seks ja võib tulla surm, see kõige igavesem asi siin ajalikus elus.
Vana Andres on varsti sealmaal. Kui poleks seda jõge, mis kevadel nii imeliselt virvendab, siis olekski ta seal, aga see häirib teda veel. Tõepoolest on aga see jõgigi talle juba rohkem mälestus kui tõsiasi. Tema näeb teda nende silmadega, millega ta vaatas teda siis, kui tuli ühes Krõõdaga Vargamäele. Ja kui ta räägib jõevee allalaskmisest, siis ta teeb seda nõnda, nagu jutleks ta alles Krõõdaga, kellele ta kiideldes ütleb, et ehitab Vargamäele linna, kuhu viib suur, lai ja sile tee, pane või kaks hobust kõrvu ette. Aga tee on peaaegu endiseks jäänud. Lahkuvale Pearule oleks pidanud teda ehk siluma, nagu tema silus teda kord Krõõdale, aga ei ole inimest, kes seda oleks teinud.
