Liiwi maa kroonika (Jung)/XVI

←XV

Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung

XVI. Päätük.

Piiskopi Alberti neljasteistkümnes aasta.

Albert kaheksamat korda Liiwimaal.

§ 1. Nüüd oli pärast Isanda inimeseks saamist ükstuhat kakssada kaksteistkümnes aasta ja piiskopil neljasteistkümnes. Tema ja ristisõitjate tuleku üle rõõmustas ennast Liiwimaa ristikogudus, ja läksiwad kõik kuninga Woldemariga ühes tema juure ja wõtsiwad teda Jumala kiitusega wastu. Ja piiskop õnnistas kuningast ja andis temale helduses kingitusi kõigest, mis tema Saksa maalt seie oli toonud ja laskis teda suure auustusega kõikis asjus tallitada.

Läne Eestlased Koiwa suus. Rahu Eestlastega, aga Sakala kautab oma wabaduse.

Aga Eestlased oliwad kõigist Lääne maa rajadest suure wäe kokku kogunud ja tuliwad Koiwa jõe suhu. Ja neil oli enestega ligi Isfrid¹), üks Riiglaste saadik, keda nemad selle tääduse pääle, et piiskop ja ristisõitjad jälle tulnud, mitmesuguse piinaga waewasiwad ja nõnda Riiga saatsiwad. Ja nemad isi põgenesiwad ja pöörasiwad omale maale tagasi.

Siis saatsiwad Liiwlased ja Lätlased saadikud Eesti maale ja andsiwad nõuu, seda rahu, mis nemad eneste wahel teinud, uuendada²). Ja Eestlased rõõmustasiwad endid ja saatsiwad omad mehed nendega tagasi Toreidasse; ka sai piiskop rüütli wendade ja Riia wanematega sinna kutsutut, ja nemad saiwad Eestlaste saadikutega kokku ja uurisiwad järele, mis õige oli ja mis asjast nii mitmed sõad tulnud. Ja palju sõnadlemise järele sai wiimaks ülepea kolme aasta pääle³) rahu tehtut, aga ommeti jäeti Sakalased kunni Paala jõeni piiskopi ja Sakslaste wõimuse alla, et nemad, kes pantisi oliwad annud ja kristliku usku wastu wõtta lubanud⁴), täieste selle wastu wõetut ristmise ja kristliku usu õiguse osaliseks pidiwad saama⁵).

Mõnede Liiwlaste kurjad nõuud.

Kui nüüd Eestlastega rahu oli tehtut, jäi nii hästi Riias kui ka Liiwi ja Eesti maal inimeste suremine järele⁶); ommeti ei olnud sõdadest mitte rahu. Sest mõned wõltsid Liiwlased, kes weel, kui werejänulised pojad, oma ema, see on, ristikoguduse rindu lõhki kiskusiwad, püüdsiwad igawiisi nõuu leida, mill kombel nemad neid rüütli wendi, kes Siigewaldis⁷) oliwad, kawalusega kätte saada ja petta wõiksiwad, et pärast nende väljaajamist säält maalt neil seda kergem oleks, piiskopi peret teiste Sakslastega wälja ajada.

Alberti leping Polozki würsti Woldemariga Gerzike juures.

