Oblomov/kolmas jagu/IV

←III

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

V→

EPUB

IV

Oblomov ütles Olgale, et ta on nüüd perenaise vennaga rääkinud, ja lisas ruttu, et tal on lootust veel sel nädalal korterit edasi anda.

Olga sõitis enne lõunat tädiga kuhugi visiidile, kuna Oblomov läks ümberkaudu kortereid vaatama. Ta käis kahes majas; ühes pakuti neljatoalist korterit nelja tuhande paberrubla eest aastas, teises küsiti viie toa eest kuus tuhat rubla.

„Hirmus, hirmus!“ kordas Oblomov, toppis sõrmed kõrvu ja jooksis imestunud kojameeste juurest minema. Nendele summadele rohkem kui tuhat rubla veel juurde lisades, mis ta Pšenitsõnale pidi maksma, ei söandanud ta hirmu pärast kogusummat välja arvutadagi, vaid kiirendas sammu ja ruttas Olga poole.

Seal oli seltskond koos. Olga oli elevil, rääkis, laulis ja sai suure menu osaliseks. Ainult Oblomov kuulas hajameelselt, kuigi neiu rääkis ja laulis tema pärast, et ta noruspäi ja mahalöödud silmil ei istuks ja et ka tema sisimas kõik aina räägiks ja laulaks.

„Tule homme teatrisse, meil on loož,“ ütles Olga.

„Õhtupimedas selle poriga nii kaugele!“ mõtles Oblomov; aga kui ta neiule silma vaatas, vastas ta nõusoleva naeratusega tema naeratusele.

„Aboneeri endale tool,“ soovitas Olga, „järgmisel nädalal sõidavad Majevskid siia; ma tante kutsus nad meie looži.“

Ja ta vaatas Oblomovile silma, et näha, kuidas ta rõõmustab.

„Issand!“ mõtles Oblomov hirmuga. „Mul on ainult kolmsada rubla.“

„Palu parunit; tema on seal kõigiga tuttav, ta laseb juba homme toolid kinni panna.“

Ja neiu naeratas jälle, ning Oblomovgi naeratas talle otsa vaadates ja palus naeratades parunit: see oli samuti naeratades nõus saatma kedagi pileteid muretsema.

„Nüüd istud tugitoolis, aga siis, kui sa oma asjad joonde saad,“ lisas Olga, „võtad sa juba õigusega koha meie looži.“

Ja ta naeratas kogu olemusega, nagu ta naeratas üksnes siis, kui ta oli täiesti õnnelik.

Ah, missugust õnne lehvis Oblomovile vastu, kui Olga pisutki kergitas eesriiet selle võluva kauguse eest, mis oli sillutatud naeratuselilledega!

Oblomov unustas rahagi; alles järgmise päeva hommikul, kui ta nägi aknast mööda vilksatavat „vennast“ ja tema paberipakki, tuli talle volikiri meelde ja ta palus Ivan Matveitšit seda palatis kinnitada. See luges volikirja läbi, ütles, et selles olevat üks segane punkt, ning võttis selgitamise enda peale.

Paber oli peagi ümber kirjutatud, lõpuks ka palatis kinnitatud ning posti toimetatud. Oblomov teatas sellest võidurõõmsalt Olgale ning jäi tükiks ajaks rahule.

Tal oli hea meel, et vastuse saamiseni pole vaja uut korterit otsida ja et ta siinelamisega raha vähehaaval tasa teeb.

„Võiks ju siingi elada,“ mõtles ta, „ainult et see jääb kõigest liiga kaugele, aga muidu on majas kindel kord ja majapidamises edeneb kõik hästi.“

Tõepoolest edenes majapidamises kõik ülihästi. Ehk küll Oblomov oli omaette lauas, vaatas perenaise silm ka tema söögi järele.

Ilja Iljitš läks kord kööki ning tabas Agafja Matvejevna ja Anisja peaaegu teineteise kaenlast.

Kui on olemas südamete sümpaatia, kui sugulashinged teineteist juba kaugelt ära tunnevad, siis pole see kunagi silmanähtavamat tõestust leidnud kui Agafja Matvejevna ja Anisja vastastikuse sümpaatia puhul. Esimesest pilgust, sõnast ja liigutusest mõistsid nad teineteist ja oskasid teineteisest lugu pidada.

Selle järgi, kuidas Anisja käised üles kääris ning ahjuroobi ja nartsu abil viie minuti jooksul pool aastat kütmata seisnud köögi korda seadis, kuidas ta harjaga riiulitelt, seintelt ja laualt tolmu ära pühkis, kuidas ta luua põrandal ja pinkidel laialt liikuda laskis, kuidas ta ahjust ainsa ropsuga tuha välja kraapis, — kõige selle järgi mõistis Agafja Matvejevna, mida Anisja väärt on ja missugune võrratu abiline temast majapidamises saaks. Sest silmapilgust peale leidis ta Anisjale paiga oma südames.

