99
nud ju muud kui eelkäiwa unenäo järg ja Agnes arwas ikka weel und nägewat.
„Agnes!“ kogeles Gabriel wärisedes. „Anna andeks, ma olen eksinud.“
Nüüd alles ärkas Agnes tõelise elu tundmusele. Ühe krapsuga kargas ta asemelt üles. Gabriel jäi põlwitama, sasis neiu kätest kinni ja palus: „Anna andeks, anna andeks!“
„Mis süüd pean ma andeks andma?“ küsis Agnes tumeda häälega.
„Ma armastan sind, ma ei suutnud kiusatuse wastu panna, ma suutelesin sind, kuna sa uinusid.“
Agnese palesid kattis sügaw puna, aga ta silmades säras õnne läik. Ta ei kostnud midagi, waid pani käed noore mehe kaela ümber ja sundis teda üles tõusma.
„Mikspärast unes?“ küsis ta siis pehmeste ja weidi pilgelikult.
Seekord sulasiwad nende huuled wastastikku leppimise tõttu pikas, kuumas suuandmises kokku.
„Agnes! Agnes!“ kordas Gabriel kaswawa tuhinaga; pääle armsa nime ei olnud tal uimastawa õnnetundmuse awaldamiseks esiotsa ühtgi sõna käepärast.
„Kas sa mind tõeste armastad?“ küsis Agnes tema rinnal nuttes.
„Seda sa küsid weel?“ hõiskas nüüd Gabriel täiest südamest. „Ma armastan sind ju sest silmapilgust saadik, kui sind esimest korda metsas nägin. Aga sina — kuda wõib see olla —?“
