„Just nii, armas laps,“ kinnitas Indrek tüdrukule ja silitas tema paremat kätt, mis nagu abi otsides oli haaranud kramplikult Indreku pahemast kinni. „Seda on muidugi väga valus mõelda, veel valusam teiselt kuulda, aga ometi on see nõnda. Oleks ta viimaselgi ööl koju jäänud, siis oleks ehk kõik teisiti tulnud. Viimne öö oligi ehk tema saatuse otsustajaks, sest muidu on arusaamatu, miks temaga juba ammugi see ei sündinud, mis sündis soosillal. On inimesi, kes nagu otsiksid oma otsa, ja Ott oli nähtavasti üks neist. Tema ei märganud muidu Vargamäelt lahkuda, kui läks enne endale tapjat muretsema. Aga muidugi, üks võimalus on ometi veel olemas, nimelt, et kõik võis sündida juhuliselt, lihtsalt kogemata, nii et Oti surmas pole süüdi ei tema ise ega ka keegi teine, või kuigi on, siis ainult see, keda nimetatakse jumalaks.“
„Ott jumalat ei uskunud,“ ütles Elli.
„See on üsna ükskõik,“ vastas Indrek.
„Aga mis viha sel jumalal siis tema vastu oli?“
„Ah, armas laps,“ ohkas Indrek, „seda on kergem küsida kui vastata! Võib-olla jumal isegi jääks sulle siin vastuse võlgu. Aga muidugi, tema ei vasta ju. Võib-olla on see nõnda, nagu minu isa all saunas seletab. Võib-olla pole inimene jumala ees rohkem kui kraavilabidas, pole rohkem kui lapse käes mõni kärbes või parm, kellel ta pea otsast ära väänab või tiivad ära kisub. Pole sedagi, pole üldse midagi! Ainult tühine tuju, rumal nali. Luhtunud nali, mille peaks ümber tegema, ümber mõtlema, enne kui ta midagi loeb. Aga inimest ei ole tänini ümber mõeldud, sellepärast on kõik, nagu ta on.“
Tüdruk jäi Indrekut kuulama. Teda vaigistas ehk rohkem paitav puutumine kui vaikselt ja veendunult räägitud sõnad. Lõpuks muutus ta meel haledaks ja tal hakkas