§ 2. Selle wahel saatis Polozki kuningas piiskopi juure ja kutsus teda, kus ta temale päewa ja koha kinnitas, et ta tema ette Gerzike juure pidi tulema, ja nende Liiwlaste eest wastust andma, kes temale enne maksu maksjad oliwad olnud¹), ja et nemad ka oma nõuupidamise läbi kaupmeestele ühe julge tee Düüna pääl saadaksiwad ja rahu uuenduse järel seda kergemine Littawite wastu seista wõiksiwad. Piiskop aga wõttis omad mehed enesega ja ka kuninga Woldemari rüütli wendadega, ja Liiwlaste ja Lätlaste wanemad, ja läks ülesse kuninga wastu; ja temaga sõitsiwad ka kaupmehed omas laewades ja paniwad kõik omad sõariistad enestelle ümber, et nemad Littawite wastu ettewaatlikult walmis oleksiwad, kes neid kõigist Düüna külgedest taga wõisiwad kiusata. Ja kui nad kuninga juure jõudsiwad, hakkasiwad nemad selle üle, mis õigus nõudis, temaga kaupa tegema. Kuningas aga, kes kord meelitustega, kord ähwarduse ja suurustusega ennast piiskopi wastu üles näitas, nõudis, et tema Liiwlaste ristimist järele pidi jätma, ja ütles, et see tema meelewallas seista oma sulasid Liiwlasi kas ristida, ehk ristimatta jätta. See olla nimelt Wenelaste kuningate kombe, kes mõne rahwa oma alla sundinud, neid mitte risti usu alla heita, waid aga, et nemad neile maksu ja raha²) maksaksiwad, neid eneste alamaks teha³). Aga piiskop pidas sellest kinni, et Jumala sõna enam peab kuulma, kui inimese sõna⁴), enam taewa kuninga käsku tegema, kui maapäälse käsku, kuidas tema isi omas Ewangeeliumis ette kirjutab ja ütleb: „Minge ja õpetage kõiki rahwaid ja ristige neid Isa, Poja ja Püha Waimu nimel“⁵). Ja sellepärast jäi tema ka kindlaks, et tema omast ettewõttest mitte järele ei anna, ega seda jutluse ammetit, mis püha isa poolest temale pääle pandut, totimetamata ei jäta. Aga tema ei keelanud ka mitte, et kuningatele maksu maksetakse, kuida Isand omas Ewangeeliumis jälle ütleb: „Andke Keisrille, mis Keisri kohus on ja Jumalalle, mis Jumala kohus“⁶), sest piiskop olla ju ka isi mõnikord⁷) seda maksu kuningalle Liiwlaste eest ära maksnud; Liiwlased aga, kes kahte isandat ei tahtnud teenida⁸), Wenelasi niihästi kui Sakslasi, andsiwad piiskopile alati nõuu, et tema neid Wenelaste ikkest hoopis ära peaks päästma. Aga kuningas, kes sõnade õige seletusega mitte rahule ei jäänud, sai wiimaks pahaseks, ja kui ta kõik Liiwi maa kantsid ja isegi ka Riia, tule leekide kätte oli ähwardanud ära anda, käskis ta oma wäe kantsist wälja tulla ja näitis, nagu tahaks tema Sakslastega sõdima hakata, säädis kõige oma rahwa oma küttidega⁹) lagedalle ja hakkas isi nende poole minema. Sellepärast on küll piiskopi mehed kuninga Woldemariga, rüütli wendadega ja kaupmeestega omad sõariistad ümber pannud, ja südamikult kuninga wastu wälja on läinud. Ja kui nemad kokku puutusiwad, läksiwad püha Maarja kiriku praost Johannes ja kuningas Woldemar mõne teistega kesket wõerawäe sekka, ja andsiwad kuningalle selle maenitsuse, et tema mitte Kristlaste wastu ei peaks sõda tõstma ega oma sõdadega seda noort ristikogudust taga kiusama, et tema isi ka oma rahwaga Sakslastest ei saaks taga kiusatut; sest kõik tugewad oliwad omas raudriietes, kellel suur himu oli Wenelastega sõdida. Nende südiust imeks pannes käskis kuningas oma wäge ümber pöörata ja läks isi piiskopi juure, keda tema, kui oma waimulikku isat¹⁰), auupaklikult teretas; nõndasammuti sai tema ka teisest poja wiisil wastu wõetut. Ja nemad jäiwad tüki aega ühtekokku, kus nemad suusõnaga kõneldes kõik, mis rahuks tarwis oli, hoolega järele uurisiwad. Sääl on siis kuningas wiimaks, wist ehk Jumala sunduse läbi, kõige Liiwi maa piiskopile ilma maksuta wabaks ära annud, et nende wahel üks alaline rahu saaks tehtut, niihästi Littawite wastu kui ka teiste paganate wastu, ja et kaupmeeste tee Düüna pääl alati lahti peab peetama¹¹). Ja kui see oli lõpetatut, läks kuningas kaupmeestega ja kõige oma rahwaga Düüna mööda ülesse, ja pööras tagasi Polozki, oma linna, rõõmuga. Aga ka piiskop läks kõige omadega suure rõõmuga alla ja tuli jälle Liiwi maale.

Lätlaste ja mõnede Liiwlaste tülid ja seletused; nende wastu hakamine.

§ 3. Pärast nende tagasitulekut tõusis suur tüli Wõnnu rüütli wendade ja Autiine Lätlaste wahel, kes sellelajal piiskopi jao sees oliwad¹); sest põldude ja mesipuude, ja mõne Lätlase pahanduse pärast, mis wendade läbi oli sündinud, tuli kaebdus piiskopi ette. Ja piiskop tõusis kõrge auuwäärt härra Wiilippiga, Razeburi piiskopiga ülesse ja kutsus rüütli wennad Liiwlastega²) ja Lätlastega nõuupidamisele, et seda tüli wõiks waigistada ja neid endise ühe meelele jälle tagasi saata. Ja nemad waidlesiwad, sinna ja tänna tülitsedes, kaks päewa aega ja ei wõinud nende wahel kedagi rahu leppimist korda saata.

Sellepärast taganesiwad Liiwlased ja Lätlased Sakslastest ära ja on üksteise wahel wandunud ja mõekade pääle astumisega oma wannet paganate kombel kinnitanud. Nende ülem mees³) oli Kaupo; see tunnistas, et tema iialgi Kristuse usust ära ei taha taganeda, aga tema tahta Liiwlaste ja Lätlaste eest piiskopi juures wahelt seletada, et neile Kristlaste kohused kergitatut saaksiwad⁴). Aga kõik teised, ilma tema hääst nõuust hoolimata, wandusiwad endid rüütli wendade wastasteks, ja tahtsiwad kõiki Sakslasi ja ka Kristlaste nimet Liiwlaste maalt wälja ajada. Kui piiskopid ja rüütli wennad seda nägiwad, pöörasiwad nemad tagasi kõige oma sõpradega⁵), kes nendega ühes oliwad tulnud ja läksiwad igaüks oma kindlusesse.

