Kild, gen. killa — 1) Gilde, Genossenschaft, Gesellschaft (Schiffe, Fuhren), Abtheilung, Rubrik, Classe; ei ma heida mitte senna kilda — ich lasse mich nicht damit ein, befasse mich nicht damit; ei ma heida nende kilda — ich geselle mich nicht zu ihnen, nehme nicht ihre Partei; sain noorelt töö-kilda — ich kam jung unter die Frohnarbeiter; killa-toojad — Theilnehmer an der Fuhr für den Hof; killale minema — Hofsfuhr thun; kaubakild — Waarentransport, Karavane; viina-kild, rukki-kild — Branntweinfuhr, Roggenfuhr; laps on haiguse killas — das Kind gehört zu den kränklichen, ist Krankheiten unterworfen; 2) Fracht, Waaren.
Wiedemannil puudub rahva seas laialt tuntud killavoor.
Esimesele killale võib juurde lisada veel teise Wiedemanni killa. Kild, gen. killi, kilde, gen. kilde; kildi, gen. kildi — Gilde, ennast kaupmehe kildi kirjutama — sich in die Kaufmannsgilde einschreiben lassen.
Sama kild esineb soomegi keeles. Lönnroti Suomalais-ruotsalainen sanakirja lk. 634 tunneb kilta, gen. killan — 1) käppning, täfling, kapplöpning, kämpning = võidujooks; 2) brunst, löpskhet, djurs löptid = looma jooksuaeg; 3) gille, sammankomst, sällskap = kokkutulek, selts.
P. Süda nimetab „killapäevagi“, andes viimase kohta järgmise seletuse: Külapäev oli vana rahva nõupidamise päev, mil rahvavanemad, keda esi- ehk eesmeesteks hüüti, kokku tulid nõu pidama (S. Tõll, lk. 9). M. Lipp kõneleb P. Süda järele „killakannust“, tähendades, et see olnud kastmiskannu moodi, puust, tihedalt vitstega varustatud. See kann ei olnud enam joogianum, vaid suurem õlletagavara riist (Sitzungsberichte der Gel. Estnischen Gesellschaft, lk. 215). P. Süda kirjutab: „Sel kannul on toru küljes, mis põhja pealt hakates kuni üle ääre ulatab. Kaan on sel kannul ka, aga ilma hingeta, mis ülevelt peale pannakse, siis üks veerand korda ümber käänatakse; nõnda võis kannu kaane sangast kinni hakates täit kannu mõnusasti kanda“ (S. Tõll, lk. 31). Dr. J. Mannise „Eesti kannudes“ võiks niisugust killakannu kann 45, lk. 40, ja kann nr. 51, lk. 42, või ka nr. 55, lk. 44, tähendada, kuigi neid ühtegi killakannuks ei nimetata. Igatahes on mainitud kannud tilaga, toruga varustatud.
P. Süda nimetab veel „killaperesid“ (S. Tõll, lk. 9); need olid niisugused talud, kus külapäevi peeti; võiksime juurde lisada: ka killapidusid. Kui aga killapäev rahva nõupidamis-päeva tähenduse omandab, missugune päev umbes meie volikogude-päevale võiks vastata, miks hüütakse
56
