niisugust killakoosolekut teisel puhul killapiduks? Kas oli nõupidamis-päev ühtlasi mingisugune pidupäev, mil lasti kannud kähku käia, just kui meie päevil mõnes kohas enne või pärast mingisugust koosolekut? Saarlaste killapidud viitavad tagasi muistseile ja keskaegseile gildipidudele, millest need on välja kasvanud, või ütlen parem, millede mälestusena need saarlastel meie ajani meeles mõlguvad, olles kas rootsi või muul mõjul sügavasse saarlaste hinge juurdunud.
Juba Tacitus (Germania, p. 22) kõneleb germaanlaste pidutsemisest. Vanast ajast meie päevini harrastavad germaanlased seltskondlikku elu, mida nad aja jooksul on püüdnud kaunistada ja ilustada. Iga juhtumus perekondlikus elus kutsus rohkesti suguharu liikmeid kokku, esimeses reas muidugi pulmad, mis germaanlastel, niisama kui vanasti Eestis, kogu nädala kestsid, mõnel korral germaanlastel veel kauemini (W. Wilda, Das Gildenwesen, lk. 5). Muidugi oli seesugune pidu ühendatud suure söömise ning joomisega.
Mitte vähem tähtsaks ei kujunenud matus. See käis tavalisesti käsikäes ohverdamisega. Säärast ohverdamist kutsuvad rootslased „blotgillet“ ehk „offergillet“; me võiksime seda nimetada „ohvrikillaks“. Sel puhul tehti matusepaiga juurde tuli üles, millel liha küpsetati; ühtlasi joodi sel puhul mälestusjooki. Matusepaik oli tavalisesti kogu suguvõsal ühine; arvati, et surnute hinged ohvrikillale tulevad, kus tarvilikuks peeti neid mälestada, nimelt joogiga. Joogisarv hoiti ohvritulel ja pühitseti seega jooki. Esimene joom määrati Odinile, järgmised muile jumalaile ning vaimudele ja pärastised surnud sugulastele, kangelastele ja kuulsatele meestele. Selle aja sees, mil mälestussarved või mälestuskausid joogiga ühe käest teise kätte käisid, lauldi „külalaule“ (gillesvisor) jumalate ja surnute auks ning mälestuseks. Viimaks jõid koosolijad üksteise „tervist“ ja hakkasid pärispidu pidama, nimelt juttu vestma, isegi mängima, tantsima ja nalja tegema. Sääraste kommete kohta annavad Sturleson ja Eigla-saaga tunnistust (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 122). Kuningate surma puhul tähendasid seesugused matusepidud ühtlasi päranduse omandamist ja kroonimist (Grimm, Deutsche Rechtsalterthümer, lk. 481).
Muulgi ajal peeti ohvripidusid, kuhu „killalisi“, pidupidajaid suuremal arvul kokku tuli. Germaanlased pühitsesid aastas kolme suurt ohvripäeva, kuhu pidulised tarvilikku sööki ja jooki piduajaks kaasa tõid. Vanem, kes
57