Anisja aga, nähes ainult üks kord, kuidas Agafja Matvejevna köögis valitseb, kuidas ta oma kulmudeta kotkasilmil saamatu Akulina igat kohmakat liigutust tähele paneb; kuidas ta käsib ja kamandab — välja võtta, tulele panna, soojendada, soola lisada; kuidas ta turul ainsa pilguga, kõige rohkem ühe sõrmepuudutusega eksimatult kindlaks teeb, mitmekuune on kana, kui kaua kala on surnud, millal petersellid või salat on peenralt üles võetud, — seda kõike nähes tõstis Anisja imetlevas aukartuses oma silmad perenaisele ja leidis, et tema, Anisja, on oma eluülesannet valesti mõistnud, et tema koht pole Oblomovi köögis, kus tema alatasa kibeleval, närvitseval ja palavikulisel kärmusel pole muud eesmärki kui Zahhari pillatud taldrikut või klaasi õhust kinni püüda ning kus tema vilumus ja taipamise terasus mehe sõgeda kadeduse ja toore suurelisusega maha rõhutakse. Need kaks naist mõistsid teineteist ning olid sestpeale lahutamatud.

Kui Oblomov väljas lõunat sõi, viibis Anisja perenaise köögis ja tormas puhtast armastusest asja vastu ühest nurgast teise, pani potte ahju, võttis välja, avas ainsa silmapilguga kapi ja kahmas sealt midagi ning lõi ukse veel enne kinni, kui Akulina üldse taipaski, mida tarvis on.

Selle eest sai Anisja tasuks lõunasöögi, hommikul kuus tassi kohvi, teist niisama palju õhtul ja selle juurde pikki südamlikke jutuajamisi, mõnikord ka usalduslikke sosistamisi perenaisega.

Kui aga Oblomov kodus lõunat sõi, siis aitas perenaine Anisjat, s. o. näitas sõna või sõrmega, kas on paras aeg või veel vara praadi ahjust välja võtta, kas peab kastmele pisut punast veini või hapukoort lisama, kas tuleb kala niiviisi keeta või teistviisi…

Jah, jumaluke, missuguseid teadmisi nad majapidamise alal vahetasid, ja seda mitte ainult kokakunsti osas, vaid ka lõuendi, lõnga, õmblemise, pesu ja rõivaste pesemise, siid- ja lihtpitside ning kinnaste puhastamise, plekkide väljavõtmise ja mitmesuguste koduste rohtude ja taimede tarvitamise kohta — ühesõnaga, kõige kohta, mida tähelepanelik aru ja põlised kogemused olid nendele tuntud elusfääris tallele pannud.

Ilja Iljitš tõusis hommikuti kella üheksa paiku; mõnikord nägi ta läbi aialippide teenistusse mineva „vennakse“ kaenla all mööda välgatavat paberipakki; siis asus ta kohvi jooma. Kohv oli alati niisama mõnus, koor paks, saiakuklid muredad ning või ja piimaga tehtud.

Pärast sööki pani ta sigari ette ja kuulas hoolega, kuidas kanaema loksub, kuidas ta pojad piiksuvad ning kuidas kanaarilinnud ja siisikesed siristavad. Ta polnud lasknud neid ära viia.

„Need tuletavad maaelu, Oblomovkat meelde,“ ütles ta.

Siis istus ta suvilas alustatud raamatuid lugema, mõnikord viskas end ka siruli sohvale ja jätkas seal lugemist.

Vaikus oli täielik; vahetevahel läks mõni soldat mööda või siis meeste kamp, kirved vöö vahel. Haruharva tuli siia agulisoppi kaubitseja, jäi aia taha seisma ja lõugas pool tundi: „Õunad, Astrahani arbuusid!“ — nii et tahes-tahtmata tuli viimaks midagi osta.

Mõnikord tuli perenaise tütar Maša ema poolt ütlema, et müüakse kukeseeni või kuuseriisikaid: kas ta võtab härrale ka pütikese? Teine kord kutsus Oblomov perenaise poja Vanja enda poole ja küsis, mis ta on õppinud, pani ta lugema või kirjutama ja vaatas, kas ta hästi kirjutab ja loeb.

Kui lapsed enda järel ust kinni ei pannud, nägi Oblomov paljast kaela, aina liikuvaid, välkuvaid küünarnukke ja selga.

Perenaine oli ikka ametis, ikka triikis, riivis või tampis ta midagi, ja enam ta ei häbenenud, ei heitnud endale salli õlgadele, kui märkas, et Oblomov teda paotatud ukse vahelt näeb, ainult naeratas ja tampis, triikis või riivis suurel laual hoolega edasi.

Oblomov astus mõnikord raamatuga ukselävele, vaatas perenaise tuppa ja ajas temaga juttu.

„Teie olete ikka töös!“ ütles ta kord.

Perenaine naeratas ja keeras usinasti kohviveski vänta, kusjuures tema küünarnukk tegi nii kiireid ringe, et Oblomovil hakkas silme ees virvendama.

„Te väsite ju ära,“ ütles Oblomov.

„Ei väsi, ma olen harjunud,“ vastas naine kohviveskit raginal ringi ajades.

„Aga mis te siis teete, kui tööd ei ole?“

„Kuidas ei ole? Tööd on alati,“ ütles perenaine, „hommikul lõuna valmistada, pärast lõunat õmmelda, õhtuks süüa teha.“

„Kas teie siis sööte õhtust ka?“

„Kuidas muidu? Ikka sööme õhtust. Lihavõtte laupäeval käime õhtusel jumalateenistusel.“

„See on hea,“ kiitis Oblomov. „Kus kirikus?“

„Kristuse Sündimise kirikus; see on meie kogudus.“

„Kas te midagi loete ka?“

Naine vaatas nürilt Oblomovile otsa ja vaikis.

„On teil raamatuid?“ küsis Oblomov.

„Vennaksel on, aga ta ei loe. Vahel võtame trahterist ajalehti, siis loeb vennas meile ette… aga Vanjakesel on palju raamatuid.“

„Kas te tõesti kunagi ei puhka?“

„Tõesti, jumala tõsi!“

„Ja teatris ka ei käi?“

„Vennas käib jõulupuhkuse ajal.“

„Aga teie?“

„Millal mul seda aega on? Mis siis õhtusöögist saab?“ küsis perenaine ja vaatas, pea viltu, Oblomovile otsa.

„Köögitüdruk saab ilma teieta…“

„Akulina või?“ ütles perenaine imestades. „Kuidas ta saab? Mis ta ilma minuta teeks? Ta ei saaks õhtusööki homsekski valmis. Ja minu käes on kõik võtmed.“

Vaikus. Oblomov vaatles heal meelel tema priskeid ja ümaraid küünarnukke.

„Kui ilusad käsivarred teil on,“ ütles ta, „hakka kas või praegu neid joonistama.“

Perenaine naeratas ja kohmetus pisut.

„Käised on tüliks,“ vabandas ta. „Nüüd on ju niisugused kleidid moes, käised saavad kohe mustaks.“

Ta jäi vait. Ka Oblomov vaikis.

„Niipea kui kohv on jahvatatud,“ sosistas perenaine endamisi, „hakkan suhkrut lõhkuma. Ja et ma ei unustaks kaneeli tuua lasta!“

„Te peaksite mehele minema,“ ütles Oblomov, „te olete tubli perenaine.“

Naine naeratas ja hakkas kohvijahu suurde klaaspurki kallama.

„Tõepoolest,“ kinnitas Oblomov.

„Kes mind lastega võtab,“ ütles perenaine ja hakkas midagi peast arvutama. „Kakskümmend…“ ütles ta mõtlikult, „ega ta ometi neid kõiki ei pane?“

Ja ta tõstis purgi kappi ning ruttas kööki. Oblomov läks oma tuppa ja hakkas raamatut lugema…

„Nii värske ja priske alles, ja nii tubli perenaine! Ta peaks tõesti mehele minema…“ arutas ta endamisi ja jäi siis mõtlema… Olgale.

Ilusa ilmaga pani ta mütsi pähe ja käis ümbruses jalutamas; ühes kohas sattus ta porri, teises kohas koertega halba vahekorda, ja nõnda tuli ta koju tagasi.

Kodus oli aga laud juba kaetud, toit maitses nii hästi ja oli ilusasti serveeritud. Mõnikord ilmus ukse vahele paljas käsivars taldrikuga — paluti perenaise pirukat maitsta.

„Siin on vaikne ja mõnus, ainult et igav,“ arutas Oblomov endamisi, kui ta ooperisse läks.

Kord öösel teatrist koju sõites pidi ta voorimehega ligi tund aega väravale koputama; koer kaotas hääle keti otsas karglemisest ja haukumisest. Oblomovil oli külm ja ta süda läks täis, nii et ta tõotas juba järgmisel päeval ära kolida. Kuid möödus järgmine ja kolmaski päev, koguni nädal, ja Oblomov ei kolinud kuhugi.

Kõik päevad, kus ta Olgat ei näinud, tema häält ei kuulnud ja tema silmist ikka endiselt muutumatut õrnust, armastust ja õnne ei lugenud, olid talle väga igavad.

Selle-eest elas ta vastuvõtupäevadel nagu suvelgi, kuulas neiu laulu ja vaatas talle silma; tunnistajate juuresolekul oli talle ühestainsast pilgust küllalt, mis oli teistele ükskõikne, temale aga sügav ja tähendusrikas.

Kuid sedamööda, kuidas aeg talvele lähenes, muutusid nelja silma all kohtumised ikka harvemaks. Iljinskitel hakkasid võõrad käima ning päevade kaupa ei saanud Oblomov ja Olga ainustki sõna omavahel rääkida. Nad vahetasid pilke. Neiu pilkudes avaldus mõnikord väsimus ja kannatamatus.

Kortsus kulmul vaatas ta kõiki võõraid. Ka Oblomovil oli paaril korral igav, ning kord tahtis ta pärast lõunat kohe kübara võtta ja ära minna.

„Kuhu nüüd?“ küsis Olga imestades; äkki oli ta Oblomovi kõrval ja haaras kübarast kinni.

„Lubage koju minna…“

„Mispärast?“ küsis Olga. Üks kulm oli tal kõrgemal kui teine. „Mida te tegema hakkate?“

„Ei midagi,“ vastas Oblomov uniseid silmi suurivaevu pärani ajades.

„Kes teid lubab? Ega te ometi magama ei mõtle minna?“ küsis neiu ja vaatas talle uurivalt esiteks ühte, siis teise silma.

„Minge ikka!“ vastas Oblomov elavalt. „Päeval siis magama! Mul on lihtsalt igav!“

Ja ta andis kübara käest.

„Täna lähme teatrisse,“ ütles Olga.

„Aga mitte ühte looži,“ vastas Oblomov ohates.

„Mis siis? Kas see siis midagi ei loe, et me teineteist näeme, et sina vaheaegadel sisse astud, lahkumisel minu juurde tuled ja mind käe alt kinni tõllani saadad?… Palun teid tulla!“ ütles ta käskivalt. „Mis uus mood see on?“

Polnud midagi parata, Oblomov läks teatrisse, haigutas, nagu tahaks ta näitelava korraga alla neelata, sügas kukalt ja tõstis vaheldumisi emba-kumba jalga üle põlve.

