67
„Kas see Teie lugupidamist tädi wastu ei wähenda?“
„Minu armastust tädi wastu ei wähenda see mitte. Ma wõiksin temale weel palju pattusid andeks anda, enne kui armas mälestus kustuks. Tema teost wõin ma küll aru saada. Ta eksis armastuse pärast ja tema eksitaja oli wähemast puhtast Saksa soost ja kena, wiisakas noormees, kelle ülem püüdmine tänapäewani on olnud, tädi igapidi õnnelikuks teha. Hoopis arusaamata asi on aga see minu meelest, et kõrgeste sündinud naesterahwad koguni Eesti wõi Läti talupoegadega abielusse heidawad, nagu selle hirmsa sõja ajal mitu korda peab juhtunud olema.“
„Häda ajab härja kaewu,“ naeratas Gabriel.
„Kõige suuremal hädal ei peaks nii palju wõimu olema, et ta inimest iseenese silmas alandada suudaks!“ hüüdis Agnes õhetawail palgil.
„Teie ei ole weel kõige suuremat häda näinud, preili Agnes.“
„Kõige suurema häda wastu on ikka weel üks abi olemas: priitahtlik surm!“
„Surm on kibe rohi, preili Agnes.“
„Mina sureksin ennemast tuhat korda, enne kui…“
„Enne kui Eesti wõi Läti talupoja naeseks läheksite,“ jätkas Gabriel juurde, kuna Agnes kohe parajat sõna ei leidnud.
„Enne kui ma üleüldse midagi teeksin, mis ma ise õigeks ei wõi arwata,“ lõpetas Agnes karmi tõsidusega.
Gabrielil oli tundmus, nagu puhuks külm tuul otse tema südamesse ja paneks sääl midagi tarduma.
„Wäga hää,“ mõtles ta, „et seda kõiki su enese