Liiwlased walmistawad endid Sakslaste wastu.

Siis kogusiwad Sateseele⁶) Liiwlased endid oma kantsi kokku ja saatsiwad käskusi Lenewarde, Holmi ja Toreidasse, ja kõikide Liiwlaste ja Lätlaste juure, et nemad nõuu peaksiwad, ja nemad oliwad kõik nende poolt⁷) ja hakkasiwad kõiki oma kantsisi kindlaks tegema, et nemad põllu wilja koristuse järel äkitselt oma kantsidesse pidiwad taganema. Ja see kõne sai Lenewarde Daanielile tääda, kes sääl selle koha walitseja oli⁸), ja tema saatis wälja ja laskis kõik Liiwlaste wanemad sääl maakondades kinni wõtta, kes kõigist neist kurjest nõuudest täädsiwad, pani neid ahelasse ja süütas nende kantsi põlema; nõndasamma ka Riiglased. kui nemad Holmi rahwa kurje mõtteid märkasiwad, saatsiwad wälja ja rikkusiwad nende kiwi kantsi ülemise ääre ära, mida esimene piiskop Meinhard neile oli ehitanud. Ka saatsiwad nemad Toreidasse ja lasksiwad Toreida kantsi öö waikusel põlema süüdata, et nemad pärast kantsidesse sisse kogumist Riiglastele sõdimist mitte raskemaks ei teeks. Nõnda on pärast kantside põletamist nende wõltside kuri nõuu laiale aetut.

Sateseele Liiwlased aga, kes juba ammugi oma kantsi sisse oliwad läinud, alustasiwad Siigewaldi rüütli wendade wastu sõda ja hakkasiwad nende peret taga kiusama ja mõnda neist maha lööma. Aga need, kes Siigewaldi kantsis oliwad, keda nad hilja aja eest oliwad ehitanud, tuliwad wälja ja ajasiwad neid põgenema, neile wastu minnes ja taga ajades, kus nemad mõned neist maha lõiwad. Ka Liiwlased, kes rohkemalt ja kangemalt endid oliwad kogunud, kui esimesed, astusiwad neile jälle wastu ajasiwad neid taga ja tapsiwad mõned nende hulgast ära, ja ajasiwad neid oma kantsi tagasi. Ja sellel kombel sõdisiwad nemad mõne päewa.

Asjata rahu püüdmine mässajate Liiwlastega.

Kui piiskop nende tüli kuulis, siis saatis ta saadikud nende juure ja uuris nende sõa alustuse põhja järele⁹). Ja siis tuliwad Liiwlaste saadikud Riiga, kes palju kaebdusi rüütli wendade ülema¹⁰) Rodolhwi wastu ette tõiwad, tääda andes, et nende põllud, heinamaad ja rahad nende käest ära olla riisutut. Ja piiskop saatis esiti preestri Alebrandi, kes neid oli ristinud¹¹), mõne teistega nende juure; need läksiwad sinna ja tegiwad asjata tööd, ja ei wõinud mitte seda tüli seletada. Ka piiskop isi tuli Razeburi Wiilippiga Toreidasse ja kutsus Liiwlased rüütli wendadega kokku, ja kuulas nende asja järele. Ja Liiwlased istusiwad oma sõariistadega teine pool jõge¹²) ja kõnelesiwad Sakslastega, ja kaebasiwad paljuis asjus rüütli wendade pääle. Ja piiskop lubas neile kõik tagasi tasuda lasta, mis ülekohtuga nende käest ära oli riisutut; selle eest aga, mis nende üleastumiste eest neile¹³) tehtut, ei saanud neile midagi tasumist lubatut, sest et nemad seda õigusega ära oliwad teeninud. Ja targa meeste nõuu pääle nõudis piiskop nende poegi pandiks, et nemad mitte kristlikkust usust ära ei taganeks; aga nemad ei tahtnud pantisi anda, ega ka piiskopi ega rüütli wendade alla heita, waid kristlikku usku kõige Sakslastega omalt maalt ära kaotada. Kui piiskopid seda märkasiwad, pöörasiwad nemad Riiga tagasi. Aga üks saadik kõndis nende järele ja palus silmapisaratega, et Razeburi piiskop praustiga jälle tagasi saaks saadetut, ehk nemad siis waiki jääksiwad ja õnsaks tegewa õpetuse maenitsust weel wastu wõtaksiwad. Ja siis saadeti Razeburi Wiilip prausti Johannesega Theodorichi¹⁴) piiskopi wennaga, ja Kaupoga ja paljude teiste Liiwlastega. Ja nemad istusiwad kõik maha Liiwlastega nende kantsi ette¹⁵) ja seletasiwad, mis rahuks ja õiguseks tarwis oli. Aga mõned neist tuliwad selja takka selle wale täädusega, et rüütli wennad ühe wäehulgaga nende maad riisumas olewat. Selle pärast wõtsiwad nemad suure kisa ja käraga prausti Johannese ja Theodorichi, piiskopi wenna, ja Gerhardi¹⁶) kantsi ülema, ja rüütlid ja kleerikud kõige sulastega kinni, wedasiwad neid kantsi, peksiwad neid ja paniwad neid kinni. Ka piiskopi tahtsiwad nemad kinni wõtta, aga seda keelas neid tema preester ja tõlk Läti Hendrik¹⁷). Kui aga nende kisa ja nende mässamine järele jäi, nõudis piiskop, et tema praust kõige teistega temale wälja peaks antama, ja lisas ka ähwarduse sõnu selle teotuse eest sinna juure. Ja need toodi temale kõik tagasi, kus juures piiskop neid jälle ja uueste maenitses, mitte ristmise saakramenti alwaks pidada, mitte oma kristliku usu ja Jumala tunnistust teotada, mitte pagana elusse tagasi pöörata, ja nõudis kahte ehk kolme nende poegadest pandiks. Aga nemad wastasiwad kül meelituse sõnadega, ommeti pantisi anda ei tahtnud nemad mitte. Ja piiskop ütles: „Oh teie uskmatad südamest ja tuimad silmist¹⁸) ja libeda keelega, tundke oma Loojat!“ Ja ta ütles weel: „Jääge rahule, ja tundke oma Jumalat ja jätke paganate kombed maha!“ Aga et nemad midagi ei saanud õiendada, waid oliwad kui need, kes ilmaasjata tuult peksawad¹⁹), siis pöörasiwad nemad Riiga tagasi, ja Liiwlased hakkasiwad, nii kui enne, jälle rüütli wendade wastu sõdima.

