pidanud, mikspärast seesamma piiskop kuninga juure tuli seda piiskopi konda tema käest wastu wõtta soowis ja truuiste tema poole hoida lubas6).
Selle kingituse pärast, millest hiljemalt ommeti midagi ei ole tulnud, näis Hermann — kes Albert von Stade järele 1220 piiskopiks sai (ühenda 24, 2), nii kui ükskord Theodorich, kellele Lihula asupaigaks anti (24, 3) — ennast otse Magdeburgi piiskopist sisse õnnistada lasknud olewat. Honorius on 18 Aprillil 1220 Liiwi maa Albertist ette pandut piiskopikonna rajad Hermannile kinnitanud, ja 18 ja 19 Aprillil Liiwi, Selonia ja Lihula piiskoppide eest wastalise Woldemari juures muret kannud.
XXIV. Päätük.
Piiskopi Alberti kakskümnes teine aasta.
Preestrid Peeter ja Hendrik ristiwad hommikupoolsel Eesti maal.
§ 1. Kakskümnes teine aasta piiskopil oli juba käe,
Ja mitte palju rahu Liiwi maa weel es näe.1)
Et seesamma piiskop muret kandis, jutluse kuulutajaid Eesti maale saata, kuida temal alati kõikide kirikute2) eest mure oli, siis saatis tema preestri Alobrandi ja Ludwigi Sakala maale. Kui nemad palju Järwast ja teistest maadest ristinud oliwad, pöörasiwad nemad jälle tagasi Liiwi maale. Ka saatis piiskop saadikud Wene maale ja on rahulisi sõnu Nowgorodlastega kõneenud3). Ja selle wahel ei wiitnud ta mitte aega, teisi preestrid Eesti maale saates. Nende seas oli esimene Peeter Kaikewalde4) Soome maalt ja Hendrik, Lätlaste hingekarjane Iimera äärest. Need läksiwad ühes koos Eesti maale ja käisiwad Ugaunia maast läbi, mis juba enne5) ristitud oli, kunni nemad selle jõe juure,
6) 24, 4, aga asjata. Parem õn oli Hermannil alles 1224, waata 28, 1.
§ 1. 1) Annus bisdecimus Antistis atque secundus iam fuit
Et modicum Livonum terra quievit.
2) 2 Kor. 11, 28. — 3) Eesti maal ristmise pärast? Ühenda 21, 1 ja 22, 8. — 4) 19, 4. 7; ka 29, 7 näis Hendrik tema seltsis olewat. — 5) kunni Emajõeni, 19, 4. —
