223
wältas, ja kihutasin hobusega üle mere jää siia. Ma pean tagasi ruttama, enne kui lumesadu ja pimedus lõppeb, muidu wõetakse mind tee pääl kinni.“
„Mis käsku sa siis tood?“
„Seda wõin ainult abtessi enesele ütelda ja palun teda kohe äratada.“
„Taga parem!“ turtsus waht. „Kui sa sedagi ei ütle, mis sul waja on, siis korista ennast!“
„Ära kutsu nuhtlust enese kaela, wanamees!“ hüüdis õues seisja kärsituks minnes. „Ma paugutan wärawa pihta ja teen niisugust kära, et abtess ise üles ärkab ja siis — hoia oma nahka!“
Käskjalg tegi ta kohe ähwarduse täidesaatmisega hakatust.
„Oota ometigi, pöörane!“ taples waht ja tõmbas akna raksudes kinni.
Ligi pool tundi läks mööda, enne kui riiw kolises ja kitsas jalgwäraw lahti tehti. Kaks kloostrisulast, mõlematel kirwed käes, wõtsiwad käskjala eneste keskele ja talutasiwad ta üle õue, trepist üles ja pikast, pimedast wahekojast läbi nonnede söömasaali, mis wahaküünlatega walgustatud oli. Siin istus abtess Magdalena auuliselt ja tõsiselt kõrge tooli pääl; mõned nonned seisiwad tema ümber. Sulased jäiwad auupaklikult ukse juurde seisma, kuna käskjalg kummardades abtessi ette astus. Nonned paniwad ilma suurema meelepahanduseta tähele, et käskjalg, kes lihtsat mõisa sulase riiet kandis, kena noormees uhke, peenikese näoga ja suurte, süsimus-
