X. Päätük.
Piiskopi Alberti kahheksas aasta.
Liiwlased kihutawad Polotzki würsti Wladimiri Sakslaste wastu ülesse; abt Theodorich pöörab seda ära.
§ 1. Kaheksama aasta hakatuses tahtis piiskop Polotzki kuninga Wladimiriga sõbrust ja tutwust1) teha, kui see tema eelkäijal, piiskopil Meinhardil osaks oli olnud2), ja saatis temale ühe sõa hobuse kõige sõariistadega abti Theodorichi läbi, mis aga Littawi teerööwlite läbi tee pääl tema käest ära riisuti. Pääle selle kaotas ta oma seltslastega kõik3), mis nemad ligi oliwad wõtnud; ommeti jõudsiwad nad terwelt ja wigata kuninga juure.
Kui nemad aga linna sisse oliwad jõudnud, leidsiwad nad säält mõned Liiwlased, salaja Liiwlaste wanemist saadetut, et nad kuningast pidiwad meelitama, Sakslasi Liiwi maalt wälja ajama, ja paniwad temale kõiksugust paha, mis nemad aga piiskopi wastu mõtelda ja ütelda wõisiwad, meelitava ja petliku sõnadega ette. Nemad ütlesiwad, et piiskop kõige oma seltsiga neile hoopis raskuseks olla ja usu ike neile waewaks kanda. Mida sõnu kuningas kergeste uskus ja saatis käsku kõigile oma kuningriigi alamatele, endid aeawiitmatta sõtta walmistada, et naad Düüna jõe suure wee woolusega4) laewadega, ehk palkidest tehtut parwedega tarwilikku reisi moona õiete ruttu ja hõlpsaste Riia alla wõiksiwad saata. Nõnda sündis siis, et Sakslaste saadikud, kes Liiwlaste kõrwapuhumistest ega kuninga ettewõttest midagi ei täädnud, — käsu saiwad, kuninga ette astuda, kus Liiwlaste ees nende käest küsiti: mis asi neid on sundinud seie tulema. Kui nemad nüüd otse rahu ja sõbruse pärast endid ütlesiwad tulnud olewat, karjusiwad Liiwlased wastu ja ütlesiwad, et nemad kedagi rahu ei tahta ega pidada. Nende suu, mis täis wandumist ja sajatamist5) oli, kihutas seda enam kuninga südant ja meelt sõda walmistama, kui rahu tegema.
§ 1. 1) familiaritatem. — 2) 1, 3. — 3) ommeti oli temal § 2 järele weel midagi anda. — 4) kewadise suure wee ajal. — 5) Taaw. Laul 10, 7. amaritudine = kibedust.
