85
mind nüüd enam omasuguseks arwab. See kaswatab uhke rüütlipreili usaldust minu wastu ja aitab teekonda kergitada.“
Ja waljuste lisas ta juurde: „Kas olete nüüd küllalt puhanud, junker Georg?“
„Oh, ma ei ole sugugi wäsinud,“ ütles Agnes rõõmsaste.
„Siis wõiksime jälle minekut teha, sest meil on täna weel pikk ja waewaline tee ära käia.“
„Kahju!“ õhkas Agnes ilma tahtmata.
„Kahju siit lahkuda, wõi kahju, et tee waewaline on?“ küsis Gabriel.
„Et tee nii waewaline on,“ kostis Agnes kimbu üle kummardades ja seda nobedaste kinni siduma hakates.
Gabriel katsus aidata, nende käed puutusiwad kokku. Magus wärin käis Gabrieli kehast läbi. Tal tuli kange himu, neiu kenast, kuldjuukselisest pääst, mis nii lähedal tema silmade ees liikus, kahe käega kinni sasida ja oma pale wastu suruda. Kartes, et kuri himu liig suureks kaswab, tõusis ta järsku püsti. Selsamal silmapilgul arwas ta metsast kuiwa raagude prõginat kuulwat, mis kohe jälle waikis.
„Kas kuulsite midagi?“ küsis ta kaheldes Agnese käest.
„Ma kuulsin, nagu oleks siin lähedal keegi kuiwa oksa pääle astunud,“ kostis Agnes. „Wahest oli see mõni kiskja elajas?“
Nad jäiwad kuulatama. Metsas walitses sügaw waikus.
