Oblomov/kolmas jagu/II
← I
|
Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare |
III→
|
II
Tarantjev lahkus ja Oblomov istus tusases meeleolus tugitooli, kus tal kulus hea hulk aega, et vabaneda rämeda mulje mõju alt. Viimaks tuli tal tänane hommik meelde, ja Tarantjevi jõle kuju kadus mõtetest; näole ilmus jälle naeratus.
Ta astus peegli ette, kohendas kaua kaelasidet, naeratas niisama kaua, vaatas oma palet, kas seal ehk ei hõõgu Olga suudluse jälg.
„Kaks korda „mitte kunagi“,“ ütles ta tasakesi rõõmsas ärevuses. „Ja missugune vahe neil on: üks on juba närtsinud, teine aga puhkes täies ilus õitsele…“
Siis jäi ta mõttesse, ikka sügavamini. Ta tundis, et armastuse selge, pilvitu pühapäev on möödas, et nüüd on armastus muutunud tõepoolest kohuseks, et ta on lahustunud elus, saanud igapäevaste elutalituste osaks ning hakanud luituma ja oma vikerkaarevärve kaotama.
Võib-olla sähvatas täna hommikul tema viimane kuldne kiir, edaspidi ei sära ta enam nii heledasti, vaid üksnes soojendab nähtamatult elu; ta neeldub elusse ja saab tema tugevaks, kuid varjatud vedruks. Tänasest peale muutub ta oma avaldustes üpris lihtsaks ja harilikuks.
Poeem on möödas ja algab tõsilugu: palatiskäik, siis sõit Oblomovkasse, maja ehitamine, mõisa pantimine, tee tegemine, lõputu talurahva asjade arutamine, tööde järjestus, viljalõikus, rehepeks, arvelaua klõbin, valitseja murelik nägu, aadlipeamehe valimised, kohtuistungid.
Harva välgatab kõige muu vahel Olga pilk, heliseb „Casta diva“, matsub rutuline suudlus, siis aga jälle tööde manu, linna, jälle valitseja, jälle arvelaua klõbin.
Tulevad võõrad — ja seegi pole lõbuasi: räägitakse sellest, kui palju keegi oma vabrikus viina ajab, kui palju kroonule kalevit annab… Mis see siis on? Ons ta seda ihaldanud? On see elu?… Aga ometi elatakse nõnda, nagu oleks see tõeline elu. Ja ka Andreile meeldib see!
Jah, aga abiellumine, pulmad — see on siiski eluluule, täide õide puhkenud lill. Oblomov nägi vaimus, kuidas ta Olga altari ette viib: Olgal on peas pikk loor ja pomerantsioks. Rahva hulgast kostab imetlussosin. Häbelikult, hilju lainetava rinnaga, uhkelt ja graatsiliselt langetatud päi annab ta Oblomovile käe ega tea, kuhu oma pilku pöörata. Kord helgib naeratus näol, sealsamas tulevad pisarad silma, kord ilmutab kulmupealne kurd mingi mõtte süttimist.
Kodus, kui pulmavõõrad on lahkunud, langeb Olga, ikka alles oma toredas pidurüüs, mehe rinnale, just nagu tänagi…
„Ei, lähen ruttu Olga juurde, ma ei suuda oma mõtete ja tunnetega üksi olla,“ unistas Oblomov. „Räägin kõigile, kogu ilmale… ei, kõigepealt tädile, siis parunile, kirjutan ka Stolzile — küll ta siis imestab! Pärast ütlen Zahharile: mehike kummardab maani ja ulub rõõmu pärast, ma annan talle kakskümmend viis rubla. Tuleb Anisja, püüab mu kätt, et suudelda: temale annan kümme rubla; siis… siis kisendan rõõmu pärast üle terve ilma, kisendan nii, et terve ilm ütleb: Oblomov on õnnelik, Oblomov abiellub! Nüüd kähku Olga juurde: seal ootab mind kauakestev sosistamine, salajane lepe — sulatada kaks elu ühte…“
Ta tõttas Olga poole. Neiu kuulas naeratades ta unistused ära; aga niipea kui Oblomov püsti kargas, et tädile ütlema minna, tõmbusid Olga kulmud nii kortsu, et Oblomovil tuli hirm peale.
