98
weste lahkuma. Oh need magusad, punased huuled, kuda nad ilma teadmata ja tahtmata meelitasiwad ja kutsusiwad, missugust joobnustawat õnne nad sellele tõotasiwad, kes neid musutada tohtis! Üks ainuke kord! Kas see nii suur kuritegu peaks olema?
Kuritegu küll, alatu tegu. Gabriel! Ole mees! Tahad sa õnnetu tütarlapse usaldust, kes ennast ilma kartuseta, ilma kahtluseta sinu kaitse alla uskunud, kurjaste pruukida? Ainus mõte selle pääle ajas Gabrielile puna palge. Ta pigistas hambad kokku, tahtis wahwaste põgeneda. Ta astus kaks, kolm sammu küüni ukse poole ja — pööras jälle ümber; ta ei suutnud ennast lahti kiskuda. Siin, siin oli tema elu õnn, siin joowastaw karikas, mille sarnast elu teist korda ei paku; pidi ta sest puutumata mööda minema? Üks ainuke tilk sest karikast, ja siis — tulgu, mis tuleb!
Gabriel langes häkiste põlwili ja kummardas uinuja näo üle. Magus joowastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli „kuritegu“ tehtud. Gabriel surus oma kuumad, tuksuwad huuled uinuja sooja, pehme suu pääle, esite õrnalt, waewalt puutudes, siis suurema ja suurema rõhuga; ühe ainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamata oli!
Uinuja kehast käis wärin läbi.
„Gabriel!“ sosistasiwad ta tuksuwad huuled; siis lõi ta silmad lahti. Ta ei kohkunud Gabrieli kahwatut, sügawat hinge ärritust tunnistawat nägu enese üle nähes, waid naeratas õnnelikult; nähtus ei ol-
