„No küllap vist,“ ütles Liisi ja seletas asja lähemalt.
Aga kui Elli seda kuulis, kihvatas ta noor süda suures valus, nagu oleks ta Oru Juulile tema oodatava poja pärast kade. Ning ta ei võinud midagi sinna parata, et ta pidi teiste seast ära minema ja kõrvale pugema, kus oleks võimalik kas või suure häälega nutta. Näis, nagu poleks sellest mingit kasu olnud, et nad Tiinaga nii palju õhtuid olid sosistanud ja sõnadega möödunud asju kulutanud, kõik oli äkki jällegi uus ja värske.
Liisi ei teadnud Elli asjast midagi ja sellepärast ei osanud ta õigel kohal oma suud pidada. Aga Maret märkas kohe, kuidas Juuli poja lugu Ellisse mõjus, ja sellepärast läks otsis ta üles ja katsus teda lohutada, öeldes:
„Ära ometi ole nii rumal, et teistele näitad, mis sul südames. Nuta pärast, kui nemad läind. Või miks sa üldse nutad? On sul kahju, et jäid lapseta?“
„Ei, ema, mul on hea meel,“ nuuksus Elli.
„No mis sa siis, rumal laps, nutad, kui sul on hea meel.“
„Mul on hale meel.“
„Millest sul siis hale meel on?“
„Ma ei tea millest,“ nuuksus Elli. „Hale meel ja valus.“
„Kannata välja, küll läheb varsti üle,“ rääkis ema. „Ja ära sa nõnda teiste hulka tule, pese silmad enne külma veega üle, muidu mõtlevad teised ei tea mis.“
Aga Tiina katsus Ellit hoopis teistmoodi lohutada. Tema ütles, et tema pole veel kunagi surnud meest armastanud ega selle pärast nutnud, ning et temale on see üsna arusaamatu asi.
„Ega ma siis surnd mehe pärast nuta,“ seletas Elli, „vaid surnd mehe lapse pärast.“
„Aga surnd mehel ei ole ju veel last,“ ütles Tiina.
„Ta tuleb,“ kinnitas Elli.