Dabreli kants Sateseele piiratakse ümber ja wõidetakse ära.

§ 4. Kui piiskop Albert nüüd umbrohtu nisust ära lahutada¹) ja neid pahandusi, mis maal oliwad tõusnud, ära kaotada tahtis, enne kui need endid rohkendasiwad, siis kutsus tema ristisõitjad rüütlite ordumeistriga ja tema wendadega, ja Riiglased ja Liiwlased, kes weel omas truuduses kindlad oliwad, enese juure kõik kokku. Ja kui nemad ühe suure wäe kokku oliwad kogunud ja enestega kõik ligi wõtnud, mis tarwis oli, läksiwad nemad Toreidasse ja piirasiwad selle Dabreeli kantsi ümber, kus sees need ära taganenud Liiwlased oliwad; sääl ei olnud mitte üksi need Liiwlased, kes rüütli wendade al oliwad, waid ka need Liiwlased, kes piiskopi maajao sees teine pool Koiwa jõge elasiwad, kelle ülem ja wanem Vesike oli. Ja Liiwlased tungisiwad kantsi tagumisest küljest wälja, ja kui nemad mõnedele wäe seast wiga oliwad teinud, wõtsiwad nemad nende hobused ja muud asjad saagiks ära²), pöörasiwad kantsi tagasi ja ütlesiwad: „Olge tugewad, Liiwlased, ja wõidelge, et teie mitte Sakslasi ei pruugi teenida³)!“ Ja nemad wõitlesiwad ja paniwad wastu mitu päewa. Sakslased aga rikkusiwad paterellidega kantsi walli ära, lasksiwad palju ja suuri kiwa kantsi sisse, ja tapsiwad inimesi ja elajaid⁴) hulga kaupa; teised ajawad noolidega Liiwlased walli päält tagasi ja haawawad neid wäga palju, teised jälle ehitawad warjutorni. Selle wiskab aga tuul järgmisel ööl maa pääle ümber, mis üle kantsis suur kisa ja rõõmu õiskamine tõusis, ja kui nemad nüüd oma jumalatelle wana kombe järele auu näitasiwad, tapsiwad nemad elajaid ja wiskasiwad ohwerdatut koerad ja sikud Kristlaste teotuseks piiskopi ja kõige wäe silma ette kantsist maha. Aga asjata on kõik nende töö. Sest üks tugewam warjukants saab jälle ehitatut, puust torn⁵) rutuste kindlaks tehtut, kraawi pääle ülesse aetut⁶) ja kantsi walli alt⁷) kaewama hakatut. Russin⁸) aga kõneles selle wahel kantsi walli ülema ääre päält Wõnnu ordumeistri Bertholdiga⁹), kui oma sõbra ehk seltsimehega, kus juures tema oma raud kübara pääst maha wõttis ja ennast üle walli ääre maha kummardas¹⁰), ja endise rahu ja sõpruse üle mõne sõna rääkis¹¹). Ja äkitselt, kui ta alles rääkis sai tema kogemata ühe ammu mehe käest nooli pähä, mis pääle ta maha langes ja pärast seda ära on surnud.

