86
„Pole wist midagi, aga parem waatan järele,“ ütles Gabriel.
Ta tõmbas mõõga kepi seest wälja ja sammus sinna poole, kust raginat arwas kuulnud olewat.
„Gabriel!“ karjatas Agnes häkilises ahastuses. „Ärge minge edasi! Sääl waritseb üks inimene paksu männa taga, waat’, waat’, sääl paremat kätt!“
Järgmisel silmapigul kargas Agnesest tähendatud puu tagant tume kuju wälja ja sihtis pika püstoliga Gabrieli pääle. Püstoli lukk prõksus, aga pauk ei läinud lahti. Mees pööras kohe ümber ja putkas üle pää kaela kaugemale metsa sisse. Gabrielil oliwad pikemad koiwad; paarikümne sammuga jõudis ta põgeneja kannule ja tahtis juba ta kraest kinni haarata, aga mees põrkas kõrwale, jäi järsku seisma ja pööras näo tagaajaja poole.
See oli keskealine, tüwikas mees talupoja riides, mis rohkeste kulunud ja lõhki kärisenud oli. Tema käes wälkus pika teraga pussnuga.
„Pea kinni!“ ütles ta lõõtsutades. „Ega ma jänes ei ole, et mind nii häbematal wiisil taga kihutad.“
„Kes käskis eest ära lipata?“ wastas Gabriel rahuliselt.
„Tohoo, pidin mina wana rauk üksipäine kahe noore mehe wastu hakkama?“
„Meie ei kippunud sinu kallale.“
„Päh, kes seda wõis teada? Arwasin et rööwlid olete.“
