Liiwi maa kroonika (Jung)/XXI
←XX
|
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung |
XXII→
|
XXI. Päätük.
Piiskopi Alberti üheksasteistkümnes aasta.
Nowgorodi ja Sakala waenlused; piiskop Albert lähäb jälle Saksa maale ja Lauenburgi Grahw Albert tuleb Liiwi maale.
§ 1. Üheksateistkümnema aasta sees jo piiskop Albert oli,
ja ikka põles Liiwi maal weel waenlus ja sõa tuli1).
Eesnimetatut kõrge auuwäärt piiskop saatis omad saadikud niihästi Nowgorodi kui ka Sakalasse, Otepääs tehtut rahu kinnitama 2), ja palus neid ka oma wenna Theodorichi pärast. Et nemad3) aga uhked ja isiennast täis inimesed on, ja oma uhkuse sees wäga toredad, siis ei hoolinud nemad ei piiskopi palumisest, ega ka Sakslastega rahu tegemisest4), waid ühendasiwad endid Eestlastega ja pidasiwad nõuu, kuidas nemad Sakslasi alla litsuda ja Liiwi maa ristikogudust ära häwitada wõiksiwad.
Kui eesnimetatut piiskop seda märkas, läks tema tagasiminejate ristisõitjatega ära Saksa maale, ja andis ka sellel korral Liiwi maa Jeesuse Kristuse ja tema auustatut ema kaitsmise alla. Ja kui tema sõdade waewa ja otsa saanud omaksid kõigile tääda andis, maenitses tema, et waprad ja auusad mehed endid kui müür Isanda koja ette kaitsjaks säädaksiwad ja ristitähte wõttes oma rüütlitega Liiwi maale rändaksiwad, oma pattude andeksandmiseks5). Kui Lauenburgi grahw Albert6) kõiki seda kurja kuulis, mis Wenelased Eestlastega Liiwi maa ristikoguduse pääle tõiwad, siis on tema risti tähe wõtnud ja oma pattude andeksandmiseks oma rüütlite ja tubli ja auusa meestega Liiwi maale läinud; siis tuli temaga ühes ka Düünamünde abt Bernhard7) ja ristisõitjad, ehk kül wähä. Ja tema8) sai suure rõõmuga wastu wõetut. Teda oli Isand tänini kui ärawalitsetut noolt9) oma noole tupe sees pidanud, et ta teda parajal ajal Liiwi maale saadaks, oma ristikogudust wastaste käest ära päästma.
Eestlased kutsuwad Wenelasi uueste sõtta; Liiwi sõawägi wõidab Sakala Eestlased ära, kus nende päämees Lembit langeb.
§ 2. Kui tema nüüd Riiga oli tulnud, saatsiwad Eestlased Wenelastele wäga palju kingitusi ja palusiwad, et nemad sõawäega tuleksiwad, Liiwi maa ristikogudust ära rikkuma. Aga Nowgorodi suur kuningas Mstislaw1) oli sellesammal ajal ära läinud Ungria kuninga wastu sõdima Galiitsia kuningriigi pärast, ja oli uue kuninga enese asemelle Nowgorodisse jätnud. See saatis saadikud Eesti maale ja tõotas: tema saada suure wäega, kuninga Woldemariga ja wäga paljude, teiste kuningatega tulema. Ja Eestlased rõõmustasiwad endid ja kogusiwad wäe kokku, mis wäga suur ja tugew oli, ja jäiwad Sakala maal Paala jõe juures aset pidama. Nende ülem ja wanem wõls Lembit, kutsus kõiki kõikide maade seest, ja siis tuliwad ka nende juure niihästi Rotalialased kui Harilased, niihästi Wirulased kui Talinlased, Järwlased ja Sakalased, ja neid oli kuus tuhat paganat. Nemad kõik ootasiwad Wene kuningate2) tulekut wiis3) päewa Sakalas.
