ohvreid korraldas, pidi ohvrisarve ja ohvrikannud pühitsema. Snorre jutustab, et seesugusel ohvripidul ohverdatud ka rahu ja võidu pärast. Ühtlasi peetud Rootsis sel puhul kohut ja laata (Saga Olafi hinom helga, p. 76).
Kristlus ei muutnud endist paganlikku killaohvripidu kuigi palju. Endiste jumalate nimede asemele astusid kristlikud suurused ja pidu ise siirdus väljast lahtise taeva alt eluruumidesse. Kristlikul ajal keelasid preestrid ja mungad Odini, Freya ja muude jumalate auks joomast, lubasid aga ometi Kristuse, Maarja ja kõigi pühakute tervist juua.
Olaf Trygvasoni saaga (p. 39) jutustab, et kuningas Svend juba Kristuse ja püha Miikaeli auks pidulauas joonud. Kuningas Magnus andis käsu, et jõulus joodagu püha Olafi auks. Püha Olafi saagas (p. 123) määrab kuningas Hakon Hea, jõulu, mille pidamine seni Kristuse sünnipäeva ajast erinenud, pühitsetagu viimasega ühel ajal ja igaüks pruuligu sel puhul kolmandik tündrit linnaseid ning pidagu niikaua pühasid, kuni õlut jätkub (Snorre Hakonar goda S. p. 15).
Endiste ohvripidude kristlikuks tegemisega hakati linnades pidude jaoks gildimajasidki ehitama, mis omast kohast meie seltsimajasid meelde tuletavad. Nii näiteks ehitati säärane pidumaja Trondhjemi, kus pulmi, aga ka joomapidusid peeti. Rootsis ehitati maale mõnes kihelkonnas killatubasid (= gillestuvor), kuhu iseäralikul piduajal ümbrusest kokku tuldi. Seal söödi, joodi, peeti lusti, vahel aga ka jumalateenistust; isegi kosjakaupa tehti sel puhul (W. Wilda, Das Gildenwesen, lk. 17).
Aegamööda hakati seesuguste killapidude vastu häält tõstma, sest et need vägisi kippusid kõrtsideks moonduma. Kristjan II keelab pidada killapidusid, nagu neid maarahvas suvel ja sügisel peab, sest et need palju aega ja raha raiskavad; ometi lubab ta jaanipäeva ja kõigipühade-päeva pühitseda (Wilda, m. r., lk. 18). Vist on Taani kuninga keelu tagajärjel aegamööda Saaremaalgi, mis kuni 1645. a. Taanile kuulus, killapidud ikka enam oma tähtsusest kaotanud.
Keskajal tekkisid germaanlaste seas niinimetatud kristlikud killad. Kristlikud isikud asutasid ühiste püüete edendamiseks mingisuguse seltsimeeskonna. Seesuguseid seltsimeeskonna liikmeid nimetati tihti vendadekski. Paljud vandusid vande ettemääratud põhiseaduste täitmiseks (K. Hegel, Städte und Gilden der germanischen Volker im Mittelalter I, lk. 7). Peale selle tekivad ellu erilised gildid, ametkonnad kellegi pühaku nime all. Ametkonna liikmed
58