Sakslased kaewasiwad nõnda walli al ööd ja päewad ilma wahetpidamata, kunni nemad kantsi ülema ääre ligi jõudsiwad, kunni wallil pragu sees oli ja kunni kõik see kindlus juba maha kukkuda ähwardas. Ja kui Liiwlased nägiwad, kuida nende nii kindla kantsi kõrgus juba aeg ajalt wajuma hakkas, saatsiwad nemad omas südame ehmatuses ja häbistatut meelega oma wanema Asse¹²) teistega piiskopi juure, palusiwad andeksandmist ja õhkasiwad, et neid mitte maha ei peaks löödama. Piiskop andis neile aga nõuu, et nemad usu saakramentide juure tagasi pidiwad pöörama, saatis oma lipu¹³) kantsi sisse, kus see mõnedest ülesse sai tõstetut ja mõnedest maha wisatut. Sellepärast saab Asse wiskmasina külge seotut¹⁴), sõdimine uuendatut ja wiimne tüli lähab pahemaks ja kurjemaks kui esimene¹⁵). Sellepärast heitsiwad nemad endid wiimaks alla, paniwad püha Maarja lipu ülesse¹⁶) püsti, painutasiwad omad kaelad piiskopi ette maha¹⁷) ja palusiwad haledaste, et neile armu peaks antama, et nemad seda hooletusse jäetut Kristuse usku niikohe jälle wastu wõtawad, kõiki saakramentisi sellest saadik kindlaste peawad ja et nemad paganate kombeid iialgi enam oma meelde ega mõttesse wõtta ei taha. Siis halastas piiskop nende pääle ja keelas wäga, et nemad mitte ei pidand kantsi sisse tungima, mitte neid palujaid surmama ega nii paljude hingesi põrgusse saatma. Ja et wägi truuiste sõna kuulis ja piiskopile kõrget lugupidamist näitis, jäi ta sõdimisest seisma ja andis uskmatutele armu, et nemad usklikuks wõiksiwad saada. Ja piiskop pööras omadega oma linna tagasi ja wiis enesega ühes nendesamade Liiwlaste wanemad, kus juures ta teistele käsku andis, järele tulla, ristmise saakramenti uuendama ja endise rahu korda jälle korrale säädma.

Uued seletused ja rahutegemine Liiwlastega.

Ja Liiwlaste saadikud läksiwad piiskopi järele Riiga, ja palusiwad andeksandmist kõige rahwa hulga ees. Ja piiskop ütles: „Kui teie,“ rääkis tema, „wõeraste jumalate auustamist maha jätate ja kõigest südamest jälle ainsa Jumala auustusele tagasi pöörate, ja sündliku tasumist oma lõpmatta üleastumiste eest Jumalalle ja meile maksate, siis alles saame meie seda rahu, mis teie olete rikkunud, jälle uueste ülesse säädma ja teid wennaliku armastuse sees jälle wastu wõtma.“ Nemad aga küsisiwad: „Missugust tasumist, isa, nõuad sa meie käest?“ Kui nüüd piiskop teise, see on Razeburi piiskopi käest ja Halberstadti dekaani¹⁸) käest, kes sellel ajal sääl oli¹⁹), ja oma abti ja prausti, kui ka rüütli wendade ordumeistri ja teiste tarkade meeste käest nõuu oli küsinud, wastas tema neile ja ütles: „Selle eest, et teie usu saakramendi ära olete wisanud ja rüütli wende, oma isandaid, sõaga tülitanud, ja kõiki Liiwimaad jälle ebajumala teenistusele tagasi pöörda olete tahtnud, ja iseäranis, et teie kõige kõrgema Jumala ja meie, ja kõikide Kristlaste teotuseks sikkusid ja teisi elajaid, mis teie paganate jumalatele olete ohwerdanud, meie ja kõige wäe silma ette maha olete wisanud, selle eest nõuame meie ühe paraja summa hõbedat, nimelt sada ooseringe²⁰) ehk wiiskümmend marka²¹) hõbedat kõige teie maa päält. Pääle seda peate teie rüütli wendadele kõik nende hobused ja sõariistad, ja kõik nende käest ära wõetut asjad jälle tagasi andma.“ Kui need wõltsid seda kuulsiwad ja siiski midagi tasumist anda ei tahtnud, pöörasiwad nemad omade juure tagasi, wiitsiwad aega ja pidasiwad isikeskis nõuu ja mõtlesiwad kawaluse pääle, milkombel nemad sõas riisutut asju omale wõiksiwad pidada, milkombel nemad piiskopile midagi eesnimetut kohustest tasuda ei pruugiksiwad ja saatsiwad teised piiskopi juure, kes weel paremad oliwad, kui esimesed. Need rääkisiwad piiskopile kül meelituse sõnu ette, aga südames käisiwad nemad pettusega ümber. Kui Alebrand, nende esimene preester²²), nende wõlskust märkas, wõttis tema neid kõrwale, õpetas neid ja ütles: „Teie wihasemate madude sugu, milkombel tahate teie ära põgeneda Jumala wiha eest²³), kes teie ikka wõlskuse sapiga täidetut olete ja oma kurja tegude eest midagi tasuda ei taha? Kandke ommeti wähägi meeleparandamise wilja!²⁴) Ja kui teie endid tõeste Jumala poole tahate pöörata, siis saab Jumal wissist teiega olema, et teie, kes teie tänini kaksipidise südamega ja kõikujad olete olnud, nüüd kindlad oleksite oma teede pääl, et teie näeksite Isanda abi eneste juures²⁵). Sest weelgi ei ole teie uskus mitte täieste kindlad olnud, weelgi ei ole teie oma kümnese maksuga Jumalat auustada tahtnud. Nüüd aga paluge kõrge auuwäärt härrat piiskoppi, et ta kõik teie üleastumised unustaks ja teile täieliseks pattude andeksandmiseks pääle paneks, et teie tõsise usuga Jumala sisse kõik ristiusu kohused eneste pääle wõtate ja kümnest omast põlluwiljast Jumalalle ja Jumala teenritelle annate, nii kui ka kõik teised rahwad, kes püha ristmise läbi uueste on sündinud. Ja Isand saab kõike need üheksa üle jäänud jagu õnnistama, et teile rohkem warandust ja raha saab olema, kui enne, ja Jumal saab teid päästma kõige teiste rahwaste pääle tungimise eest, kui ka kõige teie häda seest.“ Seda parandawat maenitsust kuuldes rõõmustasiwad Liiwlased endid, läksiwad Toreidasse tagasi ja kuulutasiwad kõigile preestri Alebrandi sõnu. Ja see oli kõikidel meele pärast, et neid seekord raha trahwi maksma ei sunnitut, ja lootsiwad, tulewal aastal Eestlastega ühes jälle Sakslaste wastu sõdima hakata.