„Ah, kui kõik rutemini korda saaks, et võiks tema kõrval istuda ja ei peaks nii kauge maa taha loksuma!“ mõtles ta. „Pärast nii ilusat suve ainult vahel harva vargsi kokku saada ja armunud poisikest mängida… Tõtt-öelda, ma poleks täna teatrisse tulnud, kui ma abielus oleksin: juba kuuendat korda kuulen seda ooperit…“

Vaheajal läks ta Olga looži ja pääses vaevalt kahe moejüngri vahelt läbi neiu juurde. Viie minuti pärast lipsas ta jälle välja ja jäi parteri ukse kõrval rahva hulgas seisma. Etendus algas ja kõik tõttasid oma kohtadele. Olga loožis olnud moejüngrid seisid sealsamas ja ei pannud Oblomovit tähele. „Mis härra see praegu Iljinskite loožis käis?“ küsis üks neist.

„Keegi Oblomov,“ vastas teine ükskõikselt.

„Kes see Oblomov on?“

„Üks mõisnik… Stolzi sõber.“

„Ah nii!“ ütles esimene rõhukalt. „Stolzi sõber. Mis ta siin teeb?“

„Dieu sait!“ vastas teine ja kõik läksid oma kohtadele. Kuid Oblomov kaotas selle tühise jutukatke pärast meelerahu.

„Mis härra… keegi Oblomov… mis ta siin teeb?… Dieu sait!“ — kõik see vasardas tal peas. „Keegi! Mis ma siin teen! Mis ma teen? Armastan Olgat. Mina teda… Aga siiski, seltskonnas on juba küsimus tekkinud: mis ma siin teen? On tähele pandud… Oh jumal küll! Jah, muidugi, peab midagi…“

Ta ei näinud enam, mis laval sünnib või missugused rüütlid ja naised seal ette astuvad; orkester mürises, aga tema ei kuulnudki. Ta vahtis ringi ja loendas, kui palju on teatris tuttavaid: näe, siin, ja seal ka — igal pool istub neid, ja kõik küsivad: „Mis härra see Olga juures loožis käis?…“ — „Keegi Oblomov!“ ütlevad kõik.

„Ja mina olen see keegi!“ mõtles ta pelgliku murega. „Mind tuntakse ainult sellepärast, et ma olen Stolzi sõber. Miks ma Olga juurde ilmun? Dieu sait! Näe, näe, need moejüngrid vaatavad minu poole ja siis Olga looži poole.“

Ta vaatas ka ise looži: neiu binokkel oli tema poole pööratud.

„Oh issand!“ mõtles Oblomov. „Ta vaatab üksisilmi mind! Mis ta küll minus leiab? Leidis alles kullatüki! Näe, nüüd ta noogutab, osutab lavale, moejüngrid vist naeravad, vaatavad minu poole… Issand, issand!“

Jälle sügas ta ärevuse pärast ägedasti kukalt ja tõstis vaheldumisi üht jalga üle teise.

Olga kutsus moejüngrid teed jooma, lubas kodus kavatiini korrata ja käskis ka Oblomovil tulla.

„Ei, täna ma ei lähe; asjad tuleb ruttu joonde ajada ja siis… Mis see ometi tähendab, et volinik külast vastust ei saada?… Ma oleksin juba ammu maale sõitnud, enne ärasõitu oleksin end Olgaga kihlanud. Ah, aga tema vaatab kogu aeg mind! Päris häda kohe!“

Ooperi lõppu ära ootamata sõitis Oblomov koju. Vähehaaval kadus see rõhuv mulje ja jälle vaatas ta kahekesi olles õnnevärinal Olgat ning kuulas teiste seltsis tagasihoitud hardusepisaratega tema laulu, heitis koju jõudes Olga teadmata sohvale pikali, kuid mitte magama, mitte elutu puupakuna lamama, vaid neiust unistama, mõttes õnne maitsma ja elevil hingega oma tulevase kodu rahuliku elu pilti vaatlema, kus särab Olga kuju ja kus kõik tema ümber lööb särama. Pilku tulevikku heites vaatas ta vahel tahtmatult, vahel meelega paotatud ukse vahelt sisse, kus välgatasid perenaise küünarnukid.

Ükskord valitses nii väljas kui majas ideaalne vaikus, ei tõldade mürinat ega uste paukumist; eestoas tiksus rahusas rütmis kell ja laulsid kanaarilinnud; aga see ei seganud vaikust, andis sellele vaid elulise varjundi.

Ilja Iljitš selitas sohval ja mängis tuhvliga: pillas selle põrandale, tõstis varba otsa, keerutas teda õhus, nii et ta maha kukkus, ja tõstis jalaga uuesti põrandalt üles… Sisse astus Zahhar ja jäi ukse juurde seisma.

„Mis sa tahad?“ küsis Oblomov laisalt.

Zahhar vaikis ja vaatas seekord peaaegu otse, ja mitte külje pealt tema poole.

„Noh?“ küsis Oblomov ja vaatas talle imestades otsa. „On ehk pirukas valmis?“

„Kas teil on uus korter vaadatud?“ küsis Zahhar vastu.

