Oblomov/kolmas jagu/III

← II

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

IV→

EPUB

III

Augustikuu lõpp läks sajuseks ja suvilates, kus ahjud olemas olid, hakkasid korstnad suitsema, aga kus ahjusid ei olnud, seal käisid inimesed kinniseotud põskedega ringi, ning pikapeale jäid suvilad tühjaks.

Oblomov ei tõstnud jalgagi linna, ja ühel hommikul viidi tema akna alt mööda Iljinskite mööbel. Kuigi ühest korterist teise kolimine, ükskõik kus lõunastamine ja kogu päeva jahil olemine ei tundunud talle enam mingi kangelasteona, ei teadnud ta praegu ometi, kuhu selleks ööks oma pead panna.

Nüüd, kus park ja mets tühjaks jäid ja Olga aknaluugid olid suletud, tundus talle täiesti võimatu üksi oma suvilasse jääda.

Ta kõndis Olga tühjades tubades, käis pargi läbi, jalutas mäest alla, ja tema südant ahistas kurbus.

Ta käskis Zahharil ja Anisjal Viiburi poolele sõita, kuhu ta mõtles kuni uue korteri leidmiseni asuda, ise aga läks ta linna, sõi kusagil trahteris kiiruga lõunat ja istus õhtu otsa Olga juures.

Kuid linna sügisõhtud ei olnud pikkade selgete päevade ja õhtute moodigi, mis pargis ja metsas mööda saadeti. Siin ei võinud ta enam Olgaga kolm korda päevas kokku saada; siin ei jooksnud Katja sõnumiga tema juurde ega saatnud tema ise Zahhari kirjakesega viie versta kaugusele. Ja kogu see suvine õilmitsev armastusepoeem jäi nagu paigale tammuma, hakkas venima, muutus sisutuks.

Mõnikord vaikisid nad poolte tundide kaupa. Olga keskendus oma näputööle, loendas nõelaotsaga kanvaa ruute, Oblomov aga sukeldus oma mõtete rägusse ja elas tulevikus, käesolevast silmapilgust kaugel ees.

Ainult vahetevahel, kui ta ainiti neiut vaatas, läbistas teda kirevärin, või vaatas neiu möödaminnes temale otsa ja naeratas talle, nähes ta silmis alandliku õrnuse, sõnatu õnne sädet.

Kolm päeva järjest sõitis ta linna Olga juurde ja sõi seal ka lõunat, vabandades end sellega, et tal pole uues korteris kõik veel korras ja et ta alles nädala jooksul kolib sisse, mistõttu ta praegu end seal mitte päris koduselt ei tunne.

Neljandal päeval oli tal juba piinlik lõunale minna, ja kui ta oli tükk aega Iljinskite maja ümber piirelnud, sõitis ta ohates koju.

Viiendal päeval ei olnud IIjinskid lõuna ajal kodus.

Kuuendal päeval ütles Olga talle, et ta sinna ja sinna ärisse tuleks, kus nad võivad kokku saada ja pärast seltsis jalgsi koju minna, kuna kutsar nende järel sõidab.

See kõik oli piinlik; teel tuli kummagi tuttavaid vastu, mõned teretasid, teised jäid seisma, et juttu ajada.

„Oh jumal küll, missugune piin!“ ütles Oblomov endamisi, hirmu ja piinlikkuse pärast higistades.

Ka tädi vaatas teda oma suurte raugete silmadega ja nuusutas mõtlikult lõhnapiiritust, nagu valutaks tal Oblomovi pärast pea. Ja sõita oli kole pikk maa! Sõidad ja sõidad sealt Viiburi poolelt, ja õhtul jälle tagasi — kolm tundi raisatud!

„Ütleme ometi tädile,“ käis Oblomov peale, „siis ma võin hommikust peale teil olla ja kellelgi pole midagi öelda…“

„Aga kas sa palatis oled käinud?“ küsis Olga.

Oblomovil oli kange tahtmine öelda: „käisin ja ajasin kõik joonde,“ kuid ta teadis, et siis vaataks Olga talle nii teraselt otsa, et märkaks kohe ta valet. Ta ohkas vastuseks.

