„Juuli on öelnd, et Oti-sugust näru ei taha keegi ega saagi keegi,“ rääkis ema.
Elli tahtis midagi ägedat vastata, aga sel silmapilgul kostis vali püssipauk, kustpoolt just, sellest ei saadud kambris aru, sest ka Elli oli läbi akna sisse tulnud, aga mõlemad said mulje, et küllap see oli soosilla pool kandis. Kas ema viimaste sõnade tõttu või mingil muul põhjusel, aga Elli sattus juhulise paugu pärast ärevusse ja tema ärevus nakatas ka Mareti. Nad läksid üheskoos välja ja küsisid meestelt, kes teritasid rehe all vikateid, et kas ka nemad pauku kuulnud. Ja muidugi, ka nemad on kuulnud, kostnud vististi soosilla poolt.
„Ega ometi Otil revolvrit olnd, et see minnes paugutab?“ küsis Sass.
„Ei olnd näha,“ vastas Oskar ja lisas: „See polnd revolvri pauk, vaid püssi oma, minu kõrv ei peta.“
Nõnda arvas Oskar ja ajas käiavänta ringi, kuna isa hoidis vikatit. Meeste rahulik toiming hakkas ka naistesse ning nad kaotasid oma hiljutise ärevuse. Elli pöördus aida poole, et veel üks hea peatäis enne üksinda nutta, kui läheb ühes teistega viljalõikusele, aga minnes nägi ta Oru Karlat nagu ärevalt eneste poole tulevat ja jäi teda vaatama. Nõnda pani ta tähele, et mitte ainult Karla ei tule kärmesti vuhkides nende poole, vaid et ka teised vahivad temale nagu erutatult järele. Elli ei suutnud end kuidagi taltsutada, ta astus õueväravasse ja küsis mööduvalt Karlalt:
„Teisepere isa, kas te ehk teate, mis pauk see oli?“
„Poiss, vaenlane, on toast püssi näpand ja paugutab nüüd metsas, tahtsin minna selle tal käest ära võtta,“ vastas Oru Karla Ellile ning vuhkis edasi minna.
„Tähendab Eedi,“ mõtles Elli ning tal langes selline