Ja kõik wanemad, kes Tabreli kantsis terweks oliwad jäänud, kui ka piiskopi Liiwlased²⁶) teine poolt Koiwa jõge, Vesike omadega ja teised Metsepoole Liiwlased tuliwad Riiga ja palusiwad piiskoppi et tema neid, nii kui Alebrand õpetanud, Kristuse usu sees täieste kinnitaks ja tasumiseks nende kurjategude eest neile iga aasta kümnese maksu²⁷) pääle paneks. Ja see kõne oli paha piiskoppide kui ka teiste mõistlikkude meeste silmis, sest nemad kartsiwad, et nende lubamised kõik wõlskust ja sala kawalust täis on. Et aga siiski piiskop nende tungiwa palumisele järele andis ja isiäranis ristisõitjate ja kõige rahwa palwet kuulda wõttis, siis lubas tema nende palwet täita ja wõttis neid poegiks jälle wastu, andis neile rahu ja kinnitas nende lubamist, et nemad edespidi usklikuks jääksiwad ja iga aasta kümnest maksaksiwad.

§ 5. Selle järele maksiwad Liiwlased, kes Dabreli kantsis oliwad kuida nad lubanud, iga aasta oma kümnest ja Isand kaitses neid tänini kõige paganate wõi Wenelaste pääle tungimise eest. Piiskopi Liiwlased on aga tema halastuse ja suure hääduse pärast¹) tänini enne kinnitatut mõedu²) kümnese asemel maksnud. Iidumealased ja ka Lätlased³), kes mitte sõtta ei olnud tulnud, ega ka usu saakramentisi teotanud, maksiwad ka esimese mõedu⁴), mis neist neljast piiskopist⁵), kes ühtaega Liiwimaal koos oliwad, oli säetut, iga aasta kümnese asemel kunni tänapäewani. Aga kes neist sõtta oliwad tulnud, ehk saadikuid saatnud, ehk ka läinud, ja tee pääl ümber pööranud, ehk aga ainult omad hobused sõtta mineku tarwis sadulasse pannud, on raha trahwi⁶) oma walitsejatele pidanud maksma.

Autiine Lätlaste tüli saab waigistatut; Pihkwa Wlaadimir saab nende walitsejaks.

§ 6. Siis tuliwad ka Autiine Lätlased Riiga ja tõiwad kaebduse Wõnnu rüütli wendade wastu piiskoppide ette nende ülekohtu pärast ja äraewõetut mesipuude pärast. Ja nemad walitsesiwad endille wahe kohtumõistjad, siis sai see otsus tehtut, et Lätlased omad mesipuud pärast wannutamist jälle eneste kätte pidiwad saama, rüütli wennad aga põllud oma wande pääle enestelle pidama ja Lätlaste kahju täielise raha hinnaga ära tasuma.

§ 7. Ja kuningas Woldemar läks nende Lätlastega ülesse Autiine ja oli nende juures nende kantsi walitseja, kunni wahetust tehti ja rüütli wennad Kokenhuseni kantsi hoopis piiskopile jätsiwad, mis järele nemad Autiine jälle Kokenhuusi kolmandama jao eest¹) omale saiwad²); kuningalle Woldemarile sai tema wäimehe Theodorichi walitsusekond Iidumeas antut, sest et Theodorich Saksa maale läks³).

Littawid tungiwad Sakala maa sisse.

§ 8. Sellel ajal tuliwad Littawid Kokenhuusi, palusiwad rahu ja¹) prii teed Eestlaste juure. Ja neile sai rahu antut ja tee lubatut, ümberpöörmatta Eestlaste juure minna. Ja nemad tuliwad warsi oma wäega, läksiwad Lätlaste maast rahuga läbi ja tungisiwad Sakala maa sisse, wõtsiwad palju mehi kinni ja lõiwad neid maha, wõtsiwad kõik nende waranduse ära, riisusiwad nende naised ja lapsed, ja kõik elajad kokku ja wiisiwad enestega ära. Ja palju saaki ühes wedades, pöörasiwad nemad ühe teise tee pääl tagasi omale maale. Ja Sakslased saiwad nende üle pahaseks, sellepärast, et nemad Sakala maa, mis juba Piiskopi al oli, ära oliwad riisunud. Ja nemad wastasiwad mis ka õige oli, ja ütlesiwad, et Eestlased siiski kange kaelaga ümber käija, ilma Sakslaste ehk muu teiste rahwaste sõna kuulmatta²).

§ 1. ¹) Isfrid, Siffrid wõi Sigfrid. Ühenda seda Saksa kaupmehe Isfridi 20, 3, ja piiskopi sulast Siffridi 14, 6. — ²) Nõnda oli siis 15, 11 ainult üks lühike sõariistade rahu tehtut? ³) Ühenda 18, 5. Ommeti mitte kõikide Eestlastega. — ⁴) Ühenda 15, 1. 7. 9. — ⁵) Keiser Oto IV. oli juba 27. an. 1212 mõega rüütlitele nende selleaegsed ja tulewased päranduse kohad, kuidas nemad Riia ja Eestimaa piiskopiga maha teinud, kinnitanud, Urk. 19; paawst Innozenz oli neile juba 25. Jan. seda ära keelanud, et nemad oma uueste wõidetut maade sisse mitte jälle isi piiskopi ei pea säädma, Urk. 24. — ⁶) Waata juba 15, 11. — Wenemaal oli sellel ajal ka näljahäda olnud. — ⁷) 14, 8. 15, 3. 16, 3.

§ 2. ¹) See maks oli jo 14, 9 lubatud. — ²) 10, 2 juure. — ³) 11, 7 juure. — ⁴) Apostli Teg. 5, 29. — ⁵) Matt. 28, 19. — ⁶) Matt. 22, 21. Luk. 23, 2. — ⁷) Wissist aga mitte igakord, kui Liiwlased mitte ei maksnud, siis pidi Polozki mees ilma jääma. — ⁸) Matt. 6, 24. — ⁹) Vibupüssi meestega, 10, 12. ¹⁰) 13, 4 juure. — ¹¹) Ei olnud kül mitte üksi Littawid, waid ka Polozki kuningas isi Düüna sõidu teed Polozkisse kinni pidanud; 14, 9; üh. 19, 10. —

§ 3. ¹) Põhja pool Koiwajõge, waata 12, 6. — ²) Kuida piiskopi Lätlastel Wõnnu rüütli wendadega (üh. § 6), nõnda oli ka rüütlite jao Liiwlastel lõunapool Kõiwa jõge Segewoldi rüütlitega tüli. — ³) Aga mitte nõuu mees. — ⁴) Nende kergitus 15, 5 oli siis weel wähä. — ⁵) Kes truuiks oliwad jäänud, nagu Kaupo j. t., waata § 4 j. e. — ⁶) See on wist § 4 järele 15, 7 ära surnud Dabreli kants lõuna pool Toreidas; waata ka 10, 10. — ⁷) Düüna Liiwlased oliwad juba kergitust § 2 saanud, ja saiwad siiski wastuseks, Lätlastest waata § 4 j. e. — ⁸) Wist, kui piiskopi lainumees oli ta ka ühes walitseja. ⁹) Endiste ülekuulamiste juures oli enamiste Lätlaste tüli ees olnud. — ¹⁰) See Seegewoldi ülem, kes siin, kui ka Wõnnus (13, 5) meistriks kutsutakse, ei ole wissist mitte see Kokenhuuseni rüütel Rudolhw v. Jerichow, 14, 8; Bertholdi surma järele, 20, 7, sai tema Wõnnu ülemaks käsuandjaks, waata 23, 5—7. 24, 2; 22; 5 juure. — ¹¹) Nõnda jälle § 4; siiski üksi põhja pool Toreida maal (Daaniel oli Dabreli kantsis ristinud), 10, 14, ja Lätlased Iimera juures, 11, 7. — ¹²) Lõuna pool Koiwa jõge. — ¹³) Liiwlastele nuhtluseks. — ¹⁴) § 7 walitseja Iidumes. — ¹⁵) Sateseele. — ¹⁶) wist seesama 18, 2 ja 23, 7 ja piiskopliku Toreida walitseja. — ¹⁷) Meie kroonikus; teda nimetatakse ka 18, 3 ja 19, 5 Wiilippi preestriks. — ¹⁸) Eesekiel 3, 4. 6. 3, 8. — ¹⁹) 1 Kor. 9, 26.

