kahju iseendast, hakkas kahju ka onust, kes nii alistunult rääkis, hakkas kahju kõigist inimestest, et jumal nendega nõnda mängib, hakkas nagu kahju isegi Oru Juulist, ükskõik mis ta on või mis ta teinud. Elli puges ninapidi Indreku juurde ja puhkes nutma. See silitas tema pead ja käsi, lohutades sealjuures tüdrukut tema noorusega. Elu on ju alles ees, terve pikk elu. Mis peaks siis tema, Indrek, tegema, kui Elli nutab? Vaadaku ometi, tema, Indrek, on juba hall ja ometi tahab ta elada, loodab ikka veel. Tema on juba ligemale aasta Vargamäel kraavi kaevanud ja tahab veel mitu aastat kaevata, sest tema usub oma eluõnne.
Nõnda siis Elli jõudiski sinnamaale, et kui tuli ülekuulamine, siis ei teadnud ta midagi ega polnud ka midagi kuulnud, nagu oleks selles mitteteadmises peitunudki tema eluõnn. Samuti oli lugu ka teistega. Sest nad kõik kartsid, et kui hakata kord rääkima, siis ei tule enne lõppu, kui loputa kogu Vargamäe must pesu terve ilma ees, muidugi selle naeruks ja irvituseks. Aga kõige enam kardeti veel seda, mis tuleb pärast musta pesu loputamist. Sest kui hakata teineteise peale kaebama või teineteist paljastama, siis ei ole pärastisel vaenul otsa ega äärt. Tänini on ikka veel kuldsed päevad olnud, mujal maailmas on palju hullem, sest seal on vastastikused tapmised ja põletamised. Oti surma põhjuste selgitamine võiks samad asjad ka Vargamäele tuua. On sel mõtet? On sel mingit mõtet? Ärkab Ott sellepärast ellu? Tahab keegi tõsiselt tema elluärkamist? Kui Õnnistegija isegi ilmuks Vargamäe soosillale ja küsiks kahe pere inimesilt, tahab ehk keegi, et tema Oti üles ärataks, siis ei leiduks vististi kedagi, kes söandaks Jeesuse Kristuse palge ette astuda. Isegi Elli ei teeks seda, sest kuigi tal on Otist hirmus kahju, ometi kaldub ta lõpuks
