Mine sisu juurde

Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/93

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 93 —


Auustamata isand!

Kõik, mis Teie „Kuulsuse narrides“ minu kohta lorisete, tunnistab ainult seda, et Teie minust ialgi õieti aru ei ole saanud, sest kui Teie minust aru oleksite saanud, siis oleksite Teie aru saanud, et Teie minust aru ei wõigi saada, kuna mina wäga hästi aru saan, et ma isegi enesest aru ei saa, sest üksgi luuletaja ei saa enesest aru, kui ta niisugune luuletaja on, et luuletajad teda luuletajaks wõiksiwad nimetada, sest see ei ole luuletaja, kellest luuletajad kohe aru saawad, et ta luuletaja ei ole, waid need on luuletajad, kelle rinnus kaks hinge elawad, milledest kumbgi teisest aru ei saa, nagu Anastasius Blau luuletab, ja kelle hingest pragu läbi käib, mis maailmast läbi käib ja maailma otsani ulatab, nagu Heyne luuletab, mil wiimne luuletaja lauldes ja hõisates wanast maailma majast wälja läheb, mis kergesti mõista on, sest et sääl enam kirjastajaid, kes käsikirju kirjastavad, ega lugejaid, kes luuletusi loewad, ei ole, waid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks wäga hää riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu waim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulewates lauludes kui selge wesi woolama saab, kuhu taewa tähed sisse paistawad.“

(Nii oli sõna sõnalt Wesipruuli kirja esimene lause. Ma minestasin teda lugedes kolm korda ära, läksin siis pääst hulluks ja lasin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi wõisin lugeda. Sissejuhatusest ei ole ma tänapäewani täiesti aru saanud, ehk ma küll omast pääst puuduwad märgid juurde lisasin. Järgmised laused oliwad palju pikemad ja kunstlikumad. See sünnib osalt kadeduse, osalt lugeja terwise hoidmise pärast, et ma talle Salomoni lauseid edespidi enam täielisel näol ette ei pane, waid lopsakad lehed ja õied nende küljest ära kitkun ja paljad mõtte raod järele jätan. Wanduda ei wõi ma mitte, kas needgi tõesti Salomoni mõtted on, wõi on ta hoopis teist tahtnud ütelda.)