Seesamma grahw Bernhard, kes enne omal maal palju oli põletanud ja riisunud, sai Jumalast karistatut ja jalge nõrkusega nuheldut, nõnda et ta mõlemist jalust wigaseks jäi ja teda korwiga mitu päewa ümber kanti. Selle läbi kahetsusele äratatut, astus tema Zisterziini ordu sisse, ja kui tema mõned aastad seda säädust ja kirjasi3) oli õppinud, sai ta4) paawsti käest loa, Jumala sõna kuulutada ja Liiwi maale reisida. Ja kuida tema isi sagedaste jutustanud, olla pärast ristitähe wõtmist püha neitsi maale5) minna, tema luupeksed6) warsi tugewaks ja tema jalad jälle terweks saanud. Ja oma esimese Liiwi maale tuleku järel on tema Düünamündesse abtiks õnnistatut ja hiljemalt Semgallide piiskopiks saanud7).
Liiwlastele säetakse kümnese asemelle kindel wilja maks.
§ 5. Ka Liiwlased, kes paljude sõawaewade järele niihästi piiskoppide tuleku kui ka wastaste ärawõitmise üle rõõmsad oliwad, kogusiwad endid Düüna äärest ja Toreidast, ja kõigist Liiwi maa rajadest kokku, kisendasiwad1) piiskoppide poole ja palusiwad, et Kristlaste kohused ja isiäranis kümnes2) neile peaks kergitatut saama, ja lubasiwad sääl juures niihästi sõdades paganate wastu, kui ka kõigis ristirahwa tülides alati truud olla. Siis wõtsiwad piiskopid nende sõna kuulda ja soowisiwad Riia piiskopile, et ta nende tahtmist peaks täitma ja neid nõnda omale alaliseks truuks tegema. Et tema nüüd omaksid isaliku armuga hoida soowis ja ka nende raskete sõdade pääle mõtles, mis weel teistest ümberkaudseist rahwastest karta oliwad, on tema kümnese asemelle ühe mõedu säädnud, mis kaheksateistkümme tolli3) suur pidi olema, kelle täis wilja iga hobuse4) päält aastas nende oma palwe järele pidi maksetama, ja on seda neile nelja piiskopi pitseeritut armukirjadega kinnitanud, aga nõnda, et kui nemad ükskord oma lubatut truudust peaksiwad unustama ja uskmatade
3) püha kirjasi. — 4) Hurter’s Innocenz III. Bd. 4. pag. 171 ööldakse, et Zisterziini munkade ja abtide ristisõitusi ei olla iial ilma kindla loata sallitut. — 5) Liiwi ja Eesti maale, mis püha neitsille Maarjalle oliwad pühitsetut. — 6) Ap. Teg. 3, 7. — 7) 1218; waata 22, 1.
§ 5. 1) supplicantes Episcopis et petentes = alandlikult palusiwad piiskoppisi ja nõudsiwad, otsisiwad, palusiwad etc. — 2) Ühenda 10, 13. 11, 3. 16, 4 j. e. — 3) igapidi? — 4) wist iga adra maa päält, nii kui ka 2, 7; unco (adra) asemelle arwatakse ära kirjutaja equo (hobune) kirjutanud olema.
