§ 2. Et aga kuningas oma salaja nõu walguse ette kartis tulewat, saatis ta Sakslased enese juurest ära ja käskis neid oma korterisse jääda. Kui aga abt seda asja pikemalt järele arwas, laskis ennast üks kuninga nõuumees kingituste ja raha läbi meelitada, ja ajawiitmata saab see kaua salaja hoitut nõu awalikuks. Selle tääduse järele tuli jumala imelik juhatus1) abtile abiks ja pööris asjad paremalle teele. Jumal saatis, et ta tääda sai, et sääl üks kerjaja2) Holmi kantsist olla; seda on ta poole margi hõbeda eest palganud ja oma kirjaga ära saatnud, kus tema Riia piiskopile ja kõige usklikkude kogudusele, tema läbi tääda andis, mis tema oli kuulnud ja näinud. Sellepärast sündis siis, et palju ristisõitjaid, kes walmis oliwad, üle mere ära minema, risti tähe jälle wõtsiwad ja tagasi pöörasiwad. Ka piiskop isi, kes teistega walmis oli ära minema, jättis äraminejatega jumalaga ja pööris Riiga omade juure tagasi.
§ 3. Kui kuningas abti tegu oli kuulnud, laskis ta teda enese ette tuua ja küsis, kas ta saadiku Riiga on saatnud? Tema aga tunnistas kuninga pale ees kartmata, et ta kellegi läbi kirja sinna on saatnud. Tema seltsilised, teised Riia saadikud kartsiwad kuninga waljust ja palusiwad abti, ja andsiwad nõu, seda salata, mis ta oli ütelnud. Aga ta täädis, et kui ükskord sõna suust wälja läinud, see ilma lõpmatta helisedes edasi lendab1), — ja ei salanud kuningalle, mis ta oli tunnistanud, ei kellegi wiisi pääl. Kui nüüd kuningas nägi, et ta midagi sellel kombel teha ei wõinud, sest et ta sala nõu awalikuks oli saanud, ja sõaga mineku nõu tühja läinud, arwas ta ühe kawaluse wälja, sest kes tuwikese näol sull räägib libe keelega, kui madu põesas pistab ta2). Abt sai kodu saadetut ja temaga ühes Wenelaste saadikud rahu sõnadega ligi läkitatut, aga kawaluses3), et nemad mõlemaid seltsisi üle pidiwad kuulama, ja Liiwlaste ja piiskopi wahel, mis õige, säädma ja seda kindlaks kinnitama.
§ 2. 1) providentia = ettenägemine. — 2) Oli see tõeste mõni waene kerjaja, wõi koguni mõni kerjaja munk. —
§ 3. 1) quod semel emissum volat irrevocabile verbum. Horat. Cp. I. 17. — 2) quia in columbae specie, blanda loquens verba, sic laedit, ut anguis in herba. Virgil Ecloge III. 93. — 3) 1 Makkab. 1, 31. 7, 10. 27. Mis kawalus see oli, jäetakse meie oma arwata. —
