13
„Oled sa Saksa mees?“
„Ma olen Sakste keskel üles kaswanud.“
Mönnikhusen jäi pisut mõtlema. Agnes hakkas ta käewarrest kinni ja sosistas temale midagi kõrwa sisse. Wana rüütel nikutas pääd ja ütles siis waljuste: „Sa ütlesid, et sa teenistust lähed otsima. Kas tahad minu teenistusesse astuda?“
„Mina ei astu kellegi teenistusesse, keda ma ei tunne.“
Mönnikhusen naeratas pilkawalt.
„Pean sulle oma nime nimetama? Hää küll, herra Gabriel, mina olen Kuimetsa pärisherra ja Liiwi mõisameeste[1] päälik Kaspar von Mönnikhusen. On sul nüüd rohkem usaldust minu wastu?“
„Teie nimi on kaugel tuntud, rüütel von Mönnikhusen,“ wastas Gabriel kergeste kummardades. „Siisgi ei taha ma Teid mitte teenida.“
„Miks mitte?“ küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.
„Ma ei soowi mõisameheks saada.“
„Pead sa ka meeles, et ma sind torni heita ehk siinsamas oksa tõmmata wõin lasta?“
„Teie wõite üksnes minu surnukeha puu oksa riputada, aga mind torni heita wõi koguni oma sulaseks teha ei wõi Teie mitte. Teie olete ise sõjamees, rüütel Mönnikhusen, ja peaksite teadma, et
- ↑ Mõisameesteks nimetati suure Liiwi sõja ajal neid endise Liiwi orduriigi mõisnikkusi ja nende sulaseid, kes salgakaupa pea Rootslasi, pea Wenelasi, Daanlasi wõi Poolakaid palga eest teenisiwad, enamiste aga oma käe pääl kui õiged rööwlid oma isamaad laastasiwad. Mönnikhuseni käsu all seisaw salk oli Kuimetsas kindlasse laagrisse asunud ja seisis nime poolt Rootsi kuninga teenistuses.