Kui nüüd Riiglased nende kogumisest kuulsiwad, tõusiwad nemad ülesse ja tõttasiwad ruttu nende juure, selle soowimisega et Wenelastele ette jõuda. Ja nendega läks ka grahw Albert oma rüütlite ja sulastega, Volkiin, Rüütlite ordumeister oma wendadega, Bernhard, Düünamünde abt, praost Johannes, Liiwlased ja Lätlased, ja ka Kaupo, see kõige truim4) kes Issanda sõdimistest kui ka sõasõitudest iialgi maha ei jäänud. Need kõik tuliwad ühes sõtta. Kõik need eesnimetatut tulewad Sakala ligidalle sinna koha pääle kokku, kus wäe palwete ja tõotuste koht on5), ja neid oli ligi kolm tuhat ära walitsetut meest. Ja Sakslased säeti keskmise tee pääle, Liiwlased aga pandi paremalle poole ja Lätlastelle anti pahema poole tee. Ja nemad saatsiwad teised külade juure, need wõtsiwad mõned inimesed kinni ja saiwad nende käest tääda, kui suur wäe hulk oli, ja ka seda, et wägi juba wastu tulemas ja walmis sõdimas olla. Kui nemad seda kuulsiwad, läksiwad nemad ettewaatlikult ja hääs korras edasi, ja kui õhtu oli saanud, jõudsiwad nemad Wiliandi kantsi juure. Kui nemad siin ööd oliwad puhanud ja missa pühitsust6) pidanud, läksiwad nemad apostli Matteuse päewal edasi wastaste wastu ja leidsiwad, et need endid kõik ühte teise kohta7) ära oliwad pöörnud. Niikohe läksiwad nemad neile järele, ja kui nemad neid sõdimise pääle walmis, äkitselt8) eest metsadest wastu nägiwad tulema, läksiwad nad nende ligi, kus Sakslased keskmise tee pääl nende wastu sõdisiwad, kus nende9) suurem ja kangem wägi oli, ja nõnda muist ratsa, muist jala, omas korras aegapidi edasi minnes, läksiwad nemad nende keskelt läbi lõhkusiwad nende wäe ühest ära ja ajasiwad neid põgenema
§ 3. Ka Lätlased kes pahemal pool sõdisiwad, läksiwad südamikult Sakslastega oma wastaste pääle. Nende wastu oliwad Sakalased Lembitu ja teiste wanematega ülesse säetut, kes palju Lätlasi haawasiwad ja mõned ära tapsiwad, ja wapra wõitlusega kaua wastu seisiwad. Aga kui nemad nägiwad, et keskmine wägi Sakslastest põgenema oli aetut, pöörasiwad nemad nõndasammuti selga, kellele Lätlased järele ajasiwad ja palju neist maha lõiwad; kes üle jäiwad, need põgenesiwad ära. Ja Veko, Roboami1) wend, tundis Lembitut ja ajas teda taga, lõi teda maha ja wõttis tema riided ära, ja teised raijusiwad tema pää otsast ära, mille nad Liiwi maale ligi wõtsiwad2). Ja sääl langesiwad ka teised Sakala wanemad, Wotele ja Maniwalde3) wäga paljude teistega4). Liiwlased aga, kes paremale poole ülesse oliwad säetut pöörasiwad endid Sakslaste poole, kui nad Eestlaste odad hirmsaste eneste pääle nägiwad lendawat, ja ajasiwad nendega põgenejaid taga. Aga Eestlased, kes neile wastu oliwad tulnud, langesiwad mõnede meie omade pääle, kes selja taga järele tuliwad; ommeti lõiwad nemad neid mehiselt tagasi ja ajasiwad neid ka põgenema. Ja kui Eestlased kõik oliwad põgenema aetut5) ajasiwad neid Liiwlased, Lätlased ja Sakslased taga, ja lõiwad neid metsades nii palju maha, et neid kül ligi tuhat wõis olla; pääle seda lõpmata palju, keda metsades ega soodes ülesse ei wõinud luguda — ja on nende käest ligi kakstuhat hobust ära wõtnud ja kõik nende sõariistad ja saagi ära riisunud, ja riisutut waranduse järgmisel päewal kõik eneste wahel ühetasa ära jaganud.
Kaupo surm.
§ 4. Aga Kaupo, kes ühe odaga mõlemist küljest läbi oli pistetut, mõtles usklikult Isanda kannatuse pääle1), ja kui tema Isanda ihu saakramenti oli wõtnud, on tema tõsise ristiusu tunnistusega hinge heitnud 22. Septembril, ja oli enne omad warandused kõik Liiwi maa kirikutele jaganud2). Ja tema pärast leinasiwad niihästi grahw Albert, kui ka Abt ja kõik, kes nendega oliwad. Ja tema keha põletati ära3) ja tema luud wiidi Liiwi maale ja maeti Kubeseele maha4).
Sakalased saawad uueste alla heidetut.
