Üks õnnis minek kujunedes iseendasse,
Kui olek lapseks kogu elu saladusele,
Et leida oma loomus kõige ilma algust
Ning sulatada endast iga asja walgust.
Ja siiski walutare hääle, mõru kurnaja,
Kõik were sisse uputaja, maru lõhkuja,
Et tuhaski weel kaugele jääks õnnis rahu
Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu.
Üks wõitlus: saagu hangund mullast maigus jällegi,
Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!
Nii tõuseb ilm, mis waewleb enda-sünnituses
Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.
