87
„Waletad, sõber, seda sa ei wõinudgi arwata. On see noorherra wahest rööwli nägu?“
Agnes tuli joostes. Nuga wõõra mehe käes nähes asus ta Gabrieli kõrwa, sihtis püstoliga wõõra peale ja hüüdis wälkuwail silmil: „Kas pean selle kurja inimese maha laskma?“
„’Pole waja, junker Georg,“ waigistas Gabriel naeratades, „ma loodan temaga üksipäine toime saada.“
„Kui teie rööwlid ei ole, siis laske mind rahuga oma teed minna,“ ütles wõõras.
„Pea kinni, mis häda sul on?“ kostis Gabriel rahuliselt. „Meie oleme küll auusad inimesed, aga mul on põhjust uskuda, et sina ise rööwel oled. Ma arwan sind natukese tundwat. Kas sinu nimi ei ole Siim?“
Mees ajas silmad pärani laiale ja hakkas siis häkiste täie kõriga karjuma: „Mis tembutamine see on? Ma pole kellegi Siimust eluajal kuulnud. Mis te’ auusat teekäijat sõimate?“
„Wait!“ põrutas Gabriel mõõgaga ähwardades. „Su seltsimehed on wist ligidal, tahad neile kisaga märku anda? Kui weel korra häält üleliiga paisutad, siis teen su igaweste waikseks. Oma kisa läbi oled sa ennast weel paremine tunda annud. Otse niisama kisendasid sa kahekümne aasta eest, kui sind ühes kohas warguse päält kinni wõeti ja peksma hakati. Sel ajal olid sa tuntud waras ja rööwel, see oleks ime, kui waheajal auusaks teekäijaks oleksid