„Ah, kui sa teaksid, kui raske see on!“ ütles ta.

„Kas sa majaperenaise vennaga oled rääkinud? Kas sa teist korterit oled otsinud?“ küsis neiu tüki aja pärast, silmi tõstmata.

„Hommikul pole venda kunagi kodus ja õhtuti olen ma ju siin,“ ütles Oblomov, tundes head meelt, et tal on küllaldane põhjendus.

Nüüd ohkas omakorda Olga ega öelnud enam midagi.

„Homme räägin tingimata perenaise vennaga,“ rahustas Oblomov teda, „homme on pühapäev, siis ta ametisse ei lähe…“

„Seni kui need asjad on korraldamata,“ ütles Olga mõtlikult, „ei saa me tädile midagi rääkida, ja ka kokku saama peame harvemini…“

„Jah… jah… õige küll,“ vastas Oblomov pelglikult.

„Pühapäeval, meie vastuvõtupäeval, võid meil lõunat süüa, peale selle tuled, ütleme, kesknädalal üksi,“ otsustas neiu. „Ja siis võime veel teatris kokku saada: kuulad järele, millal meie teatrisse läheme, ja tuled siis ka.“

„Jah, see on õige,“ ütles Oblomov, rõõmustades, et neiu kohtumiste korraldamise enda peale võttis.

„Ja kui ilm on ilus,“ lõpetas neiu, „sõidan ma Suveaeda jalutama ja sina võid samuti sinna tulla; see tuletab parki meelde… parki!“ kordas ta tunderõhuga.

Vaikides suudles Oblomov neiu kätt ja jättis temaga pühapäevani jumalaga. Olga saatis teda nukral pilgul, istus siis klaveri ette ja sukeldus helidesse. Süda nuttis tal millegipärast, nutsid ka helid. Ta tahtis laulda, aga häält ei tulnud.

Järgmisel päeval tõusis Oblomov üles ja ajas endale argisema saterkuue selga, mida ta suvitamisel oli kandnud. Oma öökuuega oli ta juba ammu hüvasti jätnud ja lasknud ta kappi panna.

Zahhar tuli nagu ikka õõtsuva kandikuga ning pani kohmakalt kohvi ja kringlid lauale. Zahhari selja taga puges ukse vahelt poolenisti sisse Anisja, et näha, kas Zahhar jõuab tassidega pärale, ja silmapilk tasakesi kaduda, niipea kui asjad lauale said; kukkus aga midagi kandikult maha, siis kargas ta kohe appi, et vähemalt teisi asju päästa. Sel juhul hakkas Zahhar kiruma esiteks asju, siis naist ja ähvardas talle küünarnukiga vastu rindu lüüa.

„Oi, kui mõnus kohv! Kes selle on keetnud?“ küsis Oblomov.

„Perenaine ise,“ vastas Zahhar. „Kuuendat päeva ikka tema. Ütleb, et meie paneme palju sigureid ja ei keeda hästi läbi. Et las tema keedab!“

„Mõnus kohv!“ kordas Oblomov teist tassi kallates. „Täna teda!“

„Sääl ta ise ongi,“ ütles Zahhar ja näitas paokil kõrvaluksele. „Sääl on neil vististi puhvet; sääl toas ta ühtelugu toimetab, sääl on tal tee, suhkur, kohv ja söögiriistad.“

Oblomovile paistis kätte ainult perenaise selg, kukal, osa valget kaela ja paljad küünarnukid.

„Miks tal need küünarnukid nii ruttu liiguvad?“ küsis Oblomov.

„Kes teda teab! Triigib vististi pitse.“

Oblomov vaatas, kuidas küünarnukid liikusid, kuidas selg kumerdus ja jälle sirgu läks.

Kummardumisel paistsid puhas undruk, puhtad sukad ja ümarad tüsedad sääred.

„Ametniku naine, aga küünarnukid kõlbaksid kas või krahvinnale; isegi lohukesed olemas,“ mõtles Oblomov.

Lõuna paiku tuli Zahhar küsima, kas härra ei sooviks pirukat maitsta: perenaine käskinud pakkuda.

„Täna on pühapäev, neil tehakse pirukat!“

„Noh, küllap see siis on hea pirukas!“ ütles Oblomov ükskõiksel toonil. „Sibula ja porgandiga…“

„Pole halvem kui meil, Oblomovkas,“ tähendas Zahhar, „noore kana liha ja värskete seentega…“

„Oi, see peaks küll hea olema: too! Kes neil küpsetab? See räpane vanaeit?“

„Tema nüüd!“ ütles Zahhar põlglikult. „Kui perenaist põleks, siis ei oskaks vanaeit tainastki kerkima panna. Perenaine ise on kõik see aeg köögis. Piruka küpsetasid Anisjaga kahe pääle.“

Viie minuti pärast tuli kõrvaltoa ukse vahelt nähtavale paljas käsivars, mida kattis napilt see varem nähtud sall, ja sirutas Oblomovi poole taldriku, mille peal auras ilmatu suur kuum pirukatükk.

„Tänan väga,“ ütles Oblomov lahkelt, pirukat vastu võttes, vaatas ukse vahelt sisse ning tabas pilguga kõrget rinda ja paljaid õlgu.

Uks läks sedamaid kinni.

„Ehk soovite napsi?“ küsis hääl.

„Ma ei joo, tänan väga,“ ütles Oblomov veel lahkemalt. „Mis naps teil on?“

„Oma, kodutehtud: laseme sõstralehtedel tõmmata,“ rääkis hääl.

„Sõstralehetõmmet pole ma kunagi joonud, lubage maitsta!“

Jälle tuli paljas käsi taldriku ja napsiklaasiga ukseprao vahelt nähtavale. Oblomov viskas napsi ära: see meeldis talle hästi.

„Tänan väga,“ ütles ta ja püüdis ukse vahelt vaadata, kuid uks langes kinni.

„Miks te ennast ei näita, et teile võiks tere hommikust öelda?“ ütles Oblomov etteheitvalt.

Perenaine vist naeratas ukse taga.

„Ma olen alles argipäevariides, kogu aja olin köögis. Kohe panen end korralikult riidesse; vennas tuleb ka varsti kirikust koju,“ vastas ta.

„Ah, à propos venna kohta,“ tähendas Oblomov, „mul on vaja temaga rääkida. Paluge teda minu poole sisse astuda!“

„Hea küll, ma ütlen kohe, niipea kui ta tuleb.“

„Kes teil seal köhib? Kellel on see kuiv köha?“ küsis Oblomov.

„See on vanaema; köhib teine juba kaheksandat aastat.“

Ja uks paukus kinni.

„Kui… lihtne ta on,“ mõtles Oblomov, „aga temas on midagi… Ja puhas on ta ka!“

Tänini polnud ta veel perenaise vennaga tuttavaks saanud. Ainult hommikuti nägi ta mõnikord oma asemelt, kuidas üks mees aialippide tagant mööda vilksatas, suur paberipakk kaenla all; ta kadus põiktänavasse ja tuli sealt kella viie paiku jälle nähtavale, vilksas aknast mööda ja kadus trepi varju. Kodus polnud teda kuuldagi.

Aga ometi võis tähele panna, iseäranis hommikuti, et majas inimesed elavad: köögis täksisid noad, läbi akna kostis, kuidas vanaeit hoovinurgas midagi loputab, kojamees puid lõhub või kaherattalise käruga veeaami veab; teispool seina nutsid lapsed või paukus vanaeide kange, kuiv köha.

Oblomovil oli neli tuba, niisiis kogu maja esikülg. Perenaine asus oma lastega kahes tagumises toas, kuna vend üleval, niinimetatud ärklitoas elas.

Oblomovi kabineti ja magamistoa aknad olid vastu hoovi, võõrastetoa aknad vastu pihtaeda, saali aknad vastu suurt kartuli- ja kapsamaad. Võõrastetoa akende ees olid pleekinud sitskardinad.

Seina ääres seisid lihtsad sarapuukarva toolid; peegli all oli kaardilaud; akendel kurereha- ja peiulillepotid ning neli puuri siisikeste ja kanaarilindudega.