§ 5. Pärast lahingit aga läks wägi edasi kunni Paala jõe juure Lembitu külasse1) ja seisis sääl kolm päewa paigal, kust nemad Liiwlased ja Lätlased ümberringi maade sisse wälja saatsiwad, seda riisuma ja põletama. Ja nende juure tuli Lembitn wend Unepewe teistega, kes üle oliwad jäänud, ja palusiwad endist rahu uuendada. Ja Sakslased rääkisiwad nende wastu: „Et teie wastu wõetut püha ristmise saakramentisi olete põlganud, ja paganate ja Wenelaste kurja nõuudega Kristuse usku olete teotanud, sellepärast on teid Isand löönud. Nüüd aga pöörge truuiste Kristuse juure tagasi, ja meie tahame teid weelgi oma wennaliku armastuse osasaamisele wastu wõtta.“ Ja see oli nende meele pärast, ja kui pandid oliwad kätte saadut, sai neile nüüd teist korda2) rahu antut, et nemad kõiki Kristlaste kohusid truuiste peaksiwad pidama. Selle tallituse järele pööris wägi kõige oma saagiga tagasi Liiwi maale, ja niisuguse kuulsa wõidu eest mis neile Jumalast oli kingitut, kiitsiwad nemad Isandat, kes on kiidetut igaweste.
Sõda Saarlaste wastu põhja pool Salatsit ja Lääne maa alla heitmine.
Kui grahw Albert Sakalasi wõitmast tagasi oli tulnud, soowis tema ühte sõasõitu Saare maale ette wõtta3); sellepärast laskis tema ühe suurema masina4) teha ja ahwaldas5) kõiki selle teekonna pääle. Aga kui sellel talwel6) sagedaste sõawäge kokku oli kutsutut7), walasiwad wihma hood maha, ja et mere jeä ära läks, ei wõinud nemad mitte Saare maale minna, sest et see üks saar mere sees on.
Sellepärast läksiwad Riiglased wiimaks paastu ajal Liiwlaste ja Lätlastega wälja, sest nemad oliwad ette wõtnud, teiste Eestlaste wastu minna. Ja kui nemad Salatsi juure tuliwad ja omad eeskuulajad ette läkitasiwad, tuliwad neile Saarlased wastu. Ja niipea kui Saarlased Riiglaste wäge oliwad tunnud, pöörasiwad nemad endid põgenema. Ja Riiglased läksiwad neile kõige oma wäega terwe päewa otsa järele8), ja tungisiwad järgmisel päewal Lääne rajade sisse, mis Saare maa ligidal seisawad, ja kui nemad oma wäe kõikide teede pääle laiale oliwad laotanud, riisusiwad nemad maa paljaks, tapsiwad kõik kätte saadut mehed ära, wiisiwad naised ja lapsed wangi, ajasiwad palju elajaid enestega ära, riisusiwad palju saaki ja andsiwad külad ja majad tule roaks. Ja kui nemad oma wäega kokku oliwad tulnud, seisiwad ja puhkasiwad nemad mõned päewad selle maa kesk kohas. Ja nende juure tuliwad Hanila ja Kozzo9) ja kõikide maade wanemad mis Rotaliast kunni Tallinna ja Harju piirini ulatawad, ja palusiwad seda, mis rahuks tarwis lähäb ja et nemad nende rajadest jälle ära peaksiwad minema. Ja Riiglased ütlesiwad: „Kui teie10) endid püha ristmisega tahate lasta kasta ja meiega tõsise rahu tooja, see on Kristuse lapsiks saada, siis tahame meie üht tõsist rahu teiega teha ja teid omaks wendeks wastu wõtta.“ Kui Eestlased seda kuulsiwad rõõmustasiwad nemad endid, andsiwad pantisi ja heitsiwad endid Liiwi maa kiriku alla, tõotades, et nemad niihästi ristmise saakramenti wastu wõtta, kui ka iga aasta maksu maksta tahawad. Ja rahu sai neile antut, mis järel Riiglased palju saagiga tagasi läksiwad, ka selle rahwa alla sundimise eest Jumalat kiites.
Järwa maa heidab ennast uueste alla.
§ 6. Pärast seda, kui Sakalased teistkorda ristiusu poole pöörasiwad, tuliwad ka Järwlased nõndasammuti teist korda1) ja heitsiwad endid Riia kiriku alla grahwi Alberti2) ja kõikide Riia wanemate ees, ja andsiwad omad pojad pandiks, et ka nemad ristmise salajust wastu wõtta ja Liiwi maa kirikulle alati kümnest ehk wilja mõetu, mis kümnese asemel sisse oli säetut3), maksta tahawad. Ja nemad pöörasiwad omale maale tagasi4) rahu õnne üle endid rõõmustades.
