224
tade silmadega oli. Abtess silmas teda terawaste ja küsis siis: „Oled sina minu õemehe sulane?“
„Mina olen rüütel von Mönnikhuseni teenistuses,“ wastas käskjalg kummardades.
„Mis sõnumid sa tood?“
Käskjalg ei wastanud kohe, waid piilus otsekui midagi kahetsedes nonnede poole. Abtess andis wiimastele märku eemale astuda. Siis ütles käskjalg tasakeste: „Ma toon kurwi sõnumid. Rüütel Mönnikhusen on raskeste haawatud ja kõigist maha jäätud. Preili Agnes on ainuke warandus, mis minu armulise ja õnnetu herrale siin ilmas üle jäänud. Seda warandust igatseb ta nüüd tagasi saada ja on mind wälja saatnud, teda siit ära tooma. Õues ootab hobune saaniga; ma loodan lumesaju ja pimeduse warjul õnnelikult linna pääseda, kus meid Ranna wärawas oodetakse.“
„On sul midagi tunnistust kaasas, et sa tõeste minu õemehest saadetud oled?“ küsis abtess.
Käskjalg pistis käe põue, wõttis Mönnikhusenite wapiga ehitud pitserdamise sõrmukse wälja ja ütles seda abtessi kätte andes: „Selle sõrmukse andis armuline rüütel mulle tunnistuseks kaasa.“
„Kas sul midagi kirjalikku tunnistust ei ole?“ küsis abtess sõrmust terawa tähelepanemisega silmitsedes.
„Rüütel von Mönnikhusen on ju raskeste haawatud, ta ei wõinud kirjutada,“ wastas käskjalg, kuna kerge puna talle palge tõusis.
„Millal ta haawatud sai?“
„Eilse wäljalangemise juures.“