„Kellelegi mitte üht sõna!“ ütles neiu sõrme huultele tõstes ja käskis tal tasemini rääkida, et tädi teise tuppa ei kuuleks. „Praegu pole õige aeg!“
„Millal siis veel õigem aeg on, kui meie vahel on kõik juba otsustatud?“ küsis Oblomov läbematult. „Mis siis nüüd teha? Millest peale hakata?“ küsis ta. „Ei saa ju ometi, käed rüpes, istuda. Algavad kohustused, algab tõsine elu…“
„Jah, algab küll,“ vastas neiu ja vaatas talle ainiti otsa.
„Noh, ja ma tahtsingi esimest sammu astuda, tädi juurde minna…“
„See on viimane samm.“
„Mis on siis esimene?“
„Esimene… on palatiskäik: seal oli sul mingisugune paber kirjutada?“
„Jah… homme…“
„Miks mitte täna?“
„Täna… täna on ju niisugune päev, kuidas ma võin sinust lahkuda, Olga!“
„Hea küll, siis homme. Ja edasi?“
„Siis tädile teatada, Stolzile kirjutada.“
„Ei, siis Oblomovkasse sõita… Andrei Ivanõtš kirjutas ju, mis seal maal teha on, mina ei tea, mis asjad teil seal olid, ehitamine või?“ küsis Olga Oblomovile otsa vaadates.
„Jumal hoidku!“ ütles Oblomov. „Kui Stolzi kuulata, siis ei jõua me eluilmaski järjega tädi juurde! Tema leiab, et tuleb maja ehitada, siis teed teha, koole asutada… Seda ei jõua elu jooksulgi ära teha. Sõidame koos maale, Olga, ja siis…“
„Aga kuhu me sõidame? On seal üldse maja?“
„Ei ole: vana maja on vilets; trepp on vististi sootuks lagunenud…“
„Kuhu me siis läheme?“ küsis neiu.
„Peab siin korteri otsima.“
„Selleks peab ikka linna sõitma: see oleks siis teine samm,“ tähendas neiu.
„Ja siis…“ alustas Oblomov.
„Olgu esiteks need kaks sammu, siis vaatame…“
„Mis see ometi on?“ mõtles Oblomov kurvalt. „Ei mingit sosistamist ega salajast lepet sulatada meie elud ühte! Kõik on isemoodi, hoopis teisiti! Olga on imelik! Kunagi ei jää ta ühte kohta peatuma, ei lange luulelise silmapilgu magusasse mõtisklusse, nagu polekski tal üldse unistusi, nagu poleks tal tarvidustki mõttesse vajuda! Muudkui sõida kohe palatisse, siis korterisse — just nagu Andrei! Justkui oleksid kõik kokku rääkinud, et eluga kiirustada.“
Järgmisel päeval läks ta tempelpaberit kaasa võttes linna — kõigepealt palatisse, kuigi vastu tahtmist, haigutades ja ringi vahtides. Ta ei teadnud õieti, kus palat asub, ja seepärast sõitis ta Ivan Gerassimõtši poolt läbi, et küsida, missuguses departemangus peab volikirjale alla kirjutama.
Ivan Gerassimõtšil oli Oblomovi tulekust hea meel, ta ei tahtnud teda hommikueineta minema lasta. Pärast laskis ta veel ühe sõbra kutsuda, et tema käest järele pärida, kuidas seda asja aetakse, sest ise oli ta ammu kõigest eemale jäänud.
Eine ja nõupidamine lõppesid kell kolm, nüüd oli hilja palatisse minna ja homme oli laupäev, kus istungit polnud, — tuli esmaspäevaks edasi lükata.
Oblomov läks Viiburi linnajakku, oma uude korterisse. Hulk aega sai ta sõita pikkade lippaedade vahel mööda kõrvalisi tänavaid. Viimaks küsiti linnavahi käest; see ütles, et maja on teises kvartaalis, siinsamas kõrval; mööda seda uulitsat — ja ta näitas teed, kus polnudki veel maju, ainult tarad, rohi ja vankrijäljed kuivanud poris.
