97
Päike oli juba kõrgesse tõusnud, Gabriel ojakeses silmad puhtaks pesnud ja leiwakoti kallal käinud, aga küünis walitses ikka weel waikne lugu.
„Waene laps!“ mõtles Gabriel liigutuses, „küll ta wäetikene wõib wäsinud olla! Uinu rahuga. Oleks küll paras aeg teele minna, aga kes raatsib niisugust uinujat äratada? Hää meelega waataksin korra järele, kuda lugu seisab, aga ma ei julge, ma olen jänespüks.“
Gabriel wõitles kaua iseenesega. Wiimaks astus ta ometigi kikiwarbul küüni uksest sisse. Agnes magas rahuliste, ilma katteta, aga täies poisi riides, mis noore keha õrnalt paisuwaid neitsilisi wormisid täieste ära warjata ei suutnud. Pehme wiltkübara oli ta pää alla pannud, kuldsed juukserõngad keerlesiwad puhta, walge otsaesise pääl; paled õhetasiwad une soojusest, pool lahtiste huulte wahelt läikis tumedaste sinakaswalge pärlirida; terwe näo üle oli rahulise õnne ja ilmasüütuse kuma wälja walatud.
Gabrieli meelest oli, nagu teeks ta pattu, nagu tumestaks ta oma ahne pilguga pildi kenadust, aga ta ei wõinud parata, ta oli kui paigale kinni naelatud. Kaua silmitses ta neitsilikku magajat ja tundis, kuda wiimne ärritus uhke rüütlipreili wastu ta südames sulas ja selle asemel imeline liigutus, suure õnne aimdus ja suure walu kartus asus. See kallis warandus, mida helde ja ühtlasi tige saatus üürikeseks ajaks tema hoole alla usaldanud, otse tema käte wahele pannud — see ei olnud ju tema oma; weel paar lühikest päewa, ja ta pidi selle waranduse tõrkumata käest ära andma, temast iga-
