225
„Ma ei tunne seda sõrmust,“ ütles abtess külmalt. „Kui sul paremat tunnistust kaasas ei ole, siis ei wõi ma õetütart sinu kätte mitte uskuda.“
„Kõrgeauuline abtess heitku armu!“ palus käskjalg tungiwalt. „See oleks raske õnnetus, kui ma tühja kätega oma armulise herra ette peaksin astuma. Kui ma ütlesin, et rüütel von Mönnikhusen haawatud on, siis ei ütelnud ma täielist tõtt, sest ma ei tahtnud kõrgeauulist abtessi kohutada. Rüütel ei ole mitte ainult raskeste haawatud, waid ta on surmaga wõitlemas. Ta otsis meelega surma, sest rasked õnnetused on elu tema meelest läilaks teinud. Wõib olla, et ta tulewat päewawalget enam ei näe. Kõrgeauulist abtessi arwatakse õigusega pühaks naesterahwaks, kuda wõiks ta siis omas suures helduses keelata, et tütar isa surmawoodile tõttab?“
Kuna käskjalg kõneles, wiibis abtessi teraw, waritsew pilk ühtepuhku ta näo pääl.
„Sa wõtad sest asjast wäga suurt osa?“ küsis abtess luuriwalt.
„Miks ei peaks ma sest osa wõtma, kui mu waene herra surma pääl waagub ja igatsedes ootab, et armsat last wiimast korda näha saaks? Ärgu wiiwitagu kõrgeauuline abtess aega, muidu jääb kõik hiljaks ja siis ei suuda misgi kahetsus rasket õnnetust enam hääks teha. Kui kõrgeauuline abtess seda sõrmust ei tunne ja mind ei usalda, siis näidaku seda preili Agnesele. Tema saab sõrmukse wististe ära tundma ja tõrkumata minu kaasa tulema.“
„Arwad sa?“ ütles abtess kentsaka, waewalt aru-
