kallale kippus ning sellepärast Oskariga kakles, kas sa ei ütleks mulle, mis jääks siis sellest Oti viimsest kullast, tema heast nimest veel järele? Me peaksime ta vastastikku keelt kandes nõnda maha tegema, et kõik tuleksid otsusele — koerale koera surm. Ega sa siis ometi seda taha? Sest pea meeles: sinul võib ju õigus olla, aga ega siis teistel ole põhjust sind rohkem uskuda kui Juulit või mõnda teist, sest ühed kuulujutud on need lõpuks kõik. Sellepärast lase oma kuldne Ott surra ausat surma, ära pane tema nime samuti halvasti lehkama, nagu sünnib tema kehaga.“
„Ma tahan tema surma pärast kätte maksta,“ ütles Elli ägedalt vahele.
„Rumal laps, sa maksad ju iseendale tema surma kätte, kas sa siis sellest ükskord aru ei saa,“ ütles Indrek. „Sa tõmbad endale niisukese kila-kola kaela, et sa ei pääse sellest kogu eluajal. Ja milleks seda? Sina pole ometi Oti surmas kuidagi süüdi. Sinu armastus tema vastu polnud ometi kuritegu. Sinule aitab sellest kannatusest, mis sul on, milleks pimesi otsida veel suuremat.“
„Kõik tuli sellest, et Ott pidi meilt ära minema,“ ütles tüdruk lõpuks alistunult, nagu painduks ta alla paratamatusele.
„Ei, armas laps,“ vaidles Indrek vastu. „See, mis sündis soosillal, oleks võinud ka igal teisel paigal sündida, kuigi Ott oleks jäänud siia. Kõik tuli sellest, et Ott oli niisuke, nagu ta tõelikult oli. Sina ei võinud muidugi midagi parata, et ta sulle meeldis, ja tema ei võinud midagi parata, et ta läks sinu akna alt otsemat teed Oru aidaukse taha, sealt sissegi, ja nõnda see pidigi tulema. Kes lõpuks Oti tappis ja kelle õhutusel, ega see olegi nii väga tähtis, sest tõelik Oti mõrtsukas on tema ise või…“
„Onu!“ hüüdis Elli karjatavalt vahele.
