Eesti sõnaraamat (Grenzstein 1884)/Õ
õ.
õhkamisemärk (Ausrufzeichen), kirjamärk !, seisab õhkamise sõna ja lause taga.
õiguskond 1 (Rechtsbefugnisse), õiguse suurus, laius.
õigustama 1 (berechtigen), õigust andma mingi asja pääle.
õigustus 1 (Berechtigung), kuidagi saadud õigus mingi asja tarwis.
õigusteade 1 (Jurisprudenz), õiguste, seaduste tundmine, õpetus, teadus õigustest, seadustest.
õigusteadlane 1 (Jurist), see, kes õigusteadet studeerinud, kes teda tunneb, adwokaat.
õlakate 2 (Epaulette), riigi ammetnikkude teenistuse, seisuse märk õlade pääl.
õnnemäng 2 (Hazardspiel), üks mäng, milles ainult juhtumine wõidu ehk kautamise toob; seaduslikult keelatud.
õnnestama 1 (beglücken), õnneliseks tegema, õnneks minema; õnnistama = õnnistust soowima, paluma, andma.
õpe- ja õpi- (Lehr- u. Lern-), sõnadest õpetama ja õppima; õpekeel: see keel, milles õpetatakse, õpikeel: õpitaw keel; õpetuba, õpituba.
õpekeel 1 (Unterrichtssprache), see keel, milles õpetatakse, õpetuse keel, kuna õpikeel õpitaw keel on.
õpekond 2 (Kursus), mingi õpeasja läbiwõtmine, läbiõppimine, õpetuse osa, mis mingis koolis etc. läbi wõetakse.
õpelause 2 (Lehrsatz), mingi lause, ütelus, mis mingi teaduse põhjusõpetustega wõib tõdestatud saada, mida paljude nähtustega wõib tõendada; näitusi w. geomeetria raamatutest.
õpemeister 1 (Lehrmeister), osaw õpetaja, meisterlik juhataja.
õpeplaan 1 (Lehrplan), plaan, mille järele kooliõpetajad õpetawad, mille pääl kõik õpematerjaal lühidelt ülesse tähendatud.
õpetajanna 1 (Lehrerin), õpetaja abikaasa, naestesugust õpetaja.
õpetlane 1 (Gelehrter), õpetatud mees, inimene, kes palju õppinud; (wastand?)
õpikeel 1 (die zu lernende Sprache), see keel, mis õppida on, õpitaw keel.
õpikond 1 (Pensum), kõik see, mis õppijale ühekorraga käes on õppida, enamiste ühe päewa tarwis.
õpilane 1 (Lehrling, Schüler), õpetataw inimene, koolilaps, kaswandik.
õpp, õpu (Lehre, Unterricht), õpule wõtma: õpetuse, seletuse alla wõtma, seletama hakkama.