15.
Selsamal ööl koputati tugewaste Pirita kloostri wärawa pihta. Alles tüki aja pärast, kui koputamist mitmeti oli korratud, pistis wärawawaht pää kitsast aknahaugust wälja ja küsis pahaselt: „Kes sääl kolistab?“
„Käskjalg rüütel Mönnikhuseni poolt,“ wastas wõõras hääl õuest. Wärawa taga seisis hobune saaniga ja pikk meesterahwa kuju — kõik kolm waewalt nähtawad, sest taewas oli uueste pilwe läinud ja paksu lund sadama hakanud.
„Rüütel Mönnikhusen läkitagu omad käskjalad päewa ajal, südaööse ei lasta siin kedagi sisse,“ urises waht pääd tagasi tõmmates. Ta tahtis aknat kinni lüüa, aga õues seisja pistis piitsa warre akna wahele ja ütles tungiwalt: „Laske mind aega wiitmata sisse! Ma pean kohe abtessi jutule saama.“
„Tule päewawalgel, siis näen, mis lind sa oled.“
„See on wõimata. Sa tead, et linn Wenelastest ümber piiratud on. Õnne waral pääsin ma Ranna wärawast wälja, kuna teiselpool kibe wõitlus