Sõda Saarlastega Metsepooles ja Lodigeris.
§ 7. Sellelsammal ajal tõusiwad Saarlased ülesse ja tuliwad sõawäega Metsepoole, kus neid ligi tuhat nende paremaist mehist oli, ja riisusiwad kõige selle maa Metsepooles puhtaks. Ja selle järel tungisiwad nemad Lodigeris teise kihelkonna sisse ja riisusiwad ka selle maa ümbertringi puhtaks, lõiwad mõned mehed maha ja wedasiwad naised ja lapsed enestega ära. Ja kui nemad preestri maja ligi jõudsiwad, nägi preester Gottfried neid tulema: ruttu astus tema oma hobuse selga ja põgenes nende eest ära, sõitis omas kihelkonnas ümber ja kutsus mehed kõik paganatega sõdima, saatis ka naabri kihelkondadesse kõige öö läbi käskusi, et nemad järgmisel päewal sõtta pidiwad tulema. Ja Vesike1) tuli oma Liiwlastega, niisamma ka mõned piiskopi sulased Friedlandi2) kantsist, ja nemad tuliwad hulgal ja ajasiwad Saarlasi taga. Ja neid oli ainult seitse Sakslast, kes piiskopi sulased, ja kaheksas oli preester Gottfried. See pani enesele sõariistad ümber ja oma raudriide selga, kui wägew mees, et tema omad lambaid hundi suust wälja tahtis kiskuda. Ja nemad läksiwad selja takka äkitselt nende pääle ja lõiwad maha neid wäga wapraste. Aga ka teised, kes nende wastu ümber pöörasiwad ja wäga kaua wastu paniwad, on neist wäga palju haawanud3). Wiimaks pöörasiwad Saarlased pika sõdimise järele põgenema ja neid langes ligi sada, kuna teised ära põgenesiwad. Ja piiskopi sulased Liiwlastega ajasiwad neid taga üle Salatsi jõe lageda tee pääl mere ääres4), ja wõtsiwad nende käest ligi nelisada kõige paremat hobust ära, keda nemad pärast muu saagiga üksteise wahel ära on jaganud, ja kiitsiwad Isandat, kes wähäde läbi waenlaste üle wõitu oli annud.
§ 1. 1) Sellest päätükist saadik hakkawad kõik paatükid, pääle 27 ja 28, salmikutega. Praesulis Alberti decimus nonus fuit annus, Et non a bellis siluit gens Livoniensis. — 2) 20, 8. Albert saatis wissist kinnituse kirja. — 3) Järgmisest loust on näha, et seda Wenelastest räägitakse. — 4) Nad ei annud wist mitte kinnituse kirja wastu? Ühenda 22, 8 ja 24, 1. Alles 25, 3 saadawad nemad rahukinnituse kirja tagasi. — 5) Piiskopil Albertil oli paawsti poolest luba, Saksa ja igal maal ümber rännata ja kõigile täielist pattude andeksandmist kuulutada, kes Liiwi maa ristikogudust pidiwad kaitsma tulema. Kes seda wastuwõtsiwad, neile panti risti märk kuue külgi, siis oli tema Kristuse sõamees ja sai omad patud andeks. — 6) Teda nimetatakse ka teistes kirjades Orlamünde, Holsteini ja Põhjaalbingi Albertiks, kes Daanikuninga Waldemar II õe poeg oli ja ka tema truu abimees. Seda ristisõidu nõuu oli tema juba paawsti Innozenzi III ajal (kes Juuli kuul 1215 suri) wõtnud; Honorius III kaotab temal Januaris 1217 selle ettewõtte eest ühe takistuse ära. — 7) See oli 16, 4 saadik kuhugi Saksa maale reisinud. — 8) Grahw Albert. — 9) Jeesaia 49, 2.
§ 2. 1) 14, 2. 17, 3. 20, 5. 7. — 2) Need tuliwad alles järgmisel aastal! 22. 2. 3 lõpetusel. — 3) Pabstis ööldakse wiisteistkümme päewa oodanud olewat. — 4) fidelissimus. — 5) Sellest räägitakse 21, 2. 22, 2. 23, 9. 27, 2 ja 28, 5. Sääl on wissist Jumala teenistusega ühes tõotused peetut, kuida seda 28, 5 Tartu ees selgemalt jutustatakse. See kogupaik Sakala ligidal oli wist see harilik koht 22, 2.), mis wissist lõuna pool Iimerat on seisnud. Wissist on Hendriku Läti kirik, nimega „Wohlfahrt“ — õnneliku sõidu koht — ehk praegune „Ehweles“ ja minu arwates endine Eesti „Oowele“ 15, 2 — seesamma koht olnud. Ühenda 11, 7. — 6) Wissist 21. Septembril pärast Matteuse päewa hommikust Jumala teenistust. — 7) mitte enam nende wastu tulles? wõi Paala jõelt ära? Salmiku kroonika ütleb, et see lahing 1½ penikoormat Wiliandist eemal olla löödut saanud, 1369 j. e. — 2) See lause on Ladina keele in Script. rer. Liv. kahele korrale üteldut. — 9) Eestlaste.
§ 3. 1) 12, 6 tuleb selle mehe nimi Beweri kantsi juures ette. — 2) wõidu märgiks, kui 9, 4. — 3) Var. Wanewalde. — 4) Üks Vitamas tuleb 25, 2 ette. — 5) See lause puudub Ladina keeles in Script. rer. Liv., kuna Arndt, Hansen ja Pabst seda Saksa keeles on pruukinud.
§ 4. 1) Ehk kül Alnpekke omas salmiku kroonikas seda lahingit tääb, siiski ütleb tema 517 j. e., et Kaupo juba piiskopi Bertholdi ajal Kokenhuusi juures ühes lahingis Littawite ja Wenelaste wastu olla langenud. Wist tema järele räägib Russow otse nõndasammuti seda lugu. Oli see lahing tema järel (1387) tõeste 1½ penikoormat Wiliandist eemal seiswa Wanamõisa küla juures, kelle ligi endine Ristikirik (Waata Kodumaalt V, 9.) seisnud, keda salmiku kroonikus wõlsilt Kokehuusiks nimetanud ja MCCXVII asemel MCXCVII kirjutanud? — 2) Kahe tema omakste surmast waata 14, 8. Muidu ei näita Kaupol midagi sugu enam järele jäänud olewat, ehk kül von Lievenide suguselts tema järeltulejad tahawad olla ja üks tema tütar Hedwig von Ungern-Sternbergide asuisale naiseks saanud. — 3) Surnute põletamine oli wana Eestlaste ja ka Liiwlaste kombe, mis ristiusu õpetus ära keelas. Niisugust surnute põletamist, kui Kaupoga sündis, olen mina mitmes kohas leidnud, kus liha ära põletatut ja kondid maha maetut. (Siehe Sitzungsberichte der gelehrten estn. Gesellschaft in Decbr. 1878). Et tema keha terwelt mitte kodumaile ei wõinud wiia, siis taheti wähämalt tema luud kodumaa pühitsetut kohta maha matta. — 4) Kremoni kirikusse? waata 10, 14, Alnpekke ütleb wõlsilt et Kaupo kodu oma haawadesse ära surnud.
§ 5. 1) 15, 7. Wist praeguse Põltsama ase. — 2) Ühenda 18, 7. — 3) Liiwi sõa wägi oli juba ükskord Saare maal läinud, 19, 9. — 4) suurema kiwi wiskamise masina wõi paterelli. Ühenda 10, 2. 9. 23, 8. 26, 3 j. e. 28, 5. 30, 5. — 5) confortavis = kinnitas, julgustas. — 6) 1217—18. — 7) Kas siis igakord wihma sadas, kui sõawägesid kokku kutsuti, wõi wiimsel kogumise korral? ei wõi sellest jutust aru saada. — 8) ranna teed mööda, waata § 7 ja 14, 10. — 9) Wanade kirjade järele ööldakse see Hanila ja Roterwiki wahel olewat. Aastal 1565 tuleb wist lõunapool Karuset, üks küla Koydzby (by Rootsi keele küla) ette. — 10) inquiunt — ütlesiwad nemad — jäeb wälja.
§ 6. 1) 20, 6 saiwad ainult mõned ristitut. 21, 2 oli nende ära langemine. — 2) Selle pääle toetawad endid Järwlased 23, 6. — 3) 15, 5. 16, 5. — 4) Riiast. —
§ 7. 1) 16, 4. — 2) 18, 3. 8. — 3) Saarlased Liiwlasi. — 4) § 5 juure. 14, 10.