mere kõrgel rannal laulda.
O hing, kas tunned, kuhu surewad
Kõik sihita teed?
O hing, kas tead, kuhu lõpewad
Kõik teeta sihid?
Waata mulle silmi, armas otsatus!
Waata mulle silmi, minu sõber!
Sinu kõne on kui naer saatuseks
Minu kurwale küsimise-laulule;
Sinu kõne kui nutt kostuseks
Minu ärdsele pärimise-mõttele:
Midagi ei jõua pärale!
Kõik on seotud iseendasse:
Meri ja maa, taewas ja päike,
Kõik, mis elab ja on —
Otsata, lõpmata!
O, wiige terwisi, wiige terwisi,
Jumala randadele, walged lagled!
O, wiige terwisi, wiige terwisi,
Walguse wainudele, walged purjed!
Kõik need tunded kogusin lagledeks
Laiale küsimise-lagendikule!
Kõik need mõtted punusin purjedeks
Lugemata pärimise-paatidele!
Sind ma armastan, jumala rand,
Kihlatud üheks mere ja päiksega
Minu hinge kõrgemaks eneseks
Läikide läigiks, helkide helgiks,
Koduta igatseda,
Üksi igatseda!
O, minu kauge, kauge jumala rand!
Wiige terwisi, walged lagled!
Wiige terwisi, walged purjed!
Sinna surewad kõik sihita teed,
Sinna lõpewad kõik teeta sihid —
Ja laul, see lendab üksi!
|
