— 91 —
suuda mõtelda ja tahan Teile appi tulla. Endise sõpruse pärast annan Teile hääd nõuu: wisake see tühi töö ahju ja kirjutage, kui wähegi mõistate, minu üle tõsine romaan umbes järgmise sisuga: — Mina olen rikka ja suurtsugu rahwa laps (krahwi wõi würsti tütar), nõiduslik ilus ja hää. Mind armastab kena, wiisakas noormees (Hermann), aga wanemad ei taha mind temale anda, sest et Hermann waene ja madalast soost on. Hermann waewab end hirmsasti, kuna ta minust eemal peab olema. Meelt ära heites wõtab ta wiimaks ette, mind waljude wanemate käest ära rööwida. See läheb talle korda; meie põgeneme. Tee pääl wõitleme kõige hirmsamate hädaohtudega, aga minu truuwus ja Hermanni wahwus wõidawad kõik waenlased ära. Kord sattun mina üksi olles ühe printsi kätte, kes mind ammu juba omale on püüdnud. Prints on wäljaspoolt nõiduslik ilus ja wiisakas mees, seespoolt aga igapidi päris kurat, ilma kõigewähema inimliku tundmuseta. Ta katsub mind hää ja kurjaga taltsaks teha, aga ma lükkan teda ikka põlastusega tagasi. Selle ajaga on ilmsiks saanud, et Hermann ise wägewa würsti poeg on, kuna arwatud prints muud ei ole, kui talupoja laps; üks mustlase wanamoor on neid kättemaksmise pärast sündimise päewal ära wahetanud. Hermann ei hooli oma suurest õnnest, waid hulgub mind otsides murtud südamega ühest paigast teise. Wiimaks leiab ta mind, tapab minu kiusaja kahewõitluses ära ja meie pühitseme toredaid pulmi, kus ma õnnest, iludusest ja kallitest kiwidest säran. Prints Hermann armastab mind enam kui oma elu ja meie elame wäga õnnelikult, sest Hermann on mõistlik ja saab aru, et mul ikka õigus on.
Waadake, niisugune jutt oleks iga naesterahwa meelepärast ja saaks Teile rohkesti kiitust tooma. Ma kirjutaksin ta ise walmis, kui mu kaksikud mulle mitte nii palju tüli ei teeks. Kui Teie „Raha narrid“ ära põletate ja antud sisust tõesti ilusa jutu teete, siis tohite warsi jälle minu kohwi hääks kiitma tulla; kui mitte, siis ei paneks Teie koju jäämist mitte pahaks
P. S. „Praegu oli mul Hermanniga äge sõnawahetus.
