100
„Oh sina umbusklik!“ sõitles Agnes pisarate läbi naeratades. „Kuda wõib üks tütarlaps sind näha ja mitte armastada?“
„See ei ole kellegi põhjus,“ ütles Gabriel pääd raputades. „Mind on palju tütarlapsi näinud, aga selle pärast ei ole mind tänini weel keegi armastanud. Ja nüüd just sina, sina ise, Agnes von Mönnikhusen, keda ma nii kõrgel, nii kaugel enesest arwasin seiswat!“
„Wäga kõrgel ja kaugel!“ pilkas Agnes häbelikult. „Ma ei mõtelnud ju päewal ega öösel muu asja pääle, kui ainult sinu pääle; nii kõrgel ja kaugel seisid sa minust, sa waene, alatu mees, et upsakas rüütlipreili aknariide wahelt sinu järele piiluda ei häbenenud.“
„Aga kui sa balkoni päält ära kadusid ja siis tüki aja pärast tagasi tulid, ei waadanud sa enam kordagi minu pääle,“ mõnitas Gabriel.
„Ja seda panid sina kohe tähele? Siis ei ole sa minust ju karwawäärt parem. Mina waatasin mujale ja nägin ainult sind.“
„Kena kunsttükk!“ naeris Gabriel. Siis ütles ta järsku tõsiseks minnes: „See on kõik nii ütlemata hää ja kena, et ma seda waewalt uskuda suudan. Aga kui meie südamed teine teist tõeste on leidnud, siis oleks minu omakasulik soow, et nad ka põliselt kokku jääksiwad. Lahkumine wõiks wähemast minule liig walusaks minna. Selle pärast küsin ma: tahab junker Georg ennast nii kaugele alandada, et ta
