68
suust kuulen; pidasin sind külmaks ja uhkeks, aga wahel paistab su silmast midagi, mis kõik mu arwamised ümber lükkab ja mind unistama paneb. Küla’p edespidi olen ettewaatlikum. Kahju, et ta poisi riidesgi nii ütlemata ilus ja ilmasüüta, ta hääl nii mahe ja südamesse tungiw on. Annaksin talle muidu kibedaste nina pääle.“
„Herra Gabriel!“ ütles Agnes lühikese mõtlemise järele.
„Juba jälle „herra Gabriel?““
„Ma ei wõi Teile teisiti ütelda; minu meelest olete Teie herra. Aga kas see ei ole ime, et mina weel sugugi ei tea, kelle seltsi ma sattunud olen? Teie ei ole mulle weel oma täit nimegi nimetanud.“
„Mis tarbeks?“ ütles Gabriel õlasid kehitades. „Ma ei ole Teie seltsist, preili von Mönnikhusen, ega wõi Teie tuttawaks jääda. Paari päewa pärast jõuame, kui Jumal aitab, Tallinna, ja siis lahkume niisama häkiste, nagu kogemata kokku juhtusime.“
„Lahkume? Mikspärast tahate Teie lahkuda?“ küsis Agnes kohmetult.
„Ma kardan, kui Teie teaksite, kes mina olen, siis kihutaksite mind kohe enesest eemale ja wannuksite seda tundi, mil õnnetuse sunnil minu seltsis teele läksite.“
„Seda saame weel näha,“ ütles Agnes naeratades. „Kes Teie olete?“
„Suur patune,“ wastas Gabriel külmalt, „kõige alatum inimeste seast, sest minu soontes tuksub talurahwa weri!“
