— 92 —
Ma ei saa aru, kuda ta Teie eest wõib seista. Mul on suur himu Teid Teie narride-armastuse pärast „narride narriks“ nimetada.
P. P. S. „Kui Teil täna õhtu aega on, siis palub Hermann Teid schahhi mängima tulla. Ta on hirmus inimene ja kaebab juba nüüd, kus meie waewalt kaks aastat abielus oleme, igawuse üle. Parem istugu ta siisgi Teiega kodu, kui et ta klubidesse aega wiitma läheb.
Parun Ferdinand H. kiri oli lühike ja kõrk; igast reast paistis eeskujulise suuresoo liikme õiglane ärritus wälja. Siin ta on:
„Herra Bornhöhe!
Teie olete kuulu järele narrisid kujutama hakanud ja mind oma loaga „armastuse narride“ seltsi üles wõtnud. Oleksite Teie Saksa keeles kirjutanud ja zirkuse näitlejanna Ludmilla asemele mõne würsti proua pannud, siis — minugi pärast; et Teie aga Eesti keeles kirjutate, siis on talumatsid ja pobulased Teie lugejad ja mina ei soowi niisuguste ajawiiteks Teie jutu sees kui karu tantsida; ma lükkan selle auu põlastusega tagasi. Teie madala sündimise pärast oli mul ammugi sala hirm, et Teie minu sõpruse wääriline ei ole. Nüüd kahetsen ma, et Teiega tutwust olen teinud. Ma kutsuksin Teid kahewõitlusele, kui Teie mitte päris narr, õigem ütelda narride narr ei oleks. Mul on hale meel Teid ära tappa. Need 10 rubla, mis ma ettewaatamata wiisil Teie käest laenasin, saadaksin ma kohe põlgtusega tagasi, kui nad mul weel alles oleksiwad.
„Kahju,“ õhkasin ma seda kirja lugedes, „wäga kahju, et ma selle kalli mehe sõpruse olen kaotanud. Kes teab — hääs tujus oleks ta mulle minu 10 rubla ehk muidu kinkinud!“
Salomon Wesipruul saatis mulle ühe kirja, mille sarnast pikkuse, wigade hulga ja uputawa mõttesügawuse poolest weel ei ole leitud. Wigasid ei taha ma siin korrata, pikkust pean ma kahandama, aga hää meelega näeksin ma, kui lugeja niisamasuguse karwu püsti ajawa imestusega Salomoni põhjatu mõttekuristiku sisse wahiks, nagu mina sinna sisse wahtisin, kuni pää ringi käima hakkas. Wesipruul kirjutab:
