12
pidas salakuulajaid kõige alatumateks inimesteks ilma pääl. Sel noorel mehel oli nii auus, rõõmus, julge nägu — kas see wõis salakuulaja olla?
„Kes sa oled?“ küsis Mönnikhusen talupoja käest.
„Waba mees,“ oli selle rahuline wastus.
„Mis su nimi on?“
„Gabriel.“
„Oled sa Wene salakuulaja?“
„Salakuulajad ei rända lausa päewa ajal mööda maanteesid.“
„Tema pelgus mind nähes tee päält ära,“ ütles Risbiter. „Ma nägin kohe, et ta mind kartis. Mikspärast pistsid sa minu eest putku, mikspärast wärisesid sa minu ees, talupoeg?“
„Ma ei pistnud sinu eest putku ega wärise praegugi sinu ees,“ wastas Gabriel naeratades.
„Seda on ta näidanud, et ta nii kergeste ei wärise,“ ütles Delwig, „sest ta mängis Risbiteriga wurrkanni, hakkas üksipäine meie nelja ratsamehe wastu ja pani esimese hoobiga Risbiteri mõõga tantsima.“
„Delwig waletab, ma ise pillasin mõõga kogemata maha,“ waidles Risbiter wastu.
„Tasa!“ ütles wana Mönnikhusen. „Teil on ühtepuhku teine teisega nägelemist. Mis sul siin tegemist oli?“ pööras ta ennast Gabrieli poole. „Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?“
„Ma olen sõjamees,“ wastas Gabriel. „Mu kodupaik on sääl, kus sõditakse. Praegu lähen ma Tallinna poole Rootslaste juurde sõjateenistust otsima.“