Oblomov sõitis edasi ning vaatles heal meelel aialippide ääres kasvavaid nõgeseid ja üle aia paistvaid pihlakaid. Lõpuks näitas linnavaht vana hoovimaja ja ütles:
„Seesama seal.“
„Kolleegiumisekretär Pšenitsõni lese maja,“ luges Oblomov planguväravalt ja käskis hoovi sisse sõita.
Hoov oli umbes toasuurune, nii et kalessi tiisel kolksatas vastu majanurka ning ehmatas kõketava kanakarja jooksujalu ja osalt lennus igasse ilmakaarde laiali; suur must koer hakkas keti otsas pahemale ja paremale kargama ning püüdis pööraselt haukudes hobustele ninna kinni hakata.
Oblomov oli kalessis istudes akendega ühekõrgusel ja nägi vaeva mahatulekuga. Akende taga, kus seisid reas reseeda-, peiu- ja saialillepotid, liikusid inimeste pead. Oblomov ronis kuidagiviisi maha; koer haukus veel hullemini.
Oblomov astus trepile ja põrkas seal kortsusnäolise eidega kokku, kelle sarafani saba oli vöö vahele pistetud.
„Keda te otsite?“ küsis eit.
„Majaperenaist, proua Pšenitsõnat.“
Eit lõi nõutult silmad maha.
„Ehk ootate Ivan Matveitšit?“ küsis ta. „Teda ei ole veel kodus, ta on ametis.“
„Ma tahan perenaisega kokku saada,“ ütles Oblomov.
Sagimine majas jätkus. Kord paistis ühest, kord teisest aknast mõni pea; eide selja taga paotus uks ja läks uuesti kinni; sealt vaatas välja mitu nägu.
Oblomov keeras hoovi poole: sealt vaatasid teda uudishimulikult kaks last, poiss ja tüdruk.
Kusagilt ilmus unise näoga talumees, kasukas seljas, ning vahtis laisalt Oblomovit ja tema sõidukit, kuna ta ise kätt päikese varjuks silmade kohal hoidis.
Koer haukus ikka kõvasti, suutäishaaval, aga niipea kui Oblomov end liigutas või hobune jalaga tümpsis, algas keti otsas karglemine ja larinal haukumine.
Paremalt paistis aialippide vahelt ilmatu suur kapsaaed, vasakult — paar puud ja roheline aiamajake.
„Teil on Agafja Matvejevnat vaja?“ küsis eit. „Misjaoks?“
„Ütle majaperenaisele,“ vastas Oblomov, „et ma tahan temaga rääkida: ma üürisin siin korteri.“
„Ah teie olete siis uus üürnik, Mihhei Andreitši tuttav? Oodake, ma kohe kutsun!“
Ta avas ukse: ukse tagant kargasid mitu pead eemale ja põgenesid teistesse ruumidesse. Oblomov jõudis veel üht naist näha, kelle kael ja küünarnukid olid paljad ning pea katmata, — kaunis tüse, valge nahaga naine, kes naeratas, sest et teda nägi keegi võõras; ka tema põgenes ukse tagant.
„Olge head, astuge sisse,“ ütles vanaeit tagasi tulles ja viis Oblomovi läbi väikese eeskoja üsna ruumikasse tuppa, kus ta palus tal istuda. „Perenaine tuleb kohe,“ lisas ta juurde.
„Koer haugub ikka veel,“ mõtles Oblomov toas ringi vaadates.
Äkki peatus ta pilk tuttavatel asjadel: kogu tuba oli tema varandust täis. Lauad tolmunud; toolid virnas voodi peal, magamiskotid, sööginõud, kapid — kõik läbisegi koos.
„Mis see tähendab? Polegi paigale pandud ega tuba korda seatud?“ ütles ta. „Kui vastik!“
Samas kriiksus uks tema selja taga ja sisse astus naine, keda ta ennist oli palja kaela ja küünarnukkidega näinud.
Ta oli umbes kolmekümneaastane. Nägu oli tal väga valge ja priske, nii et palete puna ei suutnud nähtavasti läbi tungida. Kulmusid polnud peaaegu olemaski, nende asemel oli kaks pisut kõrgemat läikivat jutti, mille peal kasvas hõredalt valgeid karvu. Silmad olid hallid ja lihtsameelsed nagu kogu ta näoilmegi; käed olid valged, kuid kõvad ja naha alt paistsid siniste soonte mügarad.
