Ju kadunud on wana, uues ilus
Ju tõuseb elu üle rusude!
Näe, päikse poole mullapinna wilus
Uus püüe leidnud rada ülesse.
Kus surus jää, kus aina lumi lasus,
Nüüd wõimul liigub ader tuline;
Kus murehelin raagus okstes asus,
Sääl kohiseb nüüd lausa kewade.
Pääd tõstke üles päikse poole, üles!
Õnn sätendab ju waimukoidu süles;
Teed wõtke, nagu kewadised weed!
Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle!
Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle!
Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!
