rahu südamesse, et kuigi läks pimedasse aita ja pani ukse seestpoolt haaki, ei tulnud tal ometi ainustki pisarat silma. Kui kaua ta just seal pimedas nuttu ootas, seda ta ei tea, aga äkki kuulis ta, et õuevärav krääksus, ja see pani millegipärast kogu tema rahuliku südame võpatama. Ta ruttas ukse juurde, tõmbas haagi obadusest ja astus aidatrepile: Oru Karla oli nende õue tulnud ja oli unustanud oma järel värava sulgemata, nagu polekski ta Vargamäe peremees, vaid mõni sibulakaupmees või kontsuotsija. Elli mõtles talle vastu minna, aga ta ei teinud tüdrukust väljagi, sest tal polnud silmi tema nägemiseks. — Elli taipas äkki, et tal polnud silmi peas ega nägu ees. Ja nagu oleks tüdrukul korraga midagi üsna selge, ta jooksis ülepeakaela avatud õueväravast välja.
Aga Oskar, kes oli ka õuevärava kääksumist kuulnud ja rehealuse väravaile astunud vaatama, kes sealt tuleb, märkas nagu Elligi, et teispere isal pole põrmugi nägu ees, ja kuna talle sealsamas meenus ennistine püssipauk, siis pistis ka tema ilma pikemata kõigest väest jooksu — õueväravast välja, mööda mäge alla, õele järele, karjudes ise teda nimepidi, nagu oleks temal sama selgus käes, mis Ellilgi. Nõnda nad siis jooksidki kahekesi, Elli ees, Oskar järel, ja kui oleks küsitud kas või kõige vanemailt Vargamäe elanikelt, siis poleks ühtegi leitud, kes oleks mäletanud, et õde oleks nõnda venna eest põgenenud, või et vend oleks õde nõnda taga ajanud. Ei, nii meletut põgenemist ja tagaajamist polnud enne keegi siin näinud. Aga kuigi Elli oli Oti seletusi võidujooksust nii hoolega kuulanud ja meelde pannud, ometi ei aidanud see midagi, Oskar jõudis ikka talle järele, pealegi veel tükk maad enne soosilda. Aga Elli hakkas karjuma ning põikles kõrvale, nii et ka Oskar hakkas karjuma, põigeldes temale järele. Nõnda kukku-
