüütlid Wendidega selle wana kantsi sees ühes elanud, kelle waremed weel Arakste juures leida on. — 2) Uue Wõnnu kantsist, keda Berthold (waata 16, 6 kunni 20, 7) praeguse Wõnnu linna juure suuremalt näis ehitanud olewat, keda Wene kroonikud tema nime järele Pertujew nimetawad. Ühenda 25, 3 ja 29, 3. — 3) wana kantsi. — 4) See oli wist meister Rudolw (13, 5 ja 16, 3). — 5) rüütlite, aga mitte enne nimetatut küttide; muidugi on see uus Wõnnu. Säält saadik, kus „selle wahel“ ööldakse, lähäb see jutustus segaseks. Waenlane wõis, kui ta wana Wõnnu terwe päewa otsa ilma asjata ümber oli piiranud, alles järgmisel päewal tühja uue Wõnnu pääle minna. Sääl ei wõinud mitte ka „kõik“ muu terwe Wene wägi ümberpiiramas olla, nagu 4 päewal, sest et wana Wõnnu sellekorraga ka ümberpiiratut oli, waid see tähendad wissist seda suurt häda, mis nende oma kantsil on olnud, wõi on see § 4 pääle üteldut, kus Jaroslawi wäed üksi uut Wõnnu ümber oliwad piiranud. — 6) rüütlid; wist mitte kütid. Warsi räägitakse jälle uue Wõnnu rüütlidest ja ka küttidest, sest üsna tühi ei wõinud uus Wõnnu ka mitte olla. — 7) ka uue Wõnnu ees? — 8) wana Wõnnu, — weel wähem siis uut Wõnnu. —
§ 6. 1) Swjätoslaw sai warsi pärast seda Nowgorodist ära aetut, 25, 2, tema asemele sai tema wend Wsewolod.
§ 8. 1) Eremiit on üks seda seltsi munk, kes üksipäini, kas metsas ehk mõnes muus üksikus kohas, elawad.
§ 9. 1) Hendrik oli siis sääl ühes. — 2) 16, 4. 21, 7. — 3) nii kui 21, 2. — 4) see on kurja ehk paha nõuuga teiste jälge pääle eksi wedanud, mis aga mitte tõsi ei olnud, sest Vesike oli ära eksinud. — 5) praegune Laitse mõisa koht Nissi kihelkonnas. Wõi Laadise koht? — 6) wist see Guldan, millest Liber cens. räägib; Rootsi ajal Gyldendorf, mis kusagil õhtupool Talinnat on seisnud. Lääne Kullama ei wõi see mitte olla. — 7) säält maa seest, ehk ligidalt, kus nüüd Daanlased etc. — 8) see on Talinna, 32, 2. — 9) Siin on seda tähele panna, et kui siin iial Liiwi maast räägitakse, et see siis mitte praegust üleüldist Liiwi maad ei tähenda, waid aga Riia ümberkaudist maad, kus sellel ajal Liiwlased elasiwad. Nõnda nimetatakse ka Lätlaste elu kohta Läti maaks, ja kus Eestlased elasiwad, Eesti maaks. Praegu nimetatakse aga kõiki Riia kubermangu endise Liiwi rahwa nimega Liiwi maaks ja Talinna kubermangu Eesti maaks. — 10) Jeesaia 9, 3.