14
õige sõjamees ennast ähwardustest ei tohi painutada lasta.“
Mönnikhuseni palge tõusis wihapuna. Jälle puutus Agnes salamahti ta käewarre külge. Wana rüütel lõi pahaselt käega ja turtsus: „On sul nii suur himu nälga surra, siis mine Rootslaste juurde! Nemad ei jõua meilegi palka wälja maksta, weel wähem sinusugusele. Tahad sa aga häid päiwi näha ja külluses elada, siis tule minu juurde. Tugewaid ja julgeid poissa wõin mina igal ajal tarwitada. Täna õhtuni seisab Kuimetsa wäraw sinu ees lahti. Täna Jumalat, et ma pahas tujus ei ole, ja mõtle hoolega järele, enne kui omas suures rumaluses minu armuliku pakkumise tagasi lükkad.“
Nende sõnadega pööras Mönnikhusen hobust ja ratsutas kõige seltskonnaga maantee pääle tagasi. Agnes pööras korra pääd ja nägi, et Gabriel liikumata wana paiga pääl seisis ja otsekui kahetsedes tema järele waatas.
„Üks häbemata lurjus, see talupoeg!“ torises Risbiter, kes enese neiu kõrwa oli mahutanud. „Ma ei mõista, mikspärast sinu isa teda karistamata jättis.“
„Miks sa ise teda ei karistanud?“ küsis Agnes naeratades.
„Kas ma tohtisin sinu isa keelu wastu teha?“
„Aga kui mina sind kässiksin, kas siis läheksid teda weel karistama?“
„Kui sa seda otse himustad…“ kogeles Risbiter kahwatades.
„Preili Agnes,“ ütles Delwig, kes nende juttu