„Ei ole; mis siis?“

„Ma põle veel kõiki asju paika pannud: söögiriistad, rõivad, kirstud — kõik seisavad alles käsikambris virnas. Kas pakin lahti?“

„Kannata veel,“ vastas Oblomov hajameelselt, „ma ootan maalt vastust.“

„Tähendab siis, et pulmad on pärast jõule?“ lisas Zahhar.

„Mis pulmad?“ küsis Oblomov ja kargas püsti.

„Mis muud kui teie pulmad!“ vastas Zahhar kindlalt, nagu oleks see küsimus ammugi otsustatud. „Te võtate ju naise!“

„Mina võtan nai-se! Kelle siis?“ küsis Oblomov kohkunult ja jõllitas Zahhari üllatunud pilgul.

„Iljinskite prei…“ Zahharil jäi vastus pooleli, sest Oblomov oli tal äkki peaaegu nina all.

„Mis sa, õnnetu, räägid? Kes sulle selle mõtte pähe pani?“ hüüdis Oblomov pateetiliselt, kuid tagasihoitud häälega ja rüsis Zahharile peale.

„Mis õnnetu ma olen? Tänu jumalale!“ ütles Zahhar ukse poole taganedes. „Kes? Iljinskite teenijad rääkisid juba suvel.“

„Tsss!…“ sisistas Oblomov, tõslis sõrme ja ähvardas sellega Zahhari. „Enam mitte üks sõna!“

„Egas mina põle seda välja mõelnud!“ ütles Zahhar.

„Mitte üks sõna!“ kordas Oblomov, vaatas talle ähvardavalt otsa ja näitas sõrmega ust.

Zahhar läks ära ja ohkas nii, et kõigis tubades oli kuulda.

Oblomov ei suutnud ennast koguda; ta seisis nagu post paigal ja vahtis kohkunult sinna, kus Zahhar oli seisnud; lõpuks võttis ta ahastades pea käte vahele ja istus tugitooli.

„Teenijad teavad!“ keerles tal aina peas. „Teenrid ja köögitüdrukud räägivad! Ah niikaugel on siis asi! Ta julges küsida, millal on pulmad! Aga tädi ei aima veel midagi, või kui aimab, siis võib-olla midagi muud, halba… Oi-oi-oi, mida ta võib küll mõtelda! Aga mina? Ja Olga?“

„Oh mind õnnetut, mis ma olen teinud!“ ütles ta, langedes kummuli sohvale, nägu vastu patja. „Pulmad! Sellest luulelisest silmapilgust armastajate elus, sellest õnnekroonist — sellest räägivad juba toapoisid ja kutsarid, kusjuures midagi pole veel otsustatud, maalt pole vastust saadud, korterit pole leitud, ja mu rahapung on tühi…“

Ta süvenes luulelise silmapilgu kujutlusse, mis kaotas kohe kõik värvid, nüüd, kus Zahhar oli sellest juttu teinud. Oblomov hakkas medali teist külge nägema, ja piineldes vähkres ta küljelt küljele, keeras end selili, kargas äkki üles, astus toas mõne sammu ning heitis uuesti sohvale.

„Noh, hääd sest ei tule!“ mõtles Zahhar hirmuga eestoas. „Kes kuri mind ajas ütlema!“

„Kust nad küll teavad?“ kordas Oblomov. „Olga vaikis, mina ei julgenud kõvasti mõeldagi, aga eestoas on kõik juba otsustatud! Näed, mis tähendavad need üksildased kohtamised, varahommikute ja õhtuhämarikkude luule, kirglikud pilgud ja võluv laul! Jah, ega need armastuse poeemid ei lõpe kunagi hästi! Enne peab pärja pähe panema ja alles siis võib roosas udus ujuda!… Mu jumal! Mu jumal! Kui läheks ruttu tädi juurde, võtaks Olga käekõrvale ja ütleks: see on minu mõrsja! Aga midagi pole veel tehtud, maalt pole vastust tulnud, raha ei ole, korterit ei ole! Ei, kõigepealt tuleb Zahharil see mõte peast välja ajada, kuulujuttude kulutuli kustutada, et ta laiali ei läheks, et ei oleks suitsu ega tuld… Pulmad! Mis tähendab — pulmad?…“

Tuletades meelde oma senist luulelist pulmaunistust, pikka loori, pomerantsi oksa ja rahvahulga sosinat, pidi ta peaaegu naeratama…

Kuid värvid ei olnud enam endised: sealsamas rahva hulgas oli ka kasimatu väljanägemisega ja toore olekuga Zahhar, olid kõik Iljinskite teenijad, tõldade rodu ja võõrad, külmalt uudishimulikud näod… Ja edasi… edasi viirastus kõik nii lohutuna ja koledana…

„Zahharil tuleb see mõte peast välja ajada, nii et ta seda jaburuseks peaks,“ otsustas Oblomov, kuna ta ise kord kramplikku erutust tundis, kord piinavaid mõtteid mõlgutas.

Tunni aja pärast hüüdis ta Zahhari.

Zahhar tegi, nagu ta ei kuuleks, ja püüdis tasakesi kööki pääseda. Juba avas ta ilma käginata ukse, kuid ei saanud avatud uksepoolest külgepidi läbi ja lõi õlaga vastu teist uksepoolt, nii et mõlemad pooled mürtsuga lahti lendasid.

„Zahhar!“ hüüdis Oblomov käskivalt.

„Mis te soovite?“ vastas Zahhar eestoast.

