66
duste järele ei tohi keegi rüütli soost naesterahwas alamast soost mehele minna.“
„Tädi ei läinud sellele mehele ka mitte seadust mööda, waid oma tahtmise järele. Noormees käis mõisas tööl, kuna tädi weel noor ja ilus tüdruk oli. Ühel kenal päewal oliwad mõlemad kui tina tuhka kadunud. Alles aasta pärast saiwad sugulased teada, et tädi Saksamaal lihtsa käsitöölise abikaasaks oli saanud. Meie sugukond kannab sest saadik waese tädi pääle wiha ega tunnista teda enam sugulaseks. Isa on mulle kõwaste ära keelanud, tema kuuldes tädi nime suhu wõtta. See teeb mulle haiget, sest ma mäletan weel lapsepõlwest, et tädi wäga kena näoga ja hää südamega naesterahwas oli, keda mina hirmsaste armastasin. Ma ei mõista, kuda tema nii raskeste wõis eksida; see on ju hirmus suur patt, Jumala ja sugukonna tahtmise wastu alatu inimesega abielusse heita.“
„Oli see siis nii alatu inimene?“
„Loomu poolest mitte, aga ta oli madalast seisusest ja julges ometigi oma kätt kõrgeste sündinud preili järele wälja sirutada; eks see olnud alatu tegu?“
„Päris wargus ja rööwimine,“ tõendas Gabriel jahedalt ja hakkas täie isuga toitu wõtma. Agnes katsus paari suutäit, aga temale ei maitsnud toit mitte; ta söögiisu oli häkiste ära kadunud. Ta kõneles edasi: „Meie perekonnas olen mina ainuke, kes tädile aeg ajalt salamahti sõnumid saadab ja tema käest sõnumid saab. Ma ei wabanda tema eksimist, waid arwan seda suureks patuks, aga…“