Kleit oli trimmil ümber keha: oli näha, et ta ei tarvitanud mingit riietumiskunsti, isegi mitte kaharat undrukut, et puusade laiust suurendada ja pihta lasta kitsamana paista. Seetõttu oleks isegi tema rind ilma seda katva rätikuta võinud maalijale või raidkunstnikule tugeva, terve rinna mudeliks olla, ilma et see oleks sündsust riivanud. Toreda salliga ja paraadtanuga võrreldes oli kleit ilmselt vana ja kulunud.
Ta polnud võõraid oodanud, ja kui Oblomov soovis temaga kokku saada, heitis ta koduse kleidi peale oma pühapäevasalli ja pani tanu pähe. Ta astus arglikult sisse ning jäi häbelikult Oblomovile otsa vaadates seisma.
Oblomov tõusis püsti ja kummardas.
„Mul on vist au proua Pšenitsõnat näha?“ küsis ta.
„Jah,“ vastas naine. „Tahate ehk mu vennaksega rääkida?“ küsis ta kõhklevalt. „Ta on tööl, enne kella viit ta ei tule.“
„Ei, ma tahtsin just teiega kokku saada,“ alustas Oblomov, samal ajal kui naine sohvale istus, hästi kaugele võõrast, ja silmitses oma salli otsi, mis sadulatekina põrandani ulatus. Ka käed peitis ta salli alla.
„Ma üürisin siia korteri; olude sunnil pean ma nüüd endale teises linnajaos korteri otsima, sellest ma tulingi teiega rääkima…“
Naine kuulas tuimalt ja hakkas niisama tuimalt mõtlema.
„Vennast pole praegu kodus,“ ütles ta natukese aja pärast.
„See on ju teie maja?“ küsis Oblomov.
„Jah,“ vastas naine lühidalt.
„Sellepärast ma arvasin, et te võite ehk ise otsustada…“
„Vennast ei ole ju; tema õiendab kõik asjad,“ ütles naine monotoonselt, tõstis pilgu esimest korda Oblomovile ja langetas siis jälle sallile.
„Tal on küll lihtne, aga meeldiv nägu,“ leidis Oblomov heatahtlikult, „küllap ta on hea inimene!“
Samal silmapilgul ilmus väikese tüdruku pea ukse vahele. Vargsi andis Agafja Matvejevna talle peaga ähvardavalt märku, ja tüdruk kadus.
„Kus teie vend töötab?“
„Kantseleis.“
„Missuguses?“
„Kus talupoegi üles kirjutatakse… mina ei tea, kuidas seda kutsutakse.“
Naine naeratas lihtsameelselt ja kohe seejärel omandas ta nägu jälle endise ilme.
„Kas te siin kahekesi vennaga elategi?“ küsis Oblomov.
„Ei, mul on kadunud mehest kaks last: poiss käib kaheksandat aastat, tüdruk kuuendat,“ alustas perenaine õige sõnaohtralt ja ta nägu muutus elavamaks. „Peale selle on veel haige vanaema, hädavaevu komberdab käia, ainult kirikusse saabki veel; varemalt käis ta ikka Akulinaga turul, aga nigulapäevast saati ei käi enam: jalad paistetavad üles. Kirikuski istub teine enamasti ikka altaritrepi peal. See on kogu pere. Mõnikord tuleb veel nadu külla, ja Mihhei Andreitš käib ka siin.“
„Kas ta käib sagedasti?“ küsis Oblomov.
„Mõnikord elab kuu aega siin; nad on vennaksega sõbrad, alatasa koos…“
Naine jäi vait, olles ammendanud kogu oma mõtete ja sõnade tagavara.
„Kui vaikne teil siin on!“ ütles Oblomov. „Kui koer ei hauguks, võiks arvata, et siin pole ainustki elavat hinge.“
Naine naeratas vastuseks.
„Kas te käite palju kodunt väljas?“ küsis Oblomov.
„Suvel saab ikka käidud. Hiljuti alles, eeliapäeval, käisime Püssirohuvabrikute kandis.“
„Käib seal palju rahvast?“ küsis Oblomov ja vaatas lahti läinud rätiotste vahelt paistvat, rahulikku kõrget rinda, mis oli prink nagu sohvapadi.
„Ei, tänavu oli vähe; hommikul sadas vihma — pärast läks küll üle. Muidu käib palju.“
„Ja kus te veel käite?“
„Ei käi suurt kusagil. Vennas ja Mihhei Andreitš käivad vahel noota vedamas, keedavad kaldal kalasuppi, aga meie oleme kogu aeg kodus.“
„Kas tõesti kogu aeg?“
„Tõesti, tõesti, jumala tõsi. Mineval aastal käisime korra Kolpinos ja mõnikord käime siinsamas metsa all. Kahekümne neljandal juunil on vennakse nimepäev, siis teeme lõunalaua, kogu kantseleirahvas tuleb siia.“
„Kas te vahel kusagil võõraks ka käite?“
„Vennas ikka käib, aga mina lähen lastega ainult lihavõtteks ja jõuluks mehe sugulaste poole lõunale.“
Jutt sai otsa.
„Teil on siin lilled: kas te armastate neid?“ küsis Oblomov.
Naine naeratas.
„Ei,“ vastas ta, „pole aega lilledega jantida. Lapsed käisid Akulinaga krahvi aias, aednik andis neile, kurerehad ja aaloe olid enne, juba mehe eluajal.“
Sel silmapilgul tormas Akulina sisse, hoides käte vahel suurt kukke, kes meeleheitlikult tiibadega peksis ja kõkutas.
„Agafja Matvejevna, kas see kukk tuleb poemehele viia?“ küsis Akulina.
„Mis sa nüüd ometi… Mine ära!“ ütles perenaine häbelikult. „Sa näed ju, et on külalised.“
„Ma tahtsin ainult küsida,“ vastas Akulina ja võttis kuke jalgupidi solkus kätte, „ta pakub seitsekümmend kopikat.“
„Mine, mine kööki!“ ütles Agafja Matvejevna. „Pärlikirja hall, mitte see,“ lisas ta ruttu ja häbenes ise, peitis käed salli alla ja vaatas maha.
„Majapidamine!“ ütles Oblomov.
„Jah, meil on palju kanu; müüme mune ja poegi. Siin tänavas võtavad kõik meilt, nii suvitajad kui krahvimaja,“ vastas naine ja vaatas märksa julgemalt Oblomovile otsa.
Ta näol oli nüüd asjalik ja muretsev ilme; isegi tuimus kadus, niipea kui ta tuntud asjast rääkima hakkas. Aga muudele küsimustele, millel polnud mingit selget, talle teadaolevat eesmärki, vastas ta naeratuse ja vaikimisega.
„Selle oleks võinud paigale panna,“ tähendas Oblomov oma koluvirna osutades.
„Me tahtsime seda teha, aga vennas ei lubanud,“ ütles naine elavalt ja vaatas juba päris julgelt Oblomovile otsa. „Ütles, et jumal teab, mis seal lauasahtlites ja kappides kõik on, pärast kaob midagi ära, siis hakatakse meilt nõudma…“
Naine jäi vait ja naeratas.
„Teie vend on hästi ettevaatlik!“ ütles Oblomov.
Naine naeratas jälle ja tema nägu võttis endise ilme.
Naeratus oli tal enamasti katteks, kui ta ei teadnud, mida antud juhul teha või öelda.
„Mul tuleks kaua teda oodata,“ ütles Oblomov, „ehk ütlete talle, et muutunud olukorra tõttu ei ole minul seda korterit tarvis ja sellepärast palun ta mõnele teisele tahtjale ära anda; ja mina omalt poolt aitan uut üürnikku otsida.“
Naine kuulas tuimalt ja pilgutas pidevalt silmi.
„Lepingu kohta palun talle öelda, et…“
„Teda pole ju praegu kodus,“ kinnitas naine, „tulge parem homme uuesti: homme on laupäev, siis ta tööle ei lähe…“
„Mul on hirmus palju tegemist, mul pole ühtki vaba minutit,“ vabandas Oblomov. „Olge head, öelge talle ainult, et kuna käsiraha jääb teie kasuks ja uue üürniku otsin ma ka, siis…“
„Vennast ei ole ju,“ kordas naine ühte ja sama, „ei tule ega tule…“ Ta vaatas aknast välja. „Ta tuleb ikka siit akna alt läbi: kohe näeb, kui ta tuleb, aga ta pole tulnud.“
„Noh, ma hakkan minema,“ ütles Oblomov.
„Aga kui vennas koju tuleb, mis ma talle ütlen: millal te siis kolite?“ küsis naine püsti tõustes.
„Öelge talle seda, mis ma palusin,“ ütles Oblomov, „et olude sunnil…“
„Ehk tuleksite homme ise ja räägiksite temaga…“ kordas naine.
„Homme ma ei saa.“
„Noh, siis ülehomme, pühapäeval: pärast jumalateenistust on meil viina ja suupistet. Ja Mihhei Andreitš tuleb ka…“
„Kas tõesti Mihhei Andreitš tuleb ka?“ küsis Oblomov.
„Tõesti, tõesti, jumala tõsi,“ vastas naine.
„Ülehomme ma ka ei saa,“ vabandas Oblomov end kärsitult.
„Siis tuleval nädalal…“ ütles naine. „Aga millal te sisse kolite? Ma laseksin põrandad puhtaks pesta ja tolmu ära pühkida.“
„Ma ei koli siia,“ ütles Oblomov.
„Kuidas nii? Aga kuhu me siis teie asjad paneme?“
„Olge head, öelge oma vennale,“ hakkas Oblomov pikkamisi sõnahaaval rääkima, kuna ta ise lausa lese rinda vahtis, „et olude sunnil…“
„Kuhu ta nii kauaks jääb, pole teist ikka veel näha,“ ütles naine monotoonselt ja vahtis plangu poole, mis hoovi uulitsast lahutas. „Ma tunnen teda sammudestki ära; kohe kuuleb, kui keegi mööda puukõnniteed tuleb. Siin käiakse ju harva…“
„Kas te siis ütlete talle edasi, mis ma palusin?“ küsis Oblomov kummardades ja minekut tehes.
„Poole tunni pärast tuleb ta ise,“ ütles perenaine tema olekule võõra ärevusega, nagu püüaks ta oma häälega Oblomovit kinni pidada.
„Ma ei või enam oodata,“ ütles Oblomov ust avades.
Kui koer teda trepil nägi, hakkas ta haukuma ja jälle keti otsas rappima. Voorimees, kes seni käsipõsakil magas, asus hobuseid tagurdama; kanad jooksid jälle kabuhirmus laiali; aknale ilmus mitu pead.
„Ma ütlen siis vennaksele, et te käisite siin,“ ütles perenaine ärevalt, kui Oblomov juba kalessis istus.
„Jah, ja öelge talle, et olude sunnil ei või ma seda korterit enam tarvitada ja et ma annan ta kellelegi edasi või et tema… otsiks…“
„Sel ajal on ta muidu ikka tulnud,“ ütles naine, Oblomovit väga hajameelselt kuulates. „Ma ütlen talle, et te mõtlete varsti tagasi tulla.“
„Jah, lähemail päevil ma tulen,“ vastas Oblomov.
Koera pöörase haukumise saatel sõitis vanker hoovist välja ja hakkas prügitamata tänava paakunud mätastel rappuma.
Tänava lõpus tuli nähtavale keskealine kulunud palituga mees, kellel oli suur paberipakk kaenla all, jäme kepp käes ja kalossid jalas, kuigi oli kuiv ja palav ilm.
Ta käis kiiresti, vahtis kahele poole kõrvale ja astus nii, nagu tahaks ta puukõnniteed sisse sõtkuda. Oblomov vaatas talle järele ja nägi, et ta keeras Pšenitsõna hoovi sisse.
„Nüüd siis tuli vend koju!“ arvas Oblomov. „Tühja kah! Aruta temaga veel tund aega, aga mul on palav ja kõht on ka tühi! Pealegi ootab mind Olga… Teine kord…“ „Anna takka!“ hüüdis ta voorimehele.
„Aga peaks uut korterit vaatama!“ tuli tal äkki meelde, kuna ta tänavaäärseid aedu silmitses. „Peaks jälle tagasi keerama — Morskajale või Konjušennajale… Teine kord…“ otsustas ta.
„Pane takka!“