Vend astus kikivarvul sisse ja vastas Oblomovi teretusele kolmekordse kummardusega. Vormikuuel olid kõik nööbid kinni, nii et võimatu oli näha, kas tal on pesu seljas või mitte; kaelarätt oli lihtsõlme seotud ning rätiotsad kuue alla peidetud.

Ta võis olla nelikümmend aastat vana, ta püstine juuksetutt otsa ees ja kaks samasugust hooletult soetud tutti meelekohas tuletasid meelde keskmise suurusega koera kõrvu. Hallid silmad ei söandanud otse vaadata, vaid tegid seda esiteks vilksamisi ja peatusid alles järgmisel korral.

Ta oleks nagu häbenenud oma käsi; rääkides püüdis ta neid peita, selja taha panna või üht põue pista ja ainult teist selja taga hoida, ülemale paberit ulatades ja seletusi andes hoidis ta ühe käe ikka seljal, kuna ta teise käe keskmise sõrme allapidi pööratud küünega ettevaatlikult mõnda rida või sõna osutas; pärast seda peitis ta ka selle käe kohe selja taha, võib-olla sellepärast, et sõrmed olid jämedad ja punakad ning värisesid pisut, nii et ta pidas põhjendatult sündsusetuks neid pidevalt silmanähtaval hoida.

„Te olite käskinud mind enda juurde tulla,“ ütles „vennas“ ja heitis oma kahekäigulise pilgu Oblomovile.

„Jah, ma tahtsin teiega korteri pärast rääkida. Palun istuge!“ vastas Oblomov viisakalt.

Ivan Matveitš söandas alles pärast kahekordset pakkumist istet võtta, kummardus ettepoole ja tõmbas käelabad käistesse.

„Olude sunnil pean ma endale teise korteri otsima,“ ütles Oblomov, „sellepärast tahaksin selle siin kellelegi edasi anda.“

„Praegu on raske seda teha,“ köhatas Ivan Matveitš pihku ja peitis siis käe jälle kähku käisesse, „oleksite suve lõpul tulnud, siis käidi palju vaatamas.“

„Ma käisin siin, aga teid polnud kodus,“ ütles Oblomov vahele.

„Õde rääkis mulle,“ ütles ametnik. „Aga ärge korteri pärast muret tundke: siin on teil mõnus. Või rikuvad ehk linnud teie rahu?“

„Mis linnud?“

„Kanad.“

Ehk küll Oblomov varahommikust saadik oma akna all kanaema loksumist ja poegade siuksumist kuulis, ei pannud ta seda tähelegi. Tema silmade ees seisis Olga kuju ja vaevalt ta üldse märkas oma ümbrust.

„Ei, sellest pole midagi,“ ütles ta, „ma mõtlesin, et te kanaarilindudest rääkisite: need hakkavad juba varavalges siristama.“

„Me viime nad välja,“ vastas Ivan Matveitš.

„Ka sellest pole midagi,“ ütles Oblomov, „kuid olude sunnil pole mul võimalik siia jääda.“

„Nagu soovite,“ vastas Ivan Matveitš. „Aga kui te üürnikku ei leia, kuis siis lepinguga jääb? Maksate hüvitust?… See oleks teile kahjulik.“

„Kui palju siis tuleb?“

„Ma toon kohe arve.“

Ta tõi lepingu ja arvelaua.

„Näete, üüriraha tuleb kaheksasada paberrubla; sada rubla on käsirahaks saadud, jääb saada seitsesada,“ ütles ta.

„Kas te tõesti tahate minult kogu aasta üüri sisse nõuda, kui ma pole teil kahte nädalatki elanud?“ küsis Oblomov vahele.

„Kuidas muidu,“ vastas Ivan Matveitš vaguralt ja nagu piinlikkust tundes. „Õde saaks muidu ülekohtuselt kannatada. Tema on vaene lesk, elatab end ainult sellest, mis maja sisse toob; kanapoegadest ja munadest korjab ehk niipaljukest, et lastele mõnda hilpu muretseda.“

„Mõelge ometi, seda ma ei või,“ alustas Oblomov uuesti, „arvake ise, kahte nädalatki pole ma siin elanud. Mille eest siis?“

„Näete, lepingus on öeldud,“ ütles Ivan Matveitš, näitas keskmise sõrmega kaht rida ja peitis käe käisesse. „Olge head, lugege!“ — „Kui aga mina, Oblomov, soovin enne tähtaega korterist lahkuda, siis pean korteri mõnele teisele samade tingimustega edasi andma või vastasel korral Pšenitsõnale terve aasta üüri kuni järgmise aasta esimese juunini välja maksma,“ luges Oblomov.

„Kuidas siis nõnda,“ ütles ta, „see pole ju õiglane.“

„Seaduse järgi on see nõnda,“ tähendas Ivan Matveitš. „Ise kirjutasite lahkesti alla; allkiri on, näete, siin!“

Jällegi ilmus keskmine sõrm nime alla ja kadus siis käisesse.

„Kui palju see teeb?“ küsis Oblomov.

„Seitsesada rubla,“ hakkas Ivan Matveitš ikka sama keskmise sõrmega arvelaual klõpsima, misjärel ta sõrme kärmesti rusikasse surus, „ja hobusetalli ja küüni eest sada viiskümmend rubla.“

Veel kord klõpsis ta arvelaual.

„Armas aeg, mul ei ole ju hobuseid, ma ei pea neid: milleks siis tall ja küün?“ vaidles Oblomov ägedalt vastu.

„Lepingus on kirjas,“ vastas Ivan Matveitš ja näitas sõrmega vastavat rida. „Mihhei Andreitš ütles, et te muretsete hobused.“

„Mihhei Andreitš valetab!“ ütles Oblomov pahaselt. „Andke leping siia!“

„Ärakirja võite saada, aga leping on õe oma,“ vastas Ivan Matveitš pehmelt ja võttis lepingu oma kätte. „Peale selle keeduvilja eest, mis ühele inimesele toiduks kulub, — kapsad, naerid ja muu juurvili,“ luges Ivan Matveitš, „keskmiselt kakssada viiskümmend rubla…“

Ja ta tahtis arvelaual juurde klõpsutada.

„Mis keeduvili? Mis kapsad? Ma ei taha neist kuuldagi, minge oma jutuga!“ ütles Oblomov kaunis kurjalt.

„Näete, lepingus on kirjas. Mihhei Andreitš ütles, et teie selle kaubaga üürite…“

„Mis see siis olgu, et teie minult küsimata minu ülalpidamise määrate? Mina ei taha ei kapsaid ega naereid,“ ütles Oblomov püsti tõustes.

Ka Ivan Matveitš tõusis istumast.

„Armas aeg, kuidas siis teilt küsimata: teie allkiri on ju siin!“ vastas ta.

Jälle värises jäme sõrm nime peal ning terve leping värises ta käes.

„Kui palju siis kõik kokku tuleb?“ küsis Oblomov kärsitult.

„Lagede ja uste värvimine ka, siis köögiakende ümbertegemine, ustele uued obadused — sada viiskümmend neli rubla kakskümmend kaheksa kopikat paberrahas.“

„Mis, see ka minu kulul?“ küsis Oblomov imestades. „See on ju ikka peremehe poolt. Kes siis remontimata korterisse kolib?…“

„Lepingus on öeldud, et teie arvel,“ ütles Ivan Matveitš, eemalt sõrmega seda kohta näidates, kus see oli kirjas, „ühtekokku tuhat kolmsada viiskümmend neli rubla kakskümmend kaheksa kopikat paberrahas!“ lõpetas ta vaguralt ja peitis mõlemad käed ühes lepinguga selja taha.

„Kust ma võtan, mul ei ole raha!“ vastas Oblomov mööda tuba käies. „Justkui oleks mul teie kapsaid ja naereid kangesti vaja!“

„Nagu soovite!“ lisas Ivan Matveitš vaikselt. „Aga ärge tundke muret: teil on siin mugav… Ja raha… küllap õde ootab.“

„Ma ei saa, olude sunnil ei saa, kas kuulete?“

„Kuulen. Nagu soovite,“ vastas Ivan Matveitš sõnakuulelikult ja astus sammu tagasi.

„Hea küll, ma mõtlen järele ja katsun korteri edasi anda,“ ütles Oblomov, ametnikule noogutades.

„See on raske, aga nagu soovite,“ lõpetas Ivan Matveitš, kummardas kolm korda ja lahkus.

Oblomov võttis rahatasku ja luges oma raha üle: kõigest kolmsada viis rubla. Ta jahmus koledal kombel.

„Kuhu ma oma raha olen pannud?“ küsis ta iseendalt üllatunult, peaaegu kabuhirmus. „Suve hakul saadeti külast tuhat kakssada rubla, ja nüüd on ainult kolmsada järel.“

Ta hakkas kõiki kulusid meelde tuletama ja kokku arvama ning sai nõnda ainult kakssada viiskümmend rubla.

„Kuhu see raha siis jäi?“ küsis ta. „Zahhar, Zahhar!“

„Mis te soovite?“

„Kuhu kõik meie raha on jäänud? Meil polegi enam raha!“ ütles Oblomov.

Zahhar koplas taskus, võttis sealt viiekümne- ja kümnekopikalise ning pani lauale.

„Unustasin ära anda, kolimisest jäi järele,“ ütles ta.

„Mis sa sest prügist mulle topid? Ütle parem, kuhu on kaheksasada rubla jäänud?“

„Kust mina tean? Kas siis mina võin teada, kuhu teie raiskate? Kui palju te juba voorimeestele tõldade eest maksate!“

„Jah, tõlla eest on küll palju läinud,“ tuletas Oblomov meelde, vaadates ise Zahharile otsa. „Ega sa ei mäleta, kui palju me suvitamise ajal voorimehele maksime?“

„Kes seda mäletab!“ vastas Zahhar. „Ükskord lasksite mul kolmkümmend rubla anda, see on mul meeles.“

„Kas sa poleks võinud üles kirjutada?“ ütles Oblomov etteheitvalt. „Halb on olla kirjaoskamatu!“

„Ma olen oma elu, jumalale tänu, ka ilma kirjatäheta ära eland, ja mitte halvemini kui teised!“ vastas Zahhar kõrvale vaadates.

„Stolzil on õigus, peab külasse kooli asutama,“ mõtles Oblomov.

„Iljinskitel oli kirjaoskaja mees, nagu inimesed teavad rääkida,“ jätkas Zahhar, „aga varastas hõbeasjad puhvetist ära.“

„Ole lahke!“ mõtles Oblomov areldi. „Tõepoolest, need kirjaoskajad on üks kõlvatu rahvas: aelevad lõõtspilliga mööda kõrtse, joovad teed… Jah, vara on veel koole asutada!…“

„Noh, kuhu seda raha veel on läinud?“ küsis ta.

„Kust mina tean? Te andsite Mihhei Andreitšile suvilas…“

„Tõepoolest,“ rõõmustas Oblomov, et see meelde tuli. „Niisiis, voorimehele kolmkümmend ja Tarantjevile vististi kakskümmend viis… Kuhu veel?“

Ta vaatas mõtlikult küsival pilgul Zahharile otsa. Zahhar põrnitses pead ära keerates vastu.

„Ehk mäletab Anisja?“ küsis Oblomov.

„Tema, loll, nüüd mäletab! Mis üks eit teab!“ ütles Zahhar põlglikult.

„Ei tule meelde!“ kinnitas Oblomov kurvalt. „Äkki on vargad käinud?“

„Oleksid vargad, siis oleksid kõik ära võtnud,“ ütles Zahhar toast lahkudes.

Oblomov istus tugitooli ja hakkas mõtlema. „Kust ma võtan raha?“ mõtles ta nii, et külm higi tuli otsaette. „Millal jälle maalt saadetakse, ja kui palju?“

Ta vaatas kella: juba kaks, peab Olga poole sõitma. Täna oli lõunalkäimise päev. Vähehaaval läks tal meel rõõmsamaks, ta käskis voorimehe kutsuda ja sõitis Morskajale.