„Armas aeg!“ hüüdis Tiina nüüd. „Aga eks sa siis jõua nutta, kui ta on tulnd, mis sa enne seda. Võib-olla et ei tulegi.“
„Ma ei või kuulata, kui nad räägivad, et tal ehk tuleb,“ ütles Elli nüüd.
Sellele ei osanud Tiina midagi vastata, nii et Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis.
Indrek istus peaaegu kogu aeg vaikides ja kuulas õdede juttu, nagu ta teinud seda millalgi paljude aastate eest. Ainult õed olid siis hoopis teised ja teine oli vist tema isegi. Õed ei ajanud siis ainult juttu, vaid laulsid ka, aga nüüd enam ei laulnud, nüüd mitte. Nende lapsedki ei katsunud üheskoos laulda.
Muidugi, siis oli kevade — jah, Indrekule paistis, nagu oleks siis alati kevade olnud oma heleda päikese ja lumivalgete pilvedega sinises taevas, — siis oli kevade, oli tärkav rohi, oli kuskil laik musta lund tänavaaia ääres, ja haopinu taga tooreste kuuseteivaste, männilattide ja kasepakkude lõhn.
Nüüd aga kaldus päike juba sügisele, pilved muutusid päev-päevalt hallimaks, metsad tõmbusid kauguses tumedamaks ja jõgi peitis end luhta ning ümbritsevasse rägusse. Igatses Indrek ehk laulvaid õdesid, valgeid pilvi ja lõhnavaid kuuseteibaid haopinu taha tagasi? Ei! Milleks seda! Ta on sellegagi rahul, et ta võib kuulata õdesid ja unistada sellest, mis ei kordu enam kunagi.
See ongi asjades see kõige ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimene ise juba teine, aga aina on midagi uut, mida saadab nukrutsev magus mälestus. Ning ükskord saabub silmapilk, kus inimese elu polegi enam muud kui ainult mälestus. Siis muutub kõik igave-