§ 4. ¹) Matt. 13, 25 järele. ²) Ühenda 10, 10 ja 12, 1. — ³) 10, 10. — ⁴) 12, 6 juure. — ⁵) Torn ja warjukants on 28, 5 üks ja seesamma; 27, 2. 6 ja 30, 4 j. e. saab ainult torn nimetatut. Siin peab warjukants, mis tuul ümber lükkas, ka üks torn olema olnud, kellel üks laiem alus oli. — ⁶) Waata 18, 4. 27, 2. 6. 28, 5 . — ⁷) Warju kantsialuse warjus, waata 23, 8. 27, 2. 6. 28, 5. — ⁸) Nõnda oli ka Lätlasi sääl kantsis, ühenda § 3 ja 5. Niisugune Lätlaste salgamine on ka 14, 8. — ⁹) 13, 5 juure. — ¹⁰) Wissist auustuse wiisil teretuseks? — ¹¹) Nähtawalt tahtis tema siin rahu pärast kõnelda ja kaupa teha. — ¹²) Asso 4, 3; seesamma, kelle Garlieb Merkel oma „wana jutu sees: Wanem Iimanta,“ Kaupo äia Aazo ütleb olewat. — ¹³) Waata hiljemalt ja ka 11, 6; ühenda 23, 8. — ¹⁴) Sellepärast, et waenlane mitte kantsist ei peaks laskma; see kombe tuleb ka keskmisel wanal ajal ette. — ¹⁵) Üh. Matt. 27, 64. Luuk. 11, 26. — ¹⁶) oma kantsi sisse. — ¹⁷) Nõnda jälle 23, 8. — ¹⁸) Dekaan on ühe suure kooli pääl ühe õpetuse jao (Fakultät) eestseisja. — ¹⁹) Burchard Halberstadtist tuleb 22, 1 jälle Liiwi maale. — ²⁰) Jälle 19, 3 ja ka teistes siit maa kirjades, nimelt Urk. 169. 530. 803. Salmiku kroonikas 3072. Wist wana Slaawi sõnast usseräs, mis niipalju tähendab, kui: kõrwarõngad, sest Wene keele on kõrwad praegu Уши. Wõib olla, et see ka Läti keelest tuleb, kus kõrw auss on. Arndti kirjade järele olla weel minewal aasta sajal Kuura ja Lätikeele suured ümmargused hõbe sõled wõi preesid, mis talunikkude naised rinna ees kannud, ooseringeks nimetatut. Meie Hendriku järele oli üks oosering ½ marka hõbedat; 19, 3 tähendab tema, et ooseringid raha on olnud. — ²¹) 1 mark oli wanal ajal ½ ℔; nõnda nõudis piiskop siis Liiwlaste käest 25 ℔ hõbedat. — ²²) Waata § 3. — ²³) Matt. 3, 7. 23, 3. — ²⁴) Matt. 3, 8. — ²⁵) 2 Ajaraamat 20, 37. — ²⁶) Kes piiskopi jao maa sees elasiwad. — ²⁷) raskem kui see wilja mõet, mis neile 15, 5 lubatut, sellepärast tahtsiwad ennem kümnest, kui kohe raha trahwi maksta.

§ 5. ¹) Nemad ei olnud mitte eestwedajad olnud, waata § 1. 3. 4. — ²) 15, 5. — ³) 10, 15 ja 12, 6 juure. — ⁴) mis praegu enne nimetatut. — ⁵) 15, 5. — ⁶) Muidu jättis piiskop neid ka wilja mõetu maksma.

§ 7. ¹) 13, 1. ²) Aastal 1213, kui Albert ja tema wend Dietrich weel siin maal oliwad. — ³) wissist 17, 1 Albertiga; 19, 2 tuleb ta tagasi.

§ 8. ¹) 17, 2; 5, 4 juure. — ²) Kui wäga enneaegu see oli, kui keiser Otu mõega rüütlitele 7. Juulil 1218 Ugaunia ja Sakala maad, nagu nendest wõidetut omaks kinnitas! Waata selle wastu, mis § 1, meie praegune kirjakoht ja 18, 7. 19, 3 j. e. 20, 2. 4 jutustawad. Rüütlid püüdsiwad mõlemaid maid omale kiskuda ja saatsiwad sellelsamal aastal saadiku Rooma, paapsti Innozenzi III. juure, kus nemad oma maajau tarwis isiäranis piiskoppi palusiwad, mis neile lahkeste ja armulikult ära keelati. See oli 25. Januaril, selle paawsti 14. aastal.