„Tule siia!“ ütles Ilja Iljitš.

„Midagi tuua või? Öelge, ma toon siis!“ vastas Zahhar.

„Tule siia!“ ütles Oblomov kindlalt ja rõhuga.

„Oh, et surm ka ei tule!“ kähises Zahhar ja puges tuppa.

„Noh, mis te soovite?“ küsis ta ukse vahele pidama jäädes.

„Tule lähemale!“ ütles Oblomov salapäraselt pühalikul toonil ja näitas käega, kuhu Zahhar pidi tulema, näitas nii ligidale, et Zahhar oleks pidanud härrale vaata et sülle istuma.

„Kus ma sinna tulen? Sääl on kitsik, ma kuulen siiamaale ka,“ puikles Zahhar vastu, jäädes kangekaelselt ukse juurde.

„Tule siia, öeldakse sulle!“ ütles Oblomov ähvardavalt.

Zahhar astus ühe sammu ja jäi raidkujuna seisma, vahtides ise aknast välja, kus uitasid kanad, ja pöörates oma harjaka habemepuhma härra poole. Selle ühe erutava tunni jooksul oli Ilja Iljitš muutunud, nägu oli nagu kõhnemaks jäänud ja silmad kilasid rahutult.

„Noh, nüüd ma saan!“ mõtles Zahhar ja läks tusasemaks.

„Kuidas sa võisid oma härrale nii sobimatut küsimust esitada?“ küsis Oblomov.

„Hakkab peale!“ mõtles Zahhar ja pilgutas tugevasti silmi, jäädes tusaselt „haledaid sõnu“ ootama.

„Ma küsin sinult, kuidas sa võisid niisugust jaburust endale pähe võtta?“ kordas Oblomov.

Zahhar vaikis.

„Kas kuuled, Zahhar? Ja sa ainult ei mõtle, vaid räägid ka veel?…“

„Lubage, Ilja Iljitš, ma kutsun parem Anisja,“ vastas Zahhar ja tahtis ukse poole minna.

„Mina tahan sinuga rääkida, mitte Anisjaga,“ vastas Oblomov. „Milleks sa mõtlesid selle jaburuse välja?“

„Mina ei mõelnud seda välja,“ ütles Zahhar. „Iljinski rahvas rääkisid.“

„Aga kes neile rääkis?“

„Kust mina tean! Katja rääkis Semjonile, Semjon Nikitale, Nikita Vassilissale, Vassilissa Anisjale ja Anisja minule…“ ütles Zahhar.

„Issand! Jumal! Nii et siis kõik!“ ütles Oblomov kohkunult. „See on lori, lollus, vale, laim — kas kuuled?“ ütles ta rusikaga mitu korda vastu lauda lüües. „See ei ole võimalik!“

„Miks ei ole?“ vaidles Zahhar ükskõikselt vastu. „Pulmad — see ju igapäine asi! — Ega teie siis üksi naist ei võta, kõik võtavad.“

„Kõik!“ ütles Oblomov. „Sina oled meister mind kõigi teistega võrdlema! See ei ole võimalik! Ei ole ja ei ole ka olnud! Ah pulmad on igapäevane asi, kas sa kuuled! Mis tähendavad pulmad?“

Zahhar pidi Oblomovile otsa vaatama, kuid nähes tema vihast, tungivat pilku, pööras ta oma silmad kohe paremale, nurka.

„Kuula, ma seletan sulle, mis pulmad on. „Pulmad, pulmad!“ hakkavad tühised inimesed rääkima, küll naised, küll lapsed, kauplustes, turgudel, teenijate tubades. Sind ei nimetata enam Ilja Iljitšiks või Pjotr Petrovitšiks, vaid — peigmeheks. Alles eile ei mõelnud keegi sind vaadata, homme aga vahivad sind kõik, silmad jõllis, nagu oleksid sa mõni kelm. Ei anta sulle teatris ega uulitsal asu. „Näete, näete, peigmees!“ sosistavad kõik. Ja kui palju inimesi astub päeva jooksul sinu juurde, ja igaüks katsub hästi rumalat nägu teha, nii nagu sinul praegu on (Zahhar pööras silmad ruttu jälle hoovi poole), ja igaüks püüab midagi hästi jaburat öelda,“ jätkas Oblomov. „Jah, nii see kõik algab! Sina aga muudkui sõida iga päev nagu jumalast neetu juba hommikul vara mõrsja juurde, ikka õlgkollased kindad käes ja ülikond nõelasilmast tulnud, ei tohi sa igavat nägu teha, ei tohi nagu kord ja kohus süüa ega juua, pead niisama elama, õhust ja lillekimpudest! Niiviisi kolm-neli kuud! Näed siis? Kuidas ma seda suudaksin?“

Oblomov pidas vahet ja vaatas, kuidas see naisevõtu ebamugavuste kujutus Zahhari peale mõjub.

„Võib minna või?“ küsis Zahhar ukse poole pöördudes.

„Ei, oota! Sa oled meister valejutte laiali laotama, kuula siis nüüd, miks nad valed on!“

„Mis ma sest kuulan!“ vastas Zahhar ja vaatles toaseinu.

