7.
Agnes oli sügawa tähelepanemisega kuulanud. Kui Gabriel wait jäi, tõmbas neiu sügawaste hinge ja ütles pehme häälega: „Teie olete hää jutustaja ja weel parem poeg. See inimene on õnnelikuks kiita keda —“
„— keda Teie armastate,“ tahtis Agnes ütelda, aga ta punastas häkiste ära ja lause jäi lõpetamata.
„Noh, keda —?“ päris Gabriel ilma armuta.
Agnes tegi teist juttu.
„Ma kardan, et Teie nüüd enam minu sulane ei taha olla, würst Sagorski,“ ütles ta kartlikult naeratades. „Teil on nüüd õigus, minu pääle üle õla waadata, sest mina olen lihtsa rüütli tütar, kuna Teie würstlikust soost olete.“
„Kui Teie arwate, et mina oma isa endise seisuse pääle põrmugi uhke olen, siis eksite, junker Georg,“ ütles Gabriel kuiwalt. „Selle maa seaduste järele ei ole ma päälegi muud kui Pirita kloostri pärisori, kes oma kohut ei täida.“
Omas meeles aga mõtles ta: „Wäga hää, et ta