„Sa unustad, kui palju jooksmist ja õiendamist on nii peiul kui ka mõrsjal. Kes jookseks minu eest rätsepate, kingseppade ja tislerite vahet — kas sina või? Ma ei saa ennast ju lõhki kiskuda! Linnas saavad kõik teada: Oblomov võtab naise, kas olete kuulnud? Mis te räägite? Kelle ta võtab? Kes ta on? Millal pulmad on?“ matkis Oblomov rääkijate hääli. „Muud juttu ei olegi! Juba sellest üksi võib inimene haigeks jääda, aga sina räägid pulmadest!“

Jälle vaatas ta Zahharile otsa.

„Kas kutsun Anisja või?“ küsis Zahhar.

„Milleks? Sina tegid selle uisapäisa oletuse, mitte Anisja.“

„No mis eest see issand mind täna küll nuhtleb?“ sosistas Zahhar ja ohkas südamepõhjast, nii et ta õladki kerkisid.

„Ja kui suured kulud!“ jätkas Oblomov. „Aga kust võtta raha? Sa nägid, kui palju mul raha on?“ küsis ta peaaegu ähvardavalt. „Ja kus on korter? Siia peab tuhat rubla maksma, teise eest peaks kolm tuhat andma ja kordaseadmiseks veel teab kui palju! Siis veel tõld, kokk, elamisraha! Kust ma selle võtan?“

„Aga kuidas teised, kellel on kolmsada hinge, naisi võtavad?“ küsis Zahhar ja kahetses seda kohe, sest härra oleks äärepealt toolilt üles karanud, nii kõvasti hüppas ta selle peal.

„Sul on jälle — teised? Hoia oma nahk!“ ütles Oblomov sõrmega ähvardades. „Teised elavad kahe-, harva kolmetoalises korteris: söögituba ja võõrastetuba on koos, mõned magavadki seal; lapsed on kõrvaltoas; terve maja peale on üksainus teenija. Proua ise käib turul! Aga kas Olga Sergejevna läheks turule?“

„Turul võiks minagi käia,“ tähendas Zahhar.

„Tead sa, kui palju Oblomovka meile sisse toob?“ küsis Oblomov. „Kuuled, mis külavanem kirjutab: „tuhande või paari jägu saab nüid vähäm.“ Aga sinna tuleks tee teha, kool asutada, tuleks Oblomovkasse sõita; seal pole kohta, kus elada, pole veel majagi… Mis pulmadest siin juttu saab olla? Mis sa tühja välja mõtled?“

Oblomov jäi vait. Tal hakkas endalgi õudne sellest ähvardavast, troostitust tulevikupildist. Roosid, pomerantsiõied, lilled, pulmapeo hiilgus, rahvahulga imetlev sosin — kõik kustus äkki.

Ta nägu muutis värvi ja ta vajus mõttesse. Siis hakkas ta pikkamisi meelt märkama, vaatas ringi ja nägi Zahhari.

„Mis sa tahad?“ küsis ta tusaselt.

„Te ise käskisite seista!“ vastas Zahhar.

„Mine!“ lõi Oblomov kärsitult käega.

Zahhar läks kiiresti ukse poole.

„Ei, pea kinni!“ ütles Oblomov.

„Kord mine, säälsamas seisa!“ pomises Zahhar ukse käerauast kinni hoides.

„Kuidas sa julgesid minu kohta niisuguseid põhjendamatuid kuulujutte liikvele lasta?“ küsis Oblomov äreval sosinal.

„Kuidas siis mina lasin, Ilja Iljitš? Mina ei last, Iljinskite rahvas rääkisid, et härra olla kosjas käind…“

„Tsss!…“ sisistas Oblomov ja vehkis ähvardavalt käega. „Mitte üks sõna! Mitte kunagi! Kas kuuled?“

„Kuulen,“ vastas Zahhar arglikult.

„Sa ei hakka enam seda absurdset juttu levitama?“

„Ei hakka,“ vastas Zahhar tasa, kusjuures ta pooli sõnu ei mõistnud, taipas ainult niipalju, et nad on „haledad“.

„Pea meeles, kui sa kuuled, et sellest rääkima hakatakse või küsitakse, siis ütle: see on lori, seda pole kunagi olnud ega saagi olema!“ lisas Oblomov sosinal.

„Kuulen!“ sosistas Zahhar vaevu kuuldavalt vastu.

Oblomov vaatas ringi ja ähvardas teda sõrmega. Zahhar pilgutas hirmunult silmi ja tahtis kikivarvul ukse juurde minna.

„Kes sellest kõige enne rääkis?“ küsis Oblomov kohe talle järele jõudes.

„Katja rääkis Semjonile, Semjon Nikitale,“ sosistas Zahhar. „Nikita Vassilissale…“

„Ja sina lobisesid kõigile! Küll ma sulle näitan!“ sisistas Oblomov kurjalt. „Härra kohta laimujutte rääkima! Mis!“

„Mis te minust piinate nende haledate sõnadega,“ ütles Zahhar. „Ma kutsun Anisja, tema teab kõik…“

„Mida ta teab? Räägi, ütle kohe!…“

Zahhar oli kui välk uksest väljas ja lipsas imekiiresti kööki.

„Viska pann käest ja mine härra juurde!“ ütles ta Anisjale, kuna ta ise pöidlaga ukse poole näitas. Anisja andis panni Akulina kätte, tõmbas seelikusaba vöö vahelt välja, laskis käed üle puusade käia, pühkis nimetissõrmega nina ja läks härra juurde. Viie minutiga rahustas ta Ilja Iljitši täiesti ära, öeldes, et keegi pole pulmadest rääkinud: ta võib seda jumala nimelgi vanduda, võtab kas või pühapildi seinalt ja vannub, et tema kuuleb seda esimest korda; räägitakse hoopis muud, et parun käinud preilil kosjas…

„Mis, parun?“ küsis Oblomov püsti karates, ja korraga läksid tal nii süda kui ka jalad ja käed külmaks.

„Ka see on lori!“ tõttas Anisja seletama, nähes, et ta valab ainult õli tulle. „Seda rääkis ainult Katja Semjonile, Semjon Marfale, Marfa rääkis omakorda Nikitale valesti ette, Nikita aga ütles, et hea oleks, kui teie härra Ilja Iljitš preilile kosja tuleks…“

„No on see Nikita aga loll!“ tähendas Oblomov.

„Täitsa loll,“ kinnitas Anisja, „kui tõlla taga sõidab, siis justkui magaks teine. Ja ega Vassilissa ei uskund,“ paristas Anisja ruttu edasi, „tema rääkis Jumalaema surmapäeval, aga Vassilissale jutustas jälle preili hoidja, et preili ei mõtlegi meheleminemise peale, ja et kas see on siis võimalik, et teie härra põleks endale pruuti leidnud, kui ta oleks taht naist võtta, ja Vassilissa saand alles hiljaaegu Samoilaga kokku, ja see kukkunud kohe naerma: ah et pulmad! Ja et põle ju sugugi pulmade moodi, vaid ennemini matuste moodi, et tädikesel valutab muudkui pea, kuna preili vaikib ja nutab; ja ka veimevakka põle valmistud; preilil on hulk sukki nõelumata, põle neidki kokku korjatud, et nõeluma hakata; mineva nädali sees pandud hõbeasjadki panti…“

„Panid hõbeasjad panti? Ka neil pole siis raha!“ mõtles Oblomov ja laskis silmad hirmuga ringi käia, kuni ta need lõpuks Anisja ninal peatas, sest kusagil mujal polnud neil peatuda. Anisja rääkiski just nagu ninaga, ja mitte suuga.

„Pea meeles, ära lobise tühja!“ ütles Oblomov ja ähvardas Anisjat sõrmega.

„Kus ma’s lobisen! Ma põle sihukest asja mõteldki, ammugi siis lobisend,“ säristas Anisja, nagu kisuks ta pirdu. „Põle seda juttu keegi rääkind, täna kuulen esimest korda, vannun jumala nimel, neelaku mind maa, kui valetan! Ma panin imeks, kui härra mulle seda nimetas, ehmatasin ära, hakkasin kohe värisema! Kuidamoodi seda võib rääkida? Mis pulmad? Keegi põle sellest undki näind! Mina ei räägi ju kellegagi, istun kõik see aeg köögis. Iljinski rahvaga põle juba kuu aega kokku saand, nende nimedki meelest läind. Ja kellega ma siin peaks lobisema? Perenaisega põle muud juttu kui majapidamisest; vanaemaga rääkida ei saa: see köhib ja kõrvakuulmine on tal ka kõva; Akulina on nii juhm kui juhm, kojamees on viinanina; siis veel need lapsukesed: mis mul nendega rääkida? Ja ma olen preili näogi juba unustand…“

„Nononoh, aitab!“ ütles Oblomov ja lõi kärsitult käega, et Anisja minema läheks.

„Kuidamoodi võib sihukest asja rääkida, mida ei ole?“ lõpetas Anisja minnes. „Aga see, mis Nikita rääkis, — egas lolli ei keela ükski vägi. Mul endal ei tule sihukest asja mõttessegi: iga jumala päev rassid ja rahmeldad — kellel see meeles on? Jumal seda teab, mis jutt see on! Kas või pühapildi ees…“ Nende sõnadega kadus rääkiv nina ukse taha, kuid natuke aega kostis rääkimine veel ukse tagantki.

„Ah nii on lugu! Anisja kinnitab ka: kas see on siis võimalik!“ sosistas Oblomov ja pani käed kokku.

„Õnn, õnn!“ ütles ta siis sapiselt. „Kuis oled sa õrn ja üürike! Pruudiloor, pärg, armastus, armastus! Aga kust võtta raha? Millest elada? Ka sind peab ostma, armastus, puhas seaduslik õndsus!“

Sellest silmapilgust peale kadusid Oblomovi unistused ja rahu. Ta magas halvasti, sõi vähe ning vaatas kõike hajameelselt ja tusaselt.

Ta oli tahtnud Zahhari kohutada, aga kohkus ise rohkem, kui ta pulmade tegeliku külje probleemidesse süvenes ja nägi, et see on küll luuleline, kuid ühtlasi ka praktiline, ametlik samm asjalikku ja tõsisesse ellu, suure hulga nõudlike kohustuste juurde.

Aga mitte nõnda polnud ta enesele jutuajamist Zahhariga ette kujutanud. Tal tuli meelde, kuidas ta oli mõelnud sellest pidulikult Zahharile teatada, kuidas Zahhar pidi rõõmu pärast ulguma hakkama ja tema jalge ette langema, kuna tema oleks talle kakskümmend viis rubla andnud ja Anisjale kümme…

Kõik tuli meelde: tookordne õnnevärin, Olga käsi, tema kirglik suudlus… ja ta süda tardus: „Närtsinud… möödas!“ kostis tema sisimast.

„Ja mis siis nüüd saab